Timo Palo tõi Antarktika helid Eestisse

Timo Palo on lugejatele tuttav juba aastaid, jagades polaarretkede vahetuid kogemusi kui polaarrändur ja teadlane. Lapsepõlvest alguse saanud armastus lume ja jää vastu kulmineerus geograafiaõpingutega ja meteoroloogilise uurimusega, sealt oli juba lühike tee esimeste ekspeditsioonideni. „Admiral Bellingshauseniga“ Antarktikas seilates salvestas Timo müstilised loodushääled, mille ainetel valmib sügisel eepiline suurteos „Antarktika 200“.

Oled aastaid tegelenud polaaralade meteoroloogia ja kliima uurimisega, osalenud arvukatel ekspeditsioonidel ja avaldanud teadusartikleid. Miks köidab sind polaaralade uurimine ja miks see on oluline?

Hakkasin polaaralade, esialgu küll peamiselt Arktika meteoroloogilise uurimisega tegelema 2006. aastal, kui selleks avanes unikaalne võimalus ühe üleeuroopalise teaduskoostöö projekti kaudu, mis keskendus Arktika uurimisele. See oli aeg, kus kiired muutused Arktikas, iseäranis merejää ulatuslik sulamine, tekitasid teadlaste hulgas rohkelt küsimusi ning üha rohkem hakkas esile kerkima arvamus, et need ei saa olla pelgalt looduslikud ja kliimale iseloomulikud lühiajalised kõikumised. Kuid andmeid Arktikast oli endiselt vähe ja seda lünka tahetigi nüüd täita. See tähendas rohkelt kohapealseid mõõtmisi ja välitöid. Mina aga olin juba aastaid enne seda unistanud seiklustest ja rännakutest polaaraladel. Nüüd avanes võimalus esmakordseks tutvumiseks Põhja-Jäämerega ja ma ei kõhelnud hetkegi seda pakkumist vastu võtmast. Pealegi oli kogu projekti tuumaks purjelaeva jäätriiv üle kogu Põhja-Jäämere, võimalusega jõuda isegi põhjapoolusele.

Kogu ettevõtmine tõotas kujuneda parajalt seikluslikuks, nii nagu see on polaaruurimises alati olnud. Esimestest hetkedest jäämerel sain aru, et see on töö, mida tahaksin teha. Olin valmis trotsima ka ebameeldivaid ilmaolusid. Tundsin, et siin leidis mu rahutu hing selle otsitava. Pealegi oli kogu see mõõtmistöö äärmiselt põnev. Töötasime ju nii-öelda kliimamuutuste eesliinil, sest just Arktikast hakkasid tulema esimesed signaalid ja see piirkond on tänaseni muutustest enim mõjutatud, omamoodi kliimamuutuste lakmuspaber. Siia kõrvale on lisandunud Antarktika ja paljud olulised uued teadmised lõunapolaaralalt. Antarktika on peale käesoleva kliimamuutuse avaldumise aidanud meil piiluda ka planeedi kaugesse minevikku ning tänu sellele oskame tänaseid muutusi ja nende põhjuseid paremini mõista. Siinses sügavkülmikus on tallel planeedi paleokliima hoidised, mida teadlased on õppinud avama. Neid mekkides saame väärt infot kliimamuutuste kohta kauges minevikus.

Polaaralad on meie planeedi tähtsad jahutid. Kui jätad külmiku ukse lahti, hakkab seal temperatuur tõusma ja toit riknema. Me ei tea veel päris täpselt, mida tähendab nende kahe külmiku üles sulamine Maale ja mis kõik siin riknema võib minna.

Oled väljendanud oma muret Antarktika ja Gröönimaa liustike ning nende aktiviseerumisest tuleneva maailmameretaseme tõusu pärast. Milliste keskkonnateemade tõttu tänasel päeval kõige rohkem südant valutad?

Ma ei julgeks öelda, et südant valutama on päris õige sõna. Ega see minu südamevalu midagi paremaks ei tee ja ülemäära ma ennast sellega ei koorma. Pigem edastan seda, mida olen ise kogenud, teada saanud või sellest teaduslikust inforuumist, kus ma viibin, ammutanud. Maailmameretaseme tõus otseselt ei pruugi ega ilmselt olegi see kõige kardetavam tagajärg. Eeldatavalt leiab see aset suhteliselt pika aja jooksul. Siinkohal muidugi tunnistan endale, et elades 58. laiuskraadil ja kõrgustikul, võib minu arvamus oluliselt erineda kusagil ookeanisaarel elava inimese omast.

Globaalses pildis tekitab hoopis enam küsimusi see, mil moel muutub soojenemise ja polaarjää sulamise tagajärjel atmosfääri ja ookeani tsirkulatsioon. Need on võimsad pumbad, millega mängida pole kuigi arukas. Kuidas suudavad kohaneda nii kiire temperatuuritõusuga ja sellest tingitud keskkonnamuutustega erinevad ökosüsteemid? Mis saab üldse elusüsteemidest nii ookeanis kui ka maismaal? Kui palju kasvuhoonegaase võib temperatuuritõusu tõttu veel atmosfääri lisanduda ja soojenemist võimendada? Kas ja kui kauaks jätkub selliste kiirete keskkonnamuutuste tagajärjel meil eluks hädavajalikke ressursse? Ehk kokkuvõtvalt, millised on üleüldse meie järeltulijate võimalused elada täisväärtuslikku elu planeedil Maa? Kui kaua planeet laseb inimesel sellist eluviisi jätkata, enne kui ta päriselt raputab? Natuke meid sakutati käesoleval kevadel, nii meeldetuletuseks.

Alates aastast 2019 oled Eesti vabariigi presidendi kliimanõunik. Küsin põletava küsimuse – mida saab Eesti riigina ära teha seoses kliimamuutustega?

Sellest on väga palju räägitud. Kahtlemata on suurtes riikides tehtava mõju märksa suurem ja olulisem arvuliselt. Kuid väikestel riikidel on üks väga oluline eelis. Nemad võivad olla ja peaksidki olema need suunanäitajad, teerajajad, lootsid, kes juhivad suuremad alused turvalisematesse vetesse. Põhimõttelisi suunamuutusi on väikestes riikides alati lihtsam läbi viia. Nende muutuste edu inspireerib aga küllap väga paljusid, kaasa arvatud suuri.

Aga üksikisik?

Nojah, eks kõik alga siiski üksikindiviidist ning tema tõekspidamistest ja hoiakutest. Iga inimene kujundab tulevikku läbi oma valikute, nii nõudluse toodete ja tarbimisharjumiste suhtes kui ka erinevate poliitikate ja juhtimisviiside kaudu. See on tellimus, sõnum, mille me kõik ühel või teisel moel edastame. Kuid jah, globaalselt oluliste tagajärgedega otsused viiakse lõpuks ikka täide riigijuhtide tasemel ja riikidevahelise koostöö tulemusel. See suutlikkus ja arukus aga ei tule kusagilt universumi avarustest ega seisa lihtsalt õhus, vaid toetub alusmüürile, milles igal kivikesel (üksikisikul) on oma teatud roll. Eks iga juht ole teatud moel oma rahva nägu, kuid juhilt oodatakse ikka rohkem ettenägelikkust, alalhoidlikkust ja ka taiplikkust kui keskmiselt indiviidilt. Seega kõik saab alguse indiviididest, aga tulemuseks realiseerub enamasti kusagil mujal.

Lisaks teaduslikule panusele tundud olevat hingelt maadeavastaja ja seikleja. 2008. aastal ületasid suuskadel Gröönimaa ning neli aastat hiljem suusatasid koos norralasest sõbraga esimeste inimestena omal jõul üle jäämere põhjapooluselt Teravmägedele. Ühtlasi oled viinud läbi uurimisekspeditsioone Arktikasse ja Antarktikasse. Millega on polaaralad sind ära võlunud?

Sinna olen ma tõesti oma südame osalt jätnud. Ma ei oskagi öelda, kas enne oli talv ning selle elemendid lumi ja jää või oli selleks seiklusvaim, rännakud, uudishimu ja avastamisrõõm. Küllap arenesid need osalt läbipõimununa. Talv kui iseloomulik aastaaeg Eestis sai omal moel hingelähedaseks juba väga varases poisipõlves. Miks see nii läks, ei oska ma öelda. Ka kirg seikluste järele oli juba poisikesena olemas, seda süvendas hiljem veelgi minuni jõudnud „Maailm ja mõnda“-sari. Talvemaastik, mida polaaralad aasta ringi pakuvad, on niivõrd teistmoodi, niisamuti ka seal rändamine. Võrreldav ehk natuke teisele planeedile sattumisega. Astronaudina kosmosesse lendamisest unistasin ma poisikesena samuti. Ju ma siis leidsin oma kosmose veidi lähemalt, siitsamast planeedilt.

Sul on oma rännakutest palju värvikaid mälestusi. Palun jaga veel mõnda maagilist seika polaarekspeditsioonidelt lugejatele.

Kui oled kaks kuud veetnud triivjääl seigeldes ja astud lõpuks kindlale maapinnale, siis on see vabanemine mingist inimesele võõrast hirmutundest. See on justkui mingit moodi pääsemine. Mind liigutas see pisarateni. Sarnane tunne tekkis ka siis, kui pärast Gröönimaa ületamist nägin lääneranniku jäävaba mägimaastikku. Jää on lummav, aga see ei saa kunagi inimesele päris omaks. See pole elu element. Ikka tahad lõpuks tagasi, vabaneda jää jahedast haardest ja hirmutundest, mida see tekitab.

Mõni aasta tagasi ütlesid, et unistad sooloekspeditsioonist polaaraladel. Tegelikult ju pidigi Gröönimaa ekspeditsioon olema esialgu sooloretk, aga enam pole need ohutuse nimel lubatud. Mis on sinu meelest kõige olulisem sedalaadi retke ettevõtmiseks?

Kõige olulisem on ületada see murdepunkt või aste, mis seisab sinu idee/unistuse ja selle päeva vahel, mil seisad stardipaigas. Seal on takistusi küllaga. Omaenese sisemised hirmud, ebakindlus hakkamasaamise suhtes, sõltuvalt retke raskusest võib-olla ka tubli annus teadmatust, mida ei saagi kõrvaldada, enne kui keegi pole seda teekonda läbi teinud. Lisame siia oma sotsiaalse vastutuse lähedaste ees, rahaliste vahendite puudumise sellise asja teostamiseks ja mida kõike veel. Ühesõnaga, vaja on läbi murda või üle ronida kogu sellest ebakindluse ja kõhkluste barjäärist, et saaksid lõpuks seista stardijoonel, olles veendunud, et jah, seda ma tahtsin, selleks olen ma võimeline ja siin ma nüüd olen. Päris elus sellise lõpliku veendumuseni vist kunagi ei jõuagi. Teatud hirmud jäävad ikka, ja peavadki jääma.

Tihtipeale on reisimine tugevalt seotud sihtkohta jõudmise ja/või mingi eesmärgi täitmisega. Kumba sina rohkem hindad, kas teekonnal olemist või eesmärgini jõudmist? Miks?

Kui ma alustasin, siis vist hindasin enam sihtkohta jõudmist. Olin noorem, ambitsioonikam, uljam, ehk sellepärast. Pealegi hakkasin juba väga varakult võistlusspordiga tegelema ning selline eesmärkide püstitamine ja nende poole püüdlemine sai iseloomulikuks. Nüüd aastaid hiljem ja vanemana hindan rohkem teel olemist ennast. Just selles kulgemises on mingi iseäralik võlu. Kogu seiklus tegelikult ju selles seisnebki. Eesmärk lisab ehk asjale veidi põnevust, à la otsides vastust küsimusele „Kas see miski on võimalik?“. Minu jaoks on kulgemine ikkagi põhjus ja sihtkoht on lihtsalt hea ajend. Pealegi on eesmärki alati vaja võimalike toetajate jaoks. Kui oma rahakott välja kannataks, küll siis vaid kulgeks.

Kui kohtusime kevadel pärast purjelaeva „Admiral Bellingshausen“ mereekspeditsioonilt naasmist, siis ütlesid, et sedalaadi reisid ja kohad meenutavad, kui väikesed ja ajalikud me inimestena oleme. Palun ava seda mõttelõnga meie lugejatele.

Iga kulgemine ise on justkui mingis voolus elamine. Sa lähed selle vooluga kaasa ja võtad vastu selle, mis see sulle toob. Voolus elamine tekitab aga igavikulise tunde, justkui poleks sel algust ega lõppu. Need kohad aga, mida sa teel olles külastad, avardavad sinu enda sisemaailma ja ka arusaamist oma kodupaigast laiemas mõttes, planeedina universumis. Sellistel hetkedel mõistad, milline tolmukübe sa oled kogu selles mõõtmatus avaruses. Polaaralad pakuvad sellist avarust rohkesti ja pakuvad ka loodusjõude, mille vägevuse ees tunned end iseäranis väetina. Siis saad aru küll, et ei ole inimene see kõikvõimas looduse kroon. Mis on ühe inimese eluiga sadu tuhandeid aastaid vana jääpanga kõrval?

Oled kirjeldanud jääd väga rikkalikus lopsakuses, rääkides selle aukartustäratavast iseloomust ja omanäolisusest. Hiljuti ütlesid, et jääl võib olla mitu nägu. Palun kirjelda inimesele, kes pole kunagi kohtunud selle loodusjõuga, milline on Antarktika jää, millised on selle näod ning miks jätab see nii sügava mulje isegi põhjala inimesse, kes on jää olemusega justkui sina peal?

Põhjala inimene võib ju olla jääga sina peal, kuid siin ei domineeri jää elemendina nii nagu seda polaarmaastikul. Seal on jää, lumi ja siis veel natuke midagi. Kui jää on keskne element ja polegi suurt muud (metsad, niidud jne) peale selle, siis hakkad seda mitmekesisust nägema jääs endas. Ja neid vorme ning värvivarjundeid on seal tõesti rohkesti. Antarktika jäämoodustised ja vormid on suurimad, mida meie planeedil leidub. Pealegi on Antarktika jää oma tekstuurilt ja toonilt eriline, mille sarnast teist pole. See tuleb juba ainuüksi siinse jää vanusest. See on planeedi vanim jää, sadade tuhandete aastate jooksul kuhjunud ja tohutu surve all tihenenud. Sarnaseim sellele on Gröönimaa jää, kuid siiski erinev. Tulenevalt nii jääst endast kui ka ilmaoludest, aga ka näiteks inimese enda meeleolust, võib jää olla sünge ja hirmutav või hoopis heledalt päikesekiirtes kiiskav ja mõnusalt jahutav. See võib olla laevadele nii hukatuslik kui ka oluline mageveeallikas.

Jätkame purjelaeva „Admiral Bellingshausen“ mereekspeditsiooni teemadel. 28. jaanuaril 2020 möödus 200 aastat päevast, mil Saaremaalt pärit admiral F. G. von Bellingshausen silmas Antarktikat. Ajaloolise avastuse tähistamiseks ning polaaralade muutumisele tähelepanu tõmbamiseks kordas rühm Eesti ettevõtjaid ja teadlasi mootorpurjelaeval „Admiral Bellingshausen“ ekspeditsiooni Kroonlinnast Antarktikasse. Võib öelda, et taas kord tehti ajalugu. Mida see reis tähendab ajalooliselt eestlaste jaoks ning miks see on nii oluline?

Iga rahvas tunneb uhkust omade üle, kel on planeedi ja siinse elu tundmaõppimises oma oluline osa. Olgu see siis geograafias, meditsiinis, majanduses või mis tahes muus eluvaldkonnas. Need säravad isikud on täitnud olulisi lünki sellel tohutu suurel pusleväljal, mida võib nimetada inimkonna lõputuks uudishimuks ja igaveseks püüdluseks. Tähtis pole seejuures mitte niivõrd inimese päritolu ja sünnipaik, kuivõrd koht, kus ta on üles kasvanud ja välja kujunenud. Eestimaalt on rahutu hingega maadeuurijaid teele läinud päris omajagu, Bellingshausen nende hulgas.

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, nii lihtne see ongi.

Seekord liitusid sa meeskonnaga juba Antarktikas, kus üks eesmärke oli salvestada valge mandri eri helisid. Millised on polaaralade kõige meeldejäävamad loodushääled ning millega need võluvad?

Eks ma olen neid helisid ka varem salvestanud, polaarväljadel nii siin- kui ka sealpool ekvaatorit. Mõnikord ei õnnestu ka tehniliselt saada päris seda, mida soovid, kuid vahel piisab väärt elamuse saamiseks sellestki, kui klapid pähe surud ja selle helimaastiku keskele sukeldud (hea mikrofon toob kohale ka neid detaile, mida palja kõrvaga ei taba).

Emotsionaalselt liigutav oli kahtlemata kuulda nende esimeste lindude häälitsusi, keda kohtasime põhjapooluselt maismaale naastes. Pärast enam kui kuuajalist vaikust oli taas kuulda elusa looduse helisid. Elu tuli tagasi ja kohe hoopis julgem hakkas. Ma ei kujuta ette inimese elu sel planeedil ilma loomade-lindudeta. Sellele mõeldes hakkab kõhe. Usun, et jäämere kogemus lubab mul aimata, mida see tähendaks.

Meeldejääva elamuse osaliseks sain ka siis, kui kord rannal liikudes lindistasin seda helimaastikku, mida lõid vees hulpivad jäätükid. Need olid lähedal asuva liustiku küljest murdunud. Kujuta nüüd ette, kui lõpmatult palju eri kuju ja suuruse, aga ka tihedusega neid on, täis uurdeid, mida vesi on kulutanud. Meri liigub ja lainetab ning loksutab neid jäätükke sinna ja tänna, need omakorda põrkuvad üksteisega ja tulemuseks on niivõrd mitmekesine helipilt, justkui lõputu diapasooniga muusikainstrument. See on sadu tuhandeid aastaid vana muusika, mis ometi on igal kontserdil pisut erinev.

Milline Antarktika heli on sinu jaoks kõige kummituslikum?

Ise looduses kuuldust on küllap see kusagilt liustiku sügavusest tulev kõmin. Vahel järgneb sellele jääpanga murdumine liustiku seinast, kuid mitte alati. Suvisel ajal, kui liustik „elab“, on neid helisid võrdlemisi sageli kuulda.

Salvestatud helidest on kindlasti väga erilised ka need, mida on püütud veealuste mikrofonidega. Näiteks vaalade omavaheline suhtlemine kuulub kindlasti selliste „ebamaiste“ helide hulka.

„Admiral Bellingshauseni” mereekspeditsioonil salvestatud loodushäältest valmib Raun Juurikase juhtimisel muusikaline suurteos „Antarktika 200“. Miks võiksid Antarktika helid kõnetada inimest?

Miks võiks üldse helid, mida me kõrvade abil tabame, inimest kõnetada? Helidel ja helimaastikul on väga tugev seos meie hingeseisundi ja maailma tunnetamisega. Kuulmismeel on sügavamalt kui ükski teine meel seotud meie emotsioonide ja psüühikaga. Samas jätab kuulmistaju avaralt võimalusi erinevateks tõlgendusteks ja kuulduga isiklikuks suhestumiseks. Antarktika helimaastik võiks pakkuda fantaasiarikka rännaku neile, kel isiklik kogemus selle maailmajaoga puudub. Monitor jääb ikka monitoriks ja ekraan ekraaniks, kuid kuuldu võib päriselt kohale viia.

 

Eepiline suurteos „Antarktika 200“ tuleb maailma esiettekandele 15. oktoobril Coca-Cola Plazas. Helilooja Raun Juurikas navigeerib üheks tervikuks purjelaeva „Admiral Bellingshauseni“ mereekspeditsioonil salvestatud Antarktika maastikuhääled ning elektroonika, jazzi ja klassikalised helid. Teose müstilised loodushääled on salvestanud polaarrändur Timo Palo.

 

Tekst: Kaisa Tooming

Foto: Maris Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga