TIIBETI MASKITANTSUD Ladakhis

Tiit Pruuli käis Ladakhis maskitantse vaatamas ja tõdes, kui raske on neist aru saada. Selleks, et võõrasse ja kaugesse kultuuri sisse tungides sellest midagigi mõista, tuleb palju õppida, muidu jäävad Tiibeti cham’i-tseremooniad vaid sugereeriva muusika saatel sooritatud tammumiseks, Tiibeti matusetavad õõvastavaks barbaarsuseks ja tiibeti toit läägeks maitsetuseks. Järgnevalt pakutakse mõningaid pidepunkte cham’ist arusaamiseks.

Tiit Pruuli käis Ladakhis maskitantse vaatamas ja tõdes, kui raske on neist aru saada. Selleks, et võõrasse ja kaugesse kultuuri sisse tungides sellest midagigi mõista, tuleb palju õppida, muidu jäävad Tiibeti cham’i-tseremooniad vaid sugereeriva muusika saatel sooritatud tammumiseks, Tiibeti matusetavad õõvastavaks barbaarsuseks ja tiibeti toit läägeks maitsetuseks. Järgnevalt pakutakse mõningaid pidepunkte cham’ist arusaamiseks.

Budistlikud kloostrid Himaalajas on tihti nagu materiaalsed tõestused immateriaalse müstika tegelikule olemasolule. Nad seisavad arusaamatute füüsikaseaduste abil teravate kaljunukkide peal, on surutud vastu taevasse tõusvaid kiviseinu või peidetud orge lõpetavate kaljupragude vahele. See, mis seal kloostriseinte vahel toimub, on ühtaegu arusaamatu ja kaasakiskuv, igapäevaselt lihtne ja pühalikult ülev. Teadus, filosoofia, meditsiin, kunst, tants ja palju muud. Cham’i on olnud võimalik näha ka Eestis. Oriendi muusikafestivalil on tantsinud mungad Tiibetist, Nepalist, Indiast. Paari aasta eest etendasid religioosseid tantse Bhutani mungad. Tänu Peeter Vähi ida-teemalisele valgustustegevusele saime toona teada, et Bhutanis sai tantsufestival ehk tshechu alguse aastal 1670, mil sellega tähistati Padmasambhava (tuntud ka kui Guru Rinpotše) sünnipäeva. Sarnaseid pidustusi korraldatakse kõikjal Himaalaja budistlikes piirkondades (samuti Burjaatias, Tõvas, Kalmõkkias ja Mongoolias), aga siiski mitte kõigis kloostrites. Tantsud on kõigi nelja Tiibeti budistliku sekti õpetuse ja tantristliku praktika osaks. Igas kloostris on cham veidi omas stiilis. Kust need tantsud päris alguse said, on aga järjekordne müstika. Budistide endi tavapärane vastus on, et sarnaseid tantse tantsiti juba Šakjamuni, ajaloolise Buddha eluajal ehk siis esimese aastatuhande keskel enne meie aega. Mitmed akadeemilised uurijad viivad nende karnevalistiilis tantsude traditsiooni budismieelsesse aega. Nii võime lõpuks aga öelda, et analoogilisi rituaale on lausa kõigil rahvastel. Konkreetselt budistlike tantsude algushetke Himaalajas on vist võimatu taastada. Täpne dateerimine on raskendatud ka seetõttu, et palju käsikirju on hävinud ja traditsioon on liikunud edasi suulise pärimuse kaudu. Samas on ka teada, et näiteks viiendalt dalai-laamalt Gyalwa Lobsang Gyatsolt (1618–1682) on pärit väga täpne cham’i eri aspektide kirjeldus „Chams Yig”. Mõnele poole on chami jõudmist siiski võimalik enam-vähem täpselt dateerida, näiteks Baikali-äärsed burjaatia budistid ütlevad, et nemad hakkasid neid tantse tantsima alles XIX lõpus ja XX sajandi alguses. Burjaatiasse jõudis see tantsupidu ilmselgelt Mongoolia kaudu. Lõuna-Mongoolias hakati seda pidama alles XVIII sajandi teisel poolel, Urgas (praegu Ulaanbaatar) oli esimene cham aastal 1811. Cham’i võib näha mitmetel puhkudel aasta ringi, aga on siiski mõned suuremad pidustused, mil tseremooniad on tähendusrikkamad ja tõmbavad kokku suuremat hulka usklikke. Need on Tiibeti uue aasta vastuvõtmine (näiteks aastavahetuse järel toimuv geluki koolkonna monlam ehk palvepäevad, millele pandi alus Tsongkhapa ajal), Gautama Buddha sünnipäev (Tiibetis: Saga Dawa), Padmasambhava ja Tsongkhapa sünnipäevad, aga ka kloostrite kaitsepühakutele pühendatud pidustused. Siinkirjutajal on õnnestunud kloostritantsu tema õiges keskkonnas näha kahel korral. Viimati sel suvel Ladakhis. 28.–29. juulil 2013 käsime kahepäevast cham’i vaatamas Takthoki (Thag Thog, Thak Thak) kloostris Sakti külas. See ainuke ningma sektile kuuluv klooster Ladakhis on asutatud XVI sajandi keskel koopa juurde, kus arvatakse olevat Padmasambhava VIII sajandi mediteerimispaik. Tegelikult toimub seal igal aastal lausa kaks cham’i. Takthok Wangchok, mis toimub tiibeti kalendri üheksanda kuu 28. ja 29. päeval ning Takthok Tseschu, mis toimub kuuenda kuu 9. ja 10 päeval. Meie osalesime neist viimasel. Ladakhi kuulsaim cham on kindlasti Hemise kloostri oma. Alates 1974. aastast, kui Ladakhi hakati välismaalasi lubama, on hästi reklaamitud Hemise festival olnud üks turistide lemmiksihte. Ladakhi pealinnast Lehist 43 kilomeetri kaugusel asuv Hemise klooster kuulub drugpa sektile ehk ühele harule kagjü koolkonnast. On teada, et Hemise klooster tegutses juba enne XI sajandit. Siin olla peatunud mahasiddha (vadžrajaana üleloomulike võimete õpetaja) Naropa (1016–1100), kes oli kagjü koolkonna üks olulisi rajajaid. Vahepeal oli kloostri tegevus välja surnud, aga see taastati 1672 kuningas Sengge Namgyali poolt. Tänapäeval on tegu Ladakhi ühe suurima ja rikkaima kloostriga. Takthoki klooster on märksa väiksem (umbes 50 laamat), aga selle võrra ka intiimsem ja vähem turistlik. Ladakhi lugu India koosseisu kuuluvat Ladakhi kutsutakse ka väikeseks Tiibetiks. See on olnud värav Tiibetisse paljudele ränduritele, luurajatele ja sõjameestele (Sven Hedin, Francis Younghusband jt), kes on siitkaudu püüdnud jõuda keelatud linna. Vene luuraja ja kirjanik Nikoli Notovitš väitis, et on Hemise kloostris nähtud käsikirjade põhjal kindel, et Jeesus Kristus elas oma noorusaastail Indias, Vene šambala-uurija Oleg Šiškin on Ladakhi nimetanud lausa „kummituste maaks”, vene kunstnik Nikolai Roerich, kes maalinud siinset loodust ja kindlus-kloostreid, ütles, et neis mägedes kuuleb ta Wagneri „Reini kulda” ja „Valküüre”. Kui siin võis kohata Jeesust ja kuulda Wagnerit, siis on siin kõik võimalik. Ja kui venelaste tsiteerimisega jätkata, siis Nikolai Konrad ütles, et budism pole mitte ainult religioon, vaid ka kunst. Üks Ladakhi müstika väljendusi on siinsed tantsud, milles on nii religiooni kui ka kunsti. Müstikat on nii rahvatantsudes kui ka kloostrites etendatavates religioossetes tantsudes. Cham on siis kloostri orkestri saatel laamade (Bhutanis võivad osaleda ka kuningliku tantsuakadeemia liikmed) poolt esitatav müstiline tants. Enamik religioosse sisuga tantse Ladakhis on seotud Guru Padmasambhavaga. Ka Hemise kloostri festival, mis toimub meie kalendri järgi juunis või juulis, on pühendatud tema sünniaastapäevale. Ka Takthokis oli enamik tantse pühendatud just talle ja etendasid tema elu eri tahke. Padmasambhava, kes sündinud kaheksa-aastasena lootosõiele, on Himaalajas nii oluline tegelane, et tema elu tuleb sealsest budismist arusaamiseks tunda. Tegu on poollegendaarse tantristliku müstiku ja joogiga, kes olla elanud VIII sajandil. Tema sünnikohaks peetakse praeguse Pakistani ja Afganistani piiril asuvat Swati orgu, kus tekkis ja arenes vadžrajaana budism, mille Padmasambhava viis laiali üle Tiibeti, Bhutani, Sikkimi. Kui ta õpetanud tantrismi Pema järve ääres Himachal Pradeshis sealse kuninga tütrele, tahtnud kuningas ta ära põletada. Aga kui suits hajus, nähti Padmasambhavat endiselt istumas ja mediteerimas. Kuningas andnud seepeale printsess Mandarava suurele joogile naiseks. Edasi läinud ta Tiibetisse, kus võitles kohalike budismivaenulike jumalate ja böni toetajatega. Ka olnud ta üks Tiibeti esimese budistliku kloostri (Samje) rajajaid. Tema imevõimete hulka kuulus muu hulgas ka lendamine, näiteks oma teise naiskaaslase, lendtiigriks moondunud Ješe Tsogjäli turjal. Nii olla ta lennanud ka Tiibetist Bhutani, mediteerima kaljule, kus praegu asub Taksangi tempel. Legendi kohaselt kutsunud Tiibeti budistlik valitseja Trisong Detsen (valitses 755–797 või 804), kes püüdis pärast Songtsen Gampo valitsemist alla käivat budismi päästa, aastal 765 Padmasambhva Tiibetisse. Samal ajal rajati Tiibetisse ka esimene budistlik klooster – Samye. Just selle kloostri ehitust ette valmistades olevat Padmasambhava tantsinud võimsa Vadžrakila (idam ehk antropomorfne kujustamissümbol, kelle atribuudiks on kolmnurkse kiiluga pistoda) tantsu, et puhastada maapind kloostri jaoks ning lepitada kohalikke mäe- ja muid vaime. Seega väidavad ningma esindajad, et just nemad olid chami tutvustajad Tiibeti kultuuriruumis. Sakija sekti tänapäevased esindajad märgivad muide, et nende sekti teke oli XI–XII sajandil seotud sellega, et mitmetest budistlikest tseremooniatest, sealhulgas chami’st, said äriobjektid ja nemad tahtsid sellest hoiduda. Nii nagu on üksikutest legendidest kokku sätitud ka Padmasambhava elulugu, on üsna auklik ka Ladakhi ajalookirjeldus. Ladakhi varasemate asukate religiooniks oli ilmselt hinduism, siin elanud darde, kes olid indoaarjalased, kirjeldatakse vanades rigveedades. Hiljem liikusid siia Tiibeti karjakasvatajad, kes tõid kaasa ilmselt Iraani aladelt sinna jõudnud böni. Bön oli rahvausund, milles oli šamanismi, esivanemate kummardamist ja mis kokkuvõttes oli rohkem eri kultuste kollektsioon kui terviklik religioon. Usuti, et kõigil looduse elementidel on hing. Kaljujooniste põhjal võib oletada, et oluliseks kultusloomaks oli toona kaljukits. On teada, et böni kummardajad tantsisid aastavahetusel erinevaid tantse. Budism ehk dharma jõudis Ladakhi I–II sajandil esmalt Kašmiiri kaudu Indiast, mitte Tiibetist. Osa Ladakhi alasid võisid toona kuuluda ka Kušaani impeeriumi alla. Tollased India stiilis budistlikud kaljujoonised, mis leitud Kargili lähedalt, viitavad selgelt Tiibeti-eelsele ajale. Budismi langus Indias tekitas selle õitsenguperioodi Kargili ümbruses, kuhu siirdusid elama paljud Põhja-India mungad. VII–IX sajandil sai alguse tiibetlaste vaikne imbumine Ladakhi ja Baltistani. 727. aastal nimetab hiinlasest palverändur Hui Ch’ao Kašmiirist kirdes kolme kuningriiki, mis on Tiibeti mõju all, aga elanikud on mittetiibetlased. Hiinlane nimetab neid indoaarialasteks, ilmselt oli siis tegu dardidega, kelle järeltulijaid on Ladakhis käputäis siiani alles. Hui Ch’ao märgib, et need inimesed on omaks võtnud budismi, mis oli küll VII sajandi keskel saanud n-ö riiklikuks religiooniks, polnud aga enne IX sajandi keskpaika Tiibetis veel kaugeltki kõikjal kinnistunud. Tol ajal laguneski Tiibeti dünastia vastuolude tõttu Buddha järgijate ja böni-meelsete vahel. Tiibeti Yarlungide dünastia 33. kuningas Songtsen Gampo (604–649?) oli esimene kuningas, kes tutvustas mägismaal budismi (ehkki ise oli tõenäoliselt lõpuni böni kummardaja), saates õpilasi Indiasse budismi õppima ja pühi tekste tõlkima. Ta rajas ka tänaseni kuulsa Džokangi templi Lhasas. Tema kaheksas järglane, kuningas Lang Darma (valitses ilmselt 838–841) heitis budismi kõrvale ja soosis taas böni. Legendi järgi tappis ta keegi püha munk, Padmasambhava õpilane Lhalung Pelgi Dordže (kas aastal 842 või 846). Kas tapmine sündis just munga käe läbi, pole kindel, küll on aga fakt see, et riik langes kodusõdade ja segaduste aega. Lang Darma lapselaps Nyima-Gon võttis IX sajandil kaasa palju Kesk-Tiibeti ülikuid, liikus läände ja sättis end sisse Lääne-Tiibetis, just praeguse Ladakhi piirialadel. Nyima-Gonist saigi Ladakhi esimese dünastia alusepanija. Tema poeg valitses ilmselt juba kogu praegust Ladakhi, välja arvatud Zanskar. Riik oli poliitiliselt iseseisev, aga kultuuriliselt siiski selgelt Tiibeti-meelne. Ometi pöördusid Nyima-Goni järglased algul budismi sissetoomiseks Kašmiiri poole, teadlased ja misjonärid saadeti just sinna ja Põhja-Indiasse. Seda perioodi nimetatakse budismi teiseks tulemiseks Ladakhi ja selle tähtsaim tegelane on Rinchen Zangpo (958–1055), kes sai endale tiitli lotsawa ehk tõlkija. Tema nimega on seotud mitmed Ladakhi vanad kloostrid, teiste seas Lamayuru ja Alchi. 150–200 aastat hilisemast ajast on näha märke, et usuliselt hakati pigem vaatama Kesk-Tiibeti kui India poole. XIII sajandi alguses oli suur segaduste aeg Kašmiiris – ühelt poolt arenes sõjakas hinduism, teiselt poolt hakkas loodest peale tungima islam. Põhjustel, mis polegi täpselt selged, ei läinud Ladakh vaimses mõttes iseseisvat teed, vaid hakkas järgima, kopeerima ja toetuma Tiibetile. Põhjuste hulka lisandus hiljem kindlasti üha mõjukamaks muutuv islam, esimene rünnak Ladakhi vastu pandi toime 1420. Samal ajal jõudis Ladakhi Tsongkhapa (1357–1419) poolt Tiibetis rajatud geluki koolkond. Tsongkhpa leidis nimelt, et algupärane India budism on Tiibetis alla käinud, ta kehtestas range kloostridistsipliini, taastas ja süstematiseeris õpetusi ja rituaale, pani aluse dalai-laamade ja pantšen-laamade institutsioonile. Ladakhi kuninga Trags-bum-de korraldusel rajati esimene kollamütside klooster Spitukisse. Sellest peale tugevnesid Ladakhi ja Tiibeti suhted veelgi. Punaste mütsidega laamade näol tulid kollamütsidele Ladakhi rivaalid XVII sajandil, kui kuningas Sengge Namgyal (u 1570–1642) ehitas Hanle kloostri, mis sai drugpa sekti peakorteriks. Teisena ehitati sellele sektile Hemise klooster. Sengge Namgyal laiendas Ladakhi piire kõige suuremaks läbi ajaloo. Ta vallutas endised vasallriigid Zanskari ja Guge, mis olid vahepeal iseseisvunud. Ka proovis ta lüüa lääne pool elanud muslimeid, aga seda edutult. Ebaõnnestunud sõjakäigu kompensatsiooniks sulges kuningas Ladakhi piiri Kašmiiriga, mille tulemus oli paraku see, et Ladakh ei olnud enam kaubateede sõlmpunktiks ja majanduslikult tähendas see ilmselget enesetappu. Sengge valitsuse lõpuajal tungisid Tiibetisse mongolid ja ka Ladakhi armee käis nendega sõdimas, mis on jätnud mitmeid jälgi Ladakhi rahvapärimusse. Lõpuks, aastal 1842, kaotas Ladakh oma iseseisvuse Jammu ja Kašmiiri osariigi loojale, maharadža Gulab Singhile. Tantsud Paljusid neist ajaloolistest ja poolajaloolistest tegelastest ja sündmustest võib näha ka chami tantsudes, mida etendavad sõltuvalt kloostri suurusest mõnikümmend kuni sadakond munka ja noviitsi. Takthogi tantsuväljak ei olnud päris kloostri hoovis, vaid kaljudele ehitatud kloostrist sadakond meetrit eemal, spetsiaalse väljaku ja tribüünidega platsil. Cham algas orkestri ja lipukandjate väljamarsi, sümboolse puhastamise-ohverdamise ja trummide tantsuga. Tseremoonia muusikainstrumentideks on suure diameetriga nga-trummid, taldrikud (rolmo), nasaalse oboe laadne gyaling, pasun, mis ajaloolistel aegadel tehti inimese (kõige parem kui neitsi) sääreluudest, merekarbist pasun (dung kar), väikesed käsitrummid (damaru), mis kunagi tehti kahest pealuupoolest, pika teleskoobi moodi ülimadala häälega pasun radong, mida tuleb kahe mehega tassida. Neid kolme-nelja meetri pikkuseid pasunaid kasutatakse paarikaupa. Öeldakse, et vibratsioon, mida nad tekitavad, on oluline, et kutsuda kaitsevaimud cham’il osalema. Padmasambhava tähtsust näitab seegi, et tiibetlased kutsuvad teda teiseks Buddhaks. Tema sünnipäevatantse – Padmasambhava kaheksa manifestatsiooni – saab vaadata Hemises, Chemdays ja teistes drugpa kloostrites. Aga ta on kohal ka teistel cham’idel. Ühed olulised tantsutegelased on dharmapala’d ehk seadumuse kaitsjad. Need on jumalused, kes kaitsevad Buddha seadumust. Nende nimed on näiteks Yama, Yamatanka, Vaisravana, Rahula, Phalden Lamo. Dharmapala’de hulka arvatakse eri traditsioonides ka eri rahvaste kohalikud jumalused ja idami’d. Neist mitmeid võib näha eri kloostrite tantsudes, sest igal kloostril on oma genius loci. Tuntuim seadumusekaitsja on kõigis Tiibeti budistlikes koolkondades aktsepteeritud kõikehaarav Mahakala (sanskriti keeles ’suur must’). Mahakalat on kirjeldatud kas kahe-, kuue- või kuueteistkümnekäelisena, ta keha on tumesinine ja väljanägemine raevukas. Mahakala pea ümber on diadeemina viis väikest inimpealuud. Igaüks neist esindab üht kannatust, mis on muudetud positiivseks vooruseks.
  1. võhiklikkus, mis lüüa saades muutub tarkuseks;
  2. armukadedus, mis muutub täiuslikkuseks;
  3. uhkus, mis muutub lihtsuseks;
  4. klammerdumine, mis muutub lugupidamiseks;
  5. viha, mis muutub mõistmiseks.
Lisaks Guru Rinpoche elule nägime Takthogis ka tantse, kus etendati Lang Darma tapmist. Tantsijate rüüde pikkadesse varrukatesse olid peidetud vibu ja nooled, millega budismivastane kuningas tapeti ja seejärel mõõkadega pooleks raiuti. Seda ajaloolist episoodi etendati cham’i teisel päeval, kui mungad tantsisid zorcani’t ehk mustade mütside tantsu. Seda tantsivad mungad, kel on peas laiade äärtega mustad kübarad, jalas kõrged saapad ja brokaadist kostüümid. Sellist musta kostüümi kandis munk Lhalungapa Pelgyi Dordže, kes ilmus Lhasasse aastal 842. Ta olla hakanud tantsima Lang Darma residentsi ees ja ta kutsuti sisse, et kuningas ta tantsu näeks. Tantsu kulminatsioonihetkel võttis ta relva ja lasi noole kuningale silma. Need on ainukesed cham’i-tantsijad, kes ei kanna maski. Seda tantsu tantsivad üldjuhul kogenuimad tantsijad, rituaalset ohverdust esitavad üldiselt kõrgeima teostumisega laamad. Mustade mütside tantsu tantsivad kas 13, 17, 21 või 23 tantsijat. Skeletisarnased tantsijad olid surnute valitsejad, kes koguvad kokku ja viivad ära kurjad jõud, kes võitlevad Buddha vastu. Nende maskid esindavad pealuud ja kostüüm meenutab skeletti. Siinkohal on aga paslik märkida ka seda, et samalaadsete tantsude seletused võivad eri piirkondades ja kloostrites ka varieeruda. Näiteks Mongoolias kannavad skeletti meenutavad tantsijad kõrvas värvilisi lehvikuid ja neid kutsutakse liblikateks. On olemas ka äärmiselt salajased, mitte avalikult tantsitavad skeletitantsud, mida tantsitakse surnuaiatseremooniatel. Tantsuplatsil nägime ka Guru Sengge Dradogi, Möirgavat Lõvi. Tema mask on tumesinine, äärmiselt sõjakas. Ta on pärit Lõuna-Indiast, kus ta kaitses budismi vaenlaste vastu. Teda saatsid kaks poega ja tema rõivastuse ülemine osa kujutab lõvinahka. Ühes käes hoiab ta vadžrat (tiibetis dordže, eesti keeles teemantvälk, välgusarnane relv, mis väljendab virgumise purustamatut ja hävimatut loomust). Teise päeva lõpus olid kloostriõuel tantsimas loomamaskides esinejad. Jaki ja kitsemaski näol oli tegu jahimeeste kaitsjatega. Samas võib kitsemaskiga teises kontekstis etendada XI–XII sajandi Tiibeti joogit ja poeeti Jetsun Milarepat. Tants räägib sellest, kuidas mediteeriva Milarepa juurde tuli hirmunud kits. Milarepa rahustas teda värssidega. Siis tuli kuri koer, keda Milarepa samuti värssidega rahustas. Seejärel jõudis kohale suurepärane kütt vibu ja nooltega, kes lasi noole Milarepa poole, aga see läks ootamatult viltu. Kütt sai aru, et Milarepa on püha mees ja andis talle oma vibu, koera ja lõpuks ka sümboolselt oma keha. Selle tantsu originaal olevat pärit üheks geluki kloostrist, aga samas juhitakse tähelepanu sellele, et mägikits oli juba böni aegadel olulise tähendusega loom. Paljude kloostrite tseremoonia algab, aga näiteks Hemise cham lõpeb alati Hashangi ja Hatuki tantsuga. Hashang on hiina munk, keda tuntakse ka naeratava Buddhana, kes kehastab sisemist rahu. Hatuk on ta jünger, keda võib tantsus olla ka mitu. Kaks lõbusat tegelast käisid ringi ka Takthoki kloostri cham’i ajal, aga need olid lihtsalt veiderdajad (samasuguseid on ka drikungi sekti Lamayuru ja Phyangi kloostrites). Nende ülesanne on korjata kloostri heaks raha, seda eelkõige kohal olnud välismaalastelt. Samuti võivad nad kloostritantsude vahele esitada rahvatantse, teha nalju, laulda ja vaatajaid muul viisil lõbustada. Eri sektides ja koolkondades on tantsudel erinevaid tegelasi. Drikungi kloostrites näiteks näeme tantsimas kindlasti sekti põhilist kaitsejumalust, kelleks on Achi. Maskidega esitletakse siis Buddha erinevaid taassünde, kaitsepühakuid, jumalusi. Maske tehti vanasti puust, nüüd on nad valmistatud puuvillaga segatud savist. Kasutatavateks atribuutideks võivad olla veel mõõgad, vadžrad, trilbu, merekarp, viirukipott, jm. Värvikirevad kostüümid on tehtud brokaadist ja siidist. Tähelepanu tasub pöörata tantsijate jalanõudele, mis mõnikord on vaid rohmakad saapad, mõnikord aga väljavoolitud ja pikkade küüntega stiliseeritud jalavarjud. Prantsuse tibetoloog Françoise Pommaret jagab tantsud nelja põhikategooriasse:
  1. didaktilised ehk valgustuslikud tantsud;
  2. tantsud, mis samm-sammult puhastavad tantsuplatsi, milleks üldjuhul on kloostri sisehoov, kurjadest vaimudest ja deemonitest;
  3. tantsud, mis ülistavad budismi võitu;
  4. tantsud Padmasambhava ülistuseks.
Eks erinevaid klassifikatsioone on püütud teha teisigi. Näiteks burjaatia budistlikus kirjanduses räägitakse žanripõhisest jaotusest lähtudes meditatsioonitantsudest, pantomiimtantsudest ja pantomiimtantsudest dialoogidega. Tantse on jaotatud vastavalt osalejate tüübile ja arvukusele jne. Kokkuvõttes oleks aga oluline välja tuua ehk järgmised jooned, mis haaravad endasse kõigi chami-tantsude ühisjooned: -          cham on pühendatud erinevatele idami’tele; -          tantsus pöördutakse eri vaimude poole; -          tantsuga etendatakse episoode suurmeeste elust, ajaloost ja mütoloogiast; -          cham on nii Tiibetis kui ka mujal vadžrajaana budismi levikualal tugevalt mõjutatud kohalikest maausunditest (bön, šamanism). Cham väljaspool Himaalajat Cham’i võib näha mujalgi kui Himaalaja mäestikus. Hiina poolt okupeeritud aladel hävitati paraku kultuurirevolutsiooni aastail tuhandeid kloostreid ja templeid ning sellega seoses ka palju tantsudega seotud atribuutikat – maske, kostüüme jm. Nüüd on kloostritantsud Tiibetis lubatud. 1937. aastast kuni kommunismist vabanemiseni olid religioossed tantsud keelatud ka Mongoolias. Peterburi etnograafiamuuseumis on säilinud värvilised puust figuurid, mis annavad ainu Mongoolia cham’i eripärast. Samuti säilisid Mongoolias mõned esemed, millest suurem osa hoiti alles muuseumide hoidlates. Nende ja katkendlikult säilinud suulise pärimuse põhjal (enamik laamasid hukati Mongoolias või surid nad poole sajandi jooksul lihtsalt ära) on Mongoolia-Burjaatia cham’i-mustrid taastatud ja uurijaid kinnitavad nende tihedaid sidemeid seal enne budismi ja budismiga paralleelselt levinud šamanismiga. Mongoolias, nagu ka mujal, tantsiti cham’i lageda taeva all. Kriidiga märgiti selgelt maha ruut, millesse joonistati seitse kontsentrilist ringi. Ringide keskel oli avatud telk või varikatus, millesse püstitati zor – tainast tehtud püramiid, mida kroonis pealuu. Tseremoonia alguses pandi lingka, taignast valmistatud nukk püramiidi kõrvale. Tantsud juhatas sisse kahe Tšitipati, pealuumaske ja skeleti kostüüme kandva kuju etteaste. Need kaks tegelast etendavad siis matusepaiga jumalusi, nagu nende vastavad analoogid Tiibetiski. Nende tantsurituaalide ja korratavate mantrate kaudu muudeti telk ja sinna paigutatud pühad esemed müstiliseks matusepaigaks, kus kustutati iha, mis on ümbersünni aluseks ja kus omandati kõrgemad teadmised. Veel on Mongoolia cham’i tegelasteks Valge Vana Mees ehk veiderdaja, kes esindas viljakust; Khasin Kahan ja tema kaheksa poega, kes esindasid nn vastuvõtukomiteed teiste tantsijate jaoks. Hiljem ilmuvad teised tantsijate grupid, kes kannavad deemonlikke maske, tantsivad ümber zori ja saadavad pagendusse kõik pahed, ajades need lingka (nuku) sisse. Samal ajal päästetakse hing deemonite haardest. Festivali lõpetab isahirve maskis laama, kes raiub oma mõõgaga lingka tükkideks. Lingka valmistatakse kiiresti kerkivast taignast. See võimaldab vaatajatel selgelt näha, kuidas nuku kõht tseremoonia käigus kerkis, mis lõi dramaatilise ja veenva efekti. Kontsentrilised ringid zori ümber ja lingka moodustavad kolm sõõri, mida maskides tantsijad kasutavad ja mida eraldavad kasutamata sõõrid. Kõige sisemine ring on peamisele tantsijale. Platsi lõunaküljes ripub tihti hiigelsuur thanka, mis kujutab mõnd jumalust. Selle ees oli veel samale jumalusele pühendatud pühapaik. Kolmandas ja välimises ringis tantsivad ainult shanag’id ehk mustad mütsid. Shanag’id, ainsad rituaalis osalejad, kes ei kanna maske, on samad böni esindajad, kes Tiibeti mustade mütside tantsus. Viimane, kes ilmub cham’i platsile, on Yama, allilma jumal ja surnute ülemkohtunik, keda mongolid kutsusid Erlig Khan’iks. Enamasti ilmus ta pühvli maskis, ühes käes lasso hingede püüdmiseks ja teises skeletikujuline valitsuskepp. Tema ilmumine tähistas rituaali kõrgpunkti. Burjaatia kloostrites näeb põhimõtteliselt sama tüüpi tantse, mida nad ise klassifitseerivad nõnda: Dharmapala cham (Mahakala jt seadumuse kaitsjad), Kalacakra cham, Dharmaradža cham (ehk Erlik-cham; Erlik on surnutemaailma valitseja mongolitel ja mitmel Altai turgi rahval). Cham’i-kalender Ladakhis Väikese netis surfamise abil on võimalik leida ka kloostrifestivalide ajad järgmistel aastatel. Järgmine Dakthoki cham toimub 6.–7. augustil ja Hemise cham 7.–8. juulil 2014. Lisaks toimuvad cham’id veel Pethupi, Likiri, Diskiti, Karsha (kõik geluki kloostrid), Stoki, Matho, Lamayuru, Stongde, Padumi, Shachukuli, Korzoki, Mahey, Pheyangi, Thiksi, Chemde jt kloostrites, kokku alla 20 etenduse. Tasub vaatamist! PS Autor tänab Ladakhi ekspeditsiooni korraldamise eest Tsespal Tsonami ja tema reisibürood Shangri-la Experience.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga