Tiit Pruuli soovitab

tp_soovitab.jpg

Jaak Prozes

KAS PUTIN ON VEPSLANE?

ARGO 2015

Ajaloolane Jaak Prozes on pool elu ajanud soome-ugri asja. Ta on koos Tõnu Seilenthali, Arvo Valtoni, Andres Heinapuu, Mart Meri, Rein Siku, Oliver Loode ja veel mõne teisega viimane mohikaanlane, kes Eestis hõimuteemasid ka väljaspool akadeemilist elu korraldab ja selle missiooniteemaga rähkleb. Hõimuliikumisel on mitu traagilist punkti. Esiteks väheneb hõimurahvaste arv Venemaal ja nende rahvaste kontaktid Eesti, Soome ja ungariga ei ole tänapäeval poliitilistel põhjustel nii head ja vabad kui võiks olla. Teiseks on eesti aktivistide seas Prozes vaat et üks nooremaid mehi. Äsja sai Prozes 50 ja sel puhul ilmus ka ta ugri-juttude kogumik „Kas Putin on vepslane“.

Hõimu-ekspeditsioonide ülevaateid on ilmutatud varemgi. Aga ikka on need olnud asjalikud teadusliku ülevaated tehtud tööst ja kogutud etnograafi lisest või keelematerjalist (Aleksei Peterson, Paul Ariste, Alo Raun, Kaljo Põllu jpt).

Sellist tõsimeelset ainest Prozese teosest ei leia. Need on toredad ja enamasti lõbusad lood sellest, mis imelikke juhtumisi ja kohtumisi ugri-reisidel ette võib tulla. Neid reise on autor teinud veerand sajandi jooksul arvutu hulga ja mitmestki ta juhtumisest on saanud ugri-maailma legendid. Siin on jutte ugrilaste kokkusaamistest ja napsitamistest, on spiooni- ja nõialugusid.

Prozese raamat pole siiski ainult naljaraamat. Esiteks on siin märkimisväärset kultuuriloolist ja etnograafi listki ainest, samuti näiteid ugrilaste poliitilisest olukorrast Venemaal. Teiseks on need enamasti kõik väga südamlikud lood, kirjutatud osavõtliku ja heatahtliku autori poolt, kes on andnud tohutu panuse selle heaks, et Venemaal elavate soome-ugrilaste elujoon ei hääbuks.

See, kas Putin on vepslane, selgub raamatu lõpus. See, et Prozes on täitsamees, saab lugejale selgeks juba esimestel lehekülgedel.

 

Tiit Kändler, Tiina Kaljundi

KÕRVEMAA, PANDIVERE, ALUTAGUSE

SOLNESS 2014

Arhitektuurikirjastus Solness on end kvaliteetkirjastusena tõestanud nii Jalutaja teejuhi kui ka tänapäevase seeriaga „Siinja sealpool maanteed“. Juba Kändleri-Kaljundi raamatu nappi sissejuhatust lugedes on selge, et selle reisijuhi on kirjutanud kultuuri- ja stiilitundlikud inimesed, kes oskavad kiigata üle Assamalla aegade ja teha tiiru ümber Piibe tee. Kui võrrelda seda teost näiteks Helmut Joonuksi jt varasemate autorite „Siin- ja seal pool maanteed“ raamatutega, siis paistab kohe silma üks suur erinevus – meie käes on ladus juturaamat, kus autori isik ei lähe kaotsi faktipurusse, vaid olulisem kui arhitektuuri- ja eluloolised andmed on lahe narratiiv. Ses mõttes on teos hästi sünkroonis samas sarjas varem ilmunud Raul Vaiksoo raamatuga „Tallinn- Narva“.

Kändler ja Kaljundi jutustavad kaasakiskuvaid lugusid. Olgu mu lemmikutena ära toodud Eenok Haamri ja Mustvee lugu, Peep Ilmeti ja Avinurme lugu, Pitkade perekonna lugu, Aegviidu raudteejaama, Väike-Maarja kiriku ja Aegviidu mõisa lood. Inimkultuurile lisaks on mõni vahva lugu ka loodusest, Boroni jõest ja Kõrvemaa käpalistest näiteks. Kokkuvõttes on tegu muheda ja hariva reisikaaslasega, mis tasuks Kõrvemaad, Pandiveret ja Alutagust väisates kindlasti reisikotti pista.

On siiski üks asi, mis teeb selle reisiraamatu lugemise raskeks, eriti kui raamat on reisil kaasas ja püüad seda autos või hämaras võõrastemajatoas lugeda − nii väikse tähepunktiga teoseid ei tohiks küll trükkida. Arusaadav, et materjali on palju ja paber kallis, aga kui lugejad lugeda ei näe, kaotab autorite tubli töö suure osa oma mõttest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga