Tõelist talve otsimas

Kuhu minna imetlema talvise looduse ilu, kui Eestimaal õiget talve pole? Ikka Põhja-Soome! Nõnda tegid ka Rein Tafenau, Jaanus Järve ja Niall Benvie, võttes kaasa matkavarustuse, millega võib teisel pool polaarjoont julgelt väljas ööbida, ja hulga fototehnikat. Retkest kirjutab Rein Tafenau.

Kuhu minna imetlema talvise looduse ilu, kui Eestimaal õiget talve pole? Ikka Põhja-Soome! Nõnda tegid ka Rein Tafenau, Jaanus Järve ja Niall Benvie, võttes kaasa matkavarustuse, millega võib teisel pool polaarjoont julgelt väljas ööbida, ja hulga fototehnikat. Retkest kirjutab Rein Tafenau.

ESIMENE PÄEV

Helsingist Riisitunturi rahvusparki on umbes 850 kilomeetrit. Kuna autosõit sujus hästi, olime keskööks Riisitunturi parklas. Parklas oli viit lähima matkamaja poole, kelgurada sinna paistis selgelt sees olevat ja jalad nõudsid pärast pikka sõitu hirmsasti liigutamist – otsustasime ühe hooga matkamajja ööbima minna.

Natuke enne kella ühte öösel tõmbasime kelgunöörid sirgeks ja hakkasime astuma. Päris raske oli, peab tunnistama, sest esimest korda olid räätsad jalas.

Räätsadega harjus kiiresti, mäkke oli nendega palju lihtsam minna kui suuskadega. Kuna öömaja asus mäe otsas, peaaegu kõige kõrgemas kohas, tuli kogu aeg mäkke minna. Mida ülespoole liikusime, seda tugevamaks läks tuul, seda vähem oli näha saanirada. Linnulennult oli matkamajja umbes 5-6 kilomeetrit, aga rada otsis paremat pinda nagu vingerdav uss.

Lumetormis muutus pealamp mõttetuks, tekkis sama efekt nagu autoga öises lumetuisus sõites, kaugtuled peal. No mitte midagi ei näinud! Väljalülitatud lambiga olid ebatasasused palju selgemini hoomatavad, kui lampi kasutades.

Tegelikult oli rajal püsimine ikkagi lihtne – kui kõrvale astusid, vajusid otsemaid üle põlve lumme. Ilma räätsadeta oleks vajunud ilmselt nabani.

Poole kolme paiku öösel, kui olime juba päris väsinud, hakkas kuuskede vahelt paistma midagi, mis meenutas maja katuse serva. See polnudki viirastus, vaid meie majake, täiesti asustamata.

Panime kotid tuppa ja kelgud seina äärde. Saagisime ja lõhkusime kuuris halgudeks mõned toored, kuid see-eest väga vaigused männipalgid, ja tegime ahju tule. Läks soojaks, uni tuli kiiresti, isegi süüa ei tahtnud.

TEINE PÄEV

Reisi teine päev algas ootuspäraselt. Lumi ei olnudki ära sulanud. Kõik oli alles. Pimedas tontlikuna paistnud puud olid päevavalges muutunud tuule ja lume vormitud kauniteks kunstiteosteks.

Ja oh üllatust! Õhtul ei olnud me märganudki, et kõige pimedamas nurgas on kahe põletiga gaasipliit ja ka terve balloon gaasi. Söögitegemine ja lumest vajaliku vee sulatamine muutus palju lihtsamaks.

Õues oli ka pisikene üllatus! Suusarada oli värskelt sisse aetud. Korraks kostnud mootoripõrin oli olnud järelikult tõeline, mitte unes kuuldud.

Seisime minekuvalmilt väljas. Fotokotid seljas ja räätsad jalas, kuulasime looduse vaikust. See oli tõeline vaikus. Tuul ka ei puhunud. Ette rutates ütlen, et seal oldud kolme päeva jooksul nägime lendamas ühte lindu ja ühe korra rebase jälgi.

Vaadata oli palju, nagu muinasjutt oleks tõeks saanud. Ei osanudki alguses midagi pildistada, seda kõike oleks tahtnud lihtsalt koju kaasa tuua. Ainuke asi, mis täiuslikkusest puudus, oli päike. Sel päeval ta ei ilmutanudki ennast.

Iga kuusk, mänd ja kask tundus erakordselt ainulaadne olevat ja pildistasin valimatult kõike. Seal olles ununes kellaaeg täielikult, rääkimata nädalapäevast.

Õhtuhämaruses maja juurde jõudes avastasime, et meile on külalisi tulnud. Maja juurde olid tekkinud mõned suusapaarid. Ühepäevamatkalised olid ennast soojendama tulnud ja hakkasid just edasi liikuma.

Majas külalisteraamatut vaadates selgus, et päeval jooksul oli päris palju suusatajaid läbi käinud. Hea, et hommikul olime asjad korralikult kokku pakkinud ja ühe nari peale tõstnud. Majake oli sedasi ilusasti korras ja nariäärel said teised matkalised ka istuda ja puhata. Sinna ongi tegelikult lubatud vaid üheks ööks ööbima jääda, aga arvasime, et esimene öö oli selline poolik, jääme teiseks veel, vast keegi ei pahanda.

Olime just magama jäämas, kui kuulsime väljast hääli – saime endale seltsiliseks kaks suusameest, kes olid tulnud testima varustust pikemaks suusamatkaks. Mahtusime ka viiekesi ilusasti ära. Külalisteraamatust oli näha, et mõnikord on mahtunud rohkemgi kui viis.

KOLMAS PÄEV

Suusamehed hakkasid vara kobistama, et nad jõuaksid õhtuks 30-kilomeetrise ringi läbida. Lasime neil omaette rahulikult toimetada ja teele asuda, aga kui aknast välja piilusime, läks meilgi kiireks – pilve vahelt lubas päikest.

Päike tuligi ja meil õnnestus teha mõned pildid pikkade varjudega lumistest puudest sinise taeva taustal. Aga selge taevaga ilm tuli tuisu ja tuulega, mis tähendas, et paari minutiga olid jäljed kadunud. Ümber puude tekkinud hanged elasid, tuisk vormis hetkega hange ümber.

Õhtuni jäi veel paar tundi, kui olime Riisitunturi kõige kõrgemale kohale ringi peale teinud. Mäe all paistis suur lagendik mingi maja moodi asjaga, otsustasime minna seda uurima.

Laskumine oli fantastiline. Sammu astusid, kaks-kolm meetrit allapoole vajusid. All oli heinamaa, Soomele omase madala vana küüniga. Küünist möödus saanirada meile sobilikus suunas, läksimegi seda mööda edasi, kuni jõudsime kohta, kust tuli otse üles minna, et oma majani jõuda.

Ülessaamine kujunes oodatust palju raskemaks. Lumi oli nii paks ja kohev, et isegi räätsadega vajusid puusadeni sisse. Enne iga astumist oli tarvis toetuskoht kinni tallata. Liikusime edasi aeglasemalt kui teosammul, aga mäe otsa jõudsime ikka enne pimedat.

Majas külalisi ei olnud, kuid päeval olid mõned läbi käinud. Tuba oli soe ja puid oli juurde toodud. Kerge õhtusöögi järel tuli kiiresti kosutav uni.

NELJAS PÄEV

Lahkumine Riisitunturist läks ladusalt, allamäge ja mõnusas talveilmas. Auto oli ilusasti parklas ootamas ja sõit Korouoma poole võis alata. Teed olid ilusasti lumest lahti lükatud. Saha all oli kasutatud hambulist latti, mis jättis tee peale jää sisse pikisuunalised vaod. Need ei lasknud mõistlikult sõites autol juhitavust kaotada, kuna pakkusid rehvile külgtuge. Teedele poldud pandud terakestki liiva ega soola. Kõik autod olid puhtad ja särasid. Lumehunnikud asulates olid säravvalged nagu Arieli pesupulbri reklaam. Igas väiksemaski külakeses olid suusarajad, sama laiad ja korralikud kui Tehvandile MK-etapi ajaks tehtud.

Peagi saime selgeks ka selle, et teelt lükatud lume all on kraav. Kaardi uurimiseks pisikest peatust tehes võtsime autoga natuke teeääre poole. Kohe kui ratas läks pehmesse lumme, me sinna vajusimegi. Õnneks peatus me juures kohe üks kohalike elanike auto. Üheskoos saime auto musklite jõul päris lihtsalt teele tagasi.

Korouoma kanjoni parklasse jõudnud, hakkasime asju kelkudele pakkima. Parkla teisest servast, oma Toyota juurest, vaatas meid suur ja tugev, pika habemega vanem mees. Tuttav nägu, aga ei tulnud ette, kust teda tean. Jaanus tundis mehes ära loodusfotograafia tee- rajaja Hannu Hautala. Ajasime temaga mõne sõna juttu ja sellest oli järgnevate päevade sisustamiseks tohutult abi. Hautala andis meile juhised oma lindude toitmise koha juurde jõudmiseks ja lubas meil seal lahkesti pildistada.

Me tee läks Hautalaga lahku – tema suundus koju, meie hakkasime mööda jalgrada laskuma alla kanjonisse. Laskumise algus oli keeruline – me kelkudel polnud jäiku rakmeid, mistõttu kelgud sõitsid pidevalt kandadesse ja läksid ümber. Lasime siis kelkudel hoopis ees minna ja juhtisime neid tagant nagu hobust.

Seda rada oli väga palju kõnnitud. Kartsime natuke selle pärast, kas kanjonis öömaja saame. Meil olid küll telgid ka kaasas, aga Riisitunturi maja mugavused olid meid ära hellitanud.

Kanjonis olid kaks laavut (eest lahtise seinaga katusealune) hõivanud jääronijad. Neid oli seal terve hulk, Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Korouoma kanjonis pidi olema ronimiseks Euroopa parim jää, sest jääpealne pind taastub hetkega ja ronimisest ei jää suure ja võimsa seina peale jälgegi.

Jääseina juures jõudsime järeldusele, et siit mööda orgu me kolm kilomeetrit eemal asuva tasuta matkamajani ei jõua – orus on ilmatu suured lumealused kivid, millest ei ole võimalik kelku üle vedada. Ja jõge pidi on sinna langenud puude ja okste tõttu ka võimatu minna.

Jäi üle minna tagasi üles ja siis mööda teed ringiga matkamajja. Tõusust ülessaamisega oli tükk tegemist, õnneks olid meil head räätsad (MSR Denali), millel on talla all korralik metallist käpp. Auto juurde jõudes olime igatahes päris kustunud ja pime oli ka juba.

Niall ei olnud nõus jala maja juurde minema. Kõige kiirem lahendus oli panna kaks kelku lahti pakkimata koos varustusega autosse ja jätta Niall meid parklasse ootama, sest lahtipakkimata kelkude juurde me kolmekesi ei oleks mahtunud.

Kui parklast välja sõitsime, sadas ja tuiskas juba päris kõvasti, nähtavus oli väga piiratud ja nii me õigest teeotsast mööda sõitsimegi. Aru pidades ja teeääri vaadates saabus üks kurv natuke liiga kiiresti, parem ratas puudutas lumevalli ... Hetk enne, kui lumi üle akna lendas, nägin hästi palju kuusetüvesid. Auto muudkui läks ja läks edasi, lund lendas üle klaasi ja olin valmis, et kohe-kohe toimub järsk seismajäämine hirmsa ragina saatel.

Õnneks jäi auto lihtsalt niisama seisma, aga väga kummaliselt kaldus asendis. Välja saime ronida juhiuksest. Väljas selgus kurb tõsiasi, et teele tagasi saamiseks läheb tarvis suurt ja tugevat masinat. Auto seisis järsakul ja parem oli seda mitte liigutada, vajub veel allapoole. Jaanus proovis Niallile helistada ja öelda, et ärgu muretsegu, meil läheb kauem, aga parklas polnud levi.

Helistasime päästeteenistusse, nemad tahtsid meid politsei poole suunata. Sellest nad aru ei saanud, et me soovisime puksiirteenust osutava firma numbrit. Otsustasime minna lähimate majadeni, mis olid umbes 5-7 kilomeetri kaugusel. Õnnestuski leida suur traktor, mis meid teele tagasi tõmbas. See läks maksma kodust kaasavõetud Vana Tallinna ja 10 eurot. Pääsesime odavalt.

Niall oli parklas meid oodates läbi külmunud ja ei tahtnud kuuldagi mingisuguse matkamaja otsimisest. Hotelli ja kogu lugu! Leppisime olukorraga ja sõitsime Posio suunas. Aga üheski ööbimiskohas polnud vabu kohti. Ühest Posio hotellist saime lõpuks teistkordsel küsimisel toa, väga odavalt pealegi. Süüa ei hakanud kaugelt otsima, tegime seda duširuumis priimusega.

VIIES PÄEV

Uuel hommikul leidsime maja Korouo- ma kanjonis kergelt üles. Panime asjad paika ja läksime kanjoni ja jääseinaga uuesti tutvuma. Seal avanes uskumatult mustriline ja värvikirev vaatepilt. Kui palju erinevaid toone on jääl! Selle massiivi nägemine tõi meelde Pamukkale mineraalide mäe Türgis. Tegime pilti ja nii veereski päev õhtusse.

6.-8. PÄEV

Järgmised päevad pühendasime siis lindude vaatlemisele ja pildistamisele. Hannu juhatatud lindude toidukoha leidsime kergesti üles. Kuna ilm oli ilus, -10 kraadi ja vahepeal paistis isegi päike, siis ei hakanudki pildistamisvarjesse minema, vaid leidsime varje kõrval mõnusad istumiskohad, kust sagimist jälgida.

Esimestena võtsid julguse kokku ja jätkasid oma virrvarri tihased: rasvatihased, taigatihased, musttihased. Siis lisandusid urvalinnud, kes hakkasid terakeste pärast tihastega võitlema. Kaugemal vidistasid imelisel häälel laanenäärid, jälgides tihaste toimetamist ja meid. Oli näha ka porri liikumas. Siis tulid laanenääride asemele olukorda hindama suur-kirjurähnid. Oli väga ilus vaatepilt: näha enda ümber korraga nii palju linde ja veel erinevatest liikidest.

Vaikse sädina lõhestas järsku mitu järjestikku kajavat teravat kiljatust. Madalal lennul kanjoni kohal saabus musträhn, võttis alustuseks koha sisse kaugemal üksiku puu otsas ja hakkas puult-puule lähemale tulema. Varsti ei võõristanud ka tema meid enam ja toksis armutult külmunud rebase jäänuseid, mis maas lebasid.

Lindude seltsis veetsime ka kaks järgnevat päeva ja oligi meie uiteaeg selleks korraks läbi. Tagasi kodu poole sõites püüdsin autoaknast jää ja lume all olevaid järvi ja metsi vaadates manada silme ette kujutluspilti suvisest Soomest. Kui lumi on läinud, võtan mootorratta ja tulen siia tagasi, otsustasin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga