Thušethi-Hevsurethi mägimatk Georgias

Georgia kirdeosas, Dagestani ja Tšetšeenia piiri ääres, Suur- Kaukasuse peaaheliku lõunaküljel paikneb Thušethi mägipiirkond, kus kohalike seas on au sees endised traditsioonid ning mille eriline loodus ja külalislahkus köidab sealkandis matkajaid sedavõrd, et siia pöördutakse ikka ja jälle tagasi.

Georgia kirdeosas, Dagestani ja Tšetšeenia piiri ääres, Suur- Kaukasuse peaaheliku lõunaküljel paikneb Thušethi mägipiirkond, kus kohalike seas on au sees endised traditsioonid ning mille eriline loodus ja külalislahkus köidab sealkandis matkajaid sedavõrd, et siia pöördutakse ikka ja jälle tagasi.

Mägedes käies meenub vana legend sellest, kuidas grusiinid oma maa said. Siis, kui jumal rahvastele maid jagas, olid grusiinid supral (pidulik söömaaeg), tegid tooste, laulsid ja tantsisid. Kui nad lõpuks maade jagamisele kohale jõudsid, olid kõik maad juba rahvastele laiali jagatud. Kui jumal uuris, kus grusiinid varem olid, vastasid nad, et olid jumalale tooste tegemas ja ülistuslaule laulmas. Jumal oli sellest meelitatud ja andis neile kõige ilusama maatüki, mille ta muidu enda jaoks kõrvale oli pannud.

Kirikuid on kogu Thušethis kokku vaid kaks, aga igas külas, künka otsas aukohal on omad pühamud, kividest laotud vanad altarid (khati), kuhu naised ligidale minna ei või. Igal aastal juuli lõpus on püha, mil mehed viivad sinna altarile süüa, viina ja muid kingitusi ning pärast õhtul on külaväljakul pidu ja tants. Thušethisse ja Hevsurethisse jõudis kristlus palju hiljem kui mujale Georgiasse, seetõttu on paljud eelkristlikud rituaalid tänapäevani säilinud.

Thušid teenivad elatist traditsiooniliselt karjakasvatamisega, suvel on kõik mäeküljed lambakarjadega asustatud, septembri lõpus aetakse karjad alla tasasele maale (Kahhethisse) talvituma. Karjused elavad vahel oma karjaga mägedes mitu nädalat järjest, vahel toob neile vend või sõber veidi süüa juurde ja uurib, kuidas läheb. Tänapäeva karjused magavad telgis, kuid varem piisas lambavillasest karjuserüüst (nabadi), mis annab sooja ja kaitseb vihma eest paremini kui telk või magamiskott.

Lambavill on thušide üks põhilisi materjale, millest riideid, tekke, sokke jm tehakse. Samuti on tuntud thušide vilditud pildid.

Thušethis ei sööda sealiha, sest see toob halba õnne. Thušid võivad mujal Georgias ringi reisides küll sealiha süüa, aga Thušethis mitte. Ka turistidel palutakse siia tulla ilma sealihata. Lehmapiimast tehtud juust on Thušethis palju kõvem ja soolasem kui mujal Georgias, kus tehakse ka mahlast ja pehmet juustu. Palju süüakse kartulit ja uba, sest teised köögiviljad Thušethi kõrgetel nõlvadel hästi ei kasva. Kohvi ega musta teed thušid väga ei armasta, kuid see-eest on thuši söögilaual alati kohalikest ürtidest taimetee ja sageli saadab seda kohalik mesi.

Traditsioonilises Thušethi peolauas istusid mehed ja naised alati eraldi, mehed ühes lauas ja naised teises. Kui mõni mees istub naiste lauda, siis ootavad teda selja taga teised mehed puumõõkadega ja niipea kui mees püsti tõuseb, hakatakse teda mõõkadega klohmima. Istuvat inimest ei lööda.

Thušethis matkamiseks on mitu võimalust – jala või hobusega, külast külla ja ööbimisega külalistemajades või siis küladest mööda ja ööbimisega telkides. Võib teha ringi Thušethis – põhjapoolset orgu mööda lääne poole, siis üle kuru lõunasse ja lõunapoolset orgu mööda tagasi ida poole, Omalosse. Või siis alustada Thušethist, liikuda mööda orgu läände, ületada Atsunta kuru ning sealt edasi järgmisse mägipiirkonda Hevsurethisse.

Matkarajad iseenesest pole küll väga hästi märgistatud, kuid hea ettekujutuse korral täiesti arusaadavad ning väga hästi käidavad.

Augustikuus käisin koos kahe georglannaga Thušethi mägipiirkonnas jalgsimatkal, tutvusime kohaliku eluoluga ja panime end proovile looduses matkates. Esialgne plaan minna mägedesse päris üksi ja ilma telgita sai maha maetud, sest igasugune oht matkarajal jalga väänata või siis vihaste lambakoerte huviorbiiti sattuda olid piisavalt hoiatavad. Kokku olime matkal seitse päeva, millest viis ööd magasime katuse all ja kaks telgis.

1. päev: Thbilisi-Šenako

Thbilisist saab bussiga Khvemo Alvanisse (kolm tundi), sealt maastikuautoga üle Abano kuru Thušethisse, autosõit kestab umbes neli tundi. Õhtuks jõudsime Šenakosse, nautisime oma autojuhi Mamuka ja tema perekonna juures õhtusööki. Kui kiriku kõrvale, keset jalgpalliplatsi oma telki üles panema hakkasime, tuli üks külamees ja teatas, et sellel väljakul koguneb õhtuti terve külarahvas ja kui me ei taha oma asemega keset pidu olla, siis tulgu me parem preestri majja, millele ta parasjagu teist korrust peale ehitab. Olimegi öö seal, uste ja akendeta värske puidulõhnaga toas, öösel tähed vastu säramas.

Mu kaaslased pidasid Mariamoba paastu, kaks nädalat enne Mariamoba püha (28. augustil) ei söönud nad piiskagi loomseid toiduaineid, sh piimatooteid. Seega ka mina ei hakanud erilisi gurmee-elamusi otsima, vaid otsustasin kaasa paastuda või süüa seda, mis juhtub. Matka viimasel päeval kohtusime aga mägedes ühe tuttavaga, kes oli preestrilt loa saanud matka ajaks paast pooleli jätta. Nii otsustas ka üks minu matkakaaslastest matka lõpuks korralikult sööma hakata, et jõuvarusid taastada, teine kaaslane aga jätkas oma ranget paastu.

2. päev: Šenako-Diklo

Šenakost Diklosse on kuus kilomeetrit, millest kilomeetri jagu käisime ise koos oma raskete seljakottidega ja edasi hääletasime autokasti. Diklos saab ööbida külalistemajas, jalutada vana Diklo kindluse varemetes, päris Dagestani piiri ääres. Üle oru paistab Mt Diklo ja piirivalvur tuleb passi küsima.

Oli peristsvaleba püha ja iga korralik õigeusklik käib kirikus. Thušethi inimesed (ehk thušid) käivad aga metsas ja teevad tuha, puusöe või metsamarjadega endale risti otsaette. Nii ka meie, kui me vanast pühamust suure ringiga metsa kaudu möödusime.

3. päev: Diklo-Tšigho

Hommikuks oli kogu taevas, nii all kui ka üleval, nii paks ja tume, et matka jätkamine tuli edasi lükata. Järgmine mäeületus oli päris järsk ja enam mitte mööda autoteid, vaid kitsast jalgrada. Vihma käes võib seal päris libe olla, seega ootasime ilma paranemist. Kui päike lõpuks välja tuli, saatis peremees meid teele ja kutsus ühe oma küla meestest meile hobusega saatjaks. Nii asusimegi Tšigho poole teele, seljakotid hobuse seljas, meid jälitamas neli vihast lambakoera. Jälle registreerisid meie teekonna piirivalvurid, kirjutasid nimed üles ja hoiatasid meid mägedes varitsevate ohtude eest.

Mägedes kõndides õpid kartma loomakarju, sest alati on neil kaasas vihased lambakoerad, kes on nõus su ära sööma, kui lammastele ohtlikult lähedale lähed. Siis tasub matkakaaslastega üksteise lähedale hoida, kepp käes, ja lammastest eemale minna, et koerale oma rahulikest matkakavatsustest märku anda.

Marssisime järjest kõrgemale, kuni nägime korraga nii Šenakot kui ka Diklot. Seejärel läbi metsase mäekülje allapoole, kuni jõudsime oru põhja, kus meie hobune kärestikulise jõe peale pandud purdest üle minna ei tahtnud. Võtsime siis seljakotid selga ja saatsime hobuse koos peremehega tagasi. Rada meie ees oli hästi näha, kuid ühel hetkel oli otse meie ees pühamu, millest lähedalt mööduda ei tohi. Tegime selle ümber pika kaare ning pärast nägime tükk aega vaeva, et oma teeots uuesti üles leida. Veidi ekslemist, uuesti teel, hakkas viimaks paistma Tšigho, kivitornidest kindluslinn, järsu mäekülje peal.

Tšighot nimetatakse kõige romantilisemaks külaks Thušethis. Võib-olla sellepärast, et ühtegi autoteed sinna ei lähe ja küla on ligipääsetav ainult hobusega või jala. Väga vaprad inimesed on need, kes siin elavad, karja kasvatavad või suvitavad. Enamik torne seisavad tühjana, vaid kahes majas käib elu. Üks peab umbes kümne kohaga külalistemaja ja teine peab loomi.

4. päev: Tšigho-Dartlo- Girevi

Eelmise päeva pingutusest nõrk, kaks söekapslit hinge all ja hõreda kõhuga alustasime uut hommikut. Hommikusöögiks tassipõhjas natuke müslit ja paar kuivikut.

Külalistemajas leiduv telekas ja arvuti reetsid meile, et saame oma telefonide akud siin täis laadida, enne kui uuesti teele asume. Keset hoovi oli laudadest ja koormakilest duširuum, mille katlas peremees meile puudega sooja vett küttis. Kui mõnus oli puhtana selles imekauni vaatega külas trepil istuda, ennast päikse käes soojendada, üle mägede ja orgude vaadata, vaikust kuulata.

Asusime teele Dartlo poole, mul jalad nõrgad, kõht hõre ja pea käis ringi. Esiotsa saatis meid peremees, kiviraidurikirves kaasas, ja aitas meid esimesest kosest üle. Edasi läks kitsas rajake üsna ühtlaselt mööda mäekülge, ilma eriliste tõusude ja langusteta. Korra kadus murusel lõigul tee me jalge eest ja me ei leidnud õiget otsa uuesti üles. Sattusime lambarajale, mis viis aga järsule kiviklibusele nõlvale ja kui me oma viga mõistsime, oli juba liiga hilja tagasi pöörduda. Olime nagu ämblikmehed, kümne küünega mäenõlva küljes kinni ja otsisime kohta, kuhu jalga toetada. Meenusid Eesti seikluspargid ja mõtlesin, et kõrgusekartusest ülesaamiseks ja tasakaalu harjutamiseks on need päris head.

Sellest hirmsast lõigust üle saanud, puhkasime lagendikul jalga ja närve ning tundsin, kuidas see adrenaliinilaks mu kehast kogu haiguse ära oli pühkinud. Olin terve ja reipam kui kunagi varem.

Dartlo oligi kõigest järgmise nuka taga. Külla jõudnud, viskasime kotid seljast ja puhkasime jalga. Olime kõndinud neli tundi, seitse kilomeetrit, olin kulutanud 1800 kcal ja 0,75 liitrit vett.

Otsisime ühe kõrvalisema külalistemaja, kus lõunat süüa, perenaine valmistas meile imemaitsva söögi, kuni tema pisike siniste silmadega tütretütar meiega lobises. Praekartul, värske salat, piprasalat, õlis praetud kohupiim ja magus konjak taimetee kõrvale. Kõige selle eest küsitakse 10 lari inimese kohta.

Jõuvarud täiendatud, kotid selga ja asusime teele Tšeso poole. Mõtlesime, et kui jaksame, läheme kuni Parsmani välja. Tee oli kerge, liikusime mööda autoteed. Veidi aega sõitis üks auto meiega samas suunas, hääletasime auto peale ja sõitsime sellega kuni Girevini välja. Tšešost ja Farsmast sõitsime mööda, kui nad teest eemal mäeküljel oma kivitornidega nii uhked paistsid, samas aegade all kössi vajunud.

Viimane mobiililevi enne mägesid oli Girevi külalistemaja taga tabureti peal. Kirjutasime sõnumid valmis ja siis läksime tabureti peale neid ära saatma. Järgmiseks paariks-kolmeks päevaks pidime levist välja minema.

5. päev: Girevist mägedesse

Plaanisime jätkata kahe hobusega, kes meie seljakotid peale võtavad. Need hobused olid niikuinii teel Šatili poole ja saime võimaluse poole hinnaga nende abi kasutada. Hakkasime hobuseid ootama hommikul. Lõunaks polnud hobuseid ikka veel kuskil, kuid saime teada, et nad on juba teel. Otsustasime ise matka alustada ja lootsime, et küll need hobused meile ka ükskord järele jõuavad.

Esimene peatus oli piirivalvekordonis. Meie nimed kirjutati üles ja meile anti kaasa kirjalik luba piiritsoonis matkata. Järgmine piirivalvepatrull tervitas meid juba paar kilomeetrit hiljem, Tšontio vanades kindlusevaremetes. Kui piiritsoonis matkale lähed, siis pole sa üksi omapead jäetud. Piirivalvurid teavad, kes on teele läinud, ja oskavad sind järgmisse kohta oodata ja kui vaja, siis ka üles otsida.

Tee oli raske, seljakotid veel raskemad ja päike kõrvetas. Üheksa kilomeetrit käisime ilma hobuste abita, kuni õhtupoole ühel nõlval puhates ja vaadet nautides jõudsidki meie hobused meile järele. Panime seljakotid hobusele ja järgmised kuus kilomeetrit olid juba palju kergemad käia, kuni jõudsime õhtuks kenasse jõeäärsesse telkimisplatsi umbes 2500 meetri kõrgusel merepinnast, kus peale meie peatusid veel kaks iisraellast, viis poolakat, kaks sakslast ning kaks thuši oma hobustega ja üks lambakarjus. Olime kõndinud päeva jooksul kokku viisteist kilomeetrit, peamiselt ülesmäge, olime teel kokku kuus ja pool tundi ning kulutasime 3600 kcal. Õhtusöögiks keetsime priimusel jõevett, mina sõin oma peent matkatoitu, kuid mu matkakaaslased jäid siiski oma kiirnuudlitele kindlaks, kuna matkatoit sisaldas piimavalke ja see oli paastu ajal keelatud.

6. päev: Atsunta ületus

Hommikusöögiks Eesti kaerahelbepuder mustikatega ning asusime koos poolakate ja iisraellastega teele. Sakslased läksid juba enne meid, hobuse seljas istudes. Kuue kilomeetri pärast hakkas ühel matkakaaslasel nii paha, et ei jaksanud enam liigutada. Juba teist päeva oli ta söömata ja nüüd vaevles nõrkuse käes. Poolakad andsid isotoonilist pulbrit, mida me talle allikavees lahustasime ja sisse jootsime ning seejärel hakkas tal parem. Panime oma haige sõbra hobusele ja võtsime seljakotid oma selga. Kõrgus andis juba tunda, kõndida oli raske, ikka sammhaaval edasi, ühtlast kõndimisrütmi hoides, mööda kiviklibust järsku nõlva siksakitades ülespoole, Atsunta kurule.

Olime kõndinud umbes kümme kilomeetrit ja jõudnud Atsuntale, 3430 meetri kõrgusele, vaatega nii Thušethile kui ka Hevsurethile, kõrval 4493 meetri kõrgune Mt Tebulo. Olime jälle kõik koos – meie, poolakad, iisraellased. Teisest küljest tõusid kurule veel venelased ja paar iisraellast ning loomulikult üks georglane, kes oli Eestis sõjaväes käinud. Kosutasime ennast vee, pähklite ja rosinatega, tegime mõned pildid ja asusime allapoole teele, sest seal üleval oli väga külm ja tuuline.

Esimene kilomeeter allapoole oli väga järsk ja väsitas põlved ära. Võtsin igal hommikul glükosamiini, kuid siiski andsid põlved just laskumistel kõvasti tunda. Kaks kilomeetrit hiljem ootasid allika juures meid meie seljakotid, sest sõber Leo koos hobustega pidi edasi kiirustama ega saanud meie aeglase tempoga enam jätkata. Tegime priimusel süüa, vahetasime sokke, puhkasime ja kosutasime oma haiget sõpra. Otsustasime siiski edasi liikuda, sest see koht oleks telkimiseks liiga külm olnud. Pakkisime asjad ringi, kergendasime haige sõbra seljakotti ning jätkasime teed mööda nõlva, järgmist allikat ja telkimisplatsi otsides. Kahel pool teerada vohasid lopsakad rododendroniaasad, kuid nõlv oli pikalt nii järsk, et telgi jaoks ruumi ei jätkunud. Päikseloojanguks leidsime mõnusa sooja lagendiku, kuhu telgi üles panime ja kohe magama vajusime.

Olime kõndinud umbes viisteist kilomeetrit ja ületanud Atsunta kuru, seega hea une ausalt välja teeninud.

7. päev: Mägedest Šatilisse

Hommikul nautisime maailma kõige ilusama vaatega telkimisplatsi, meid äratasid linnukesed juba enne päikesetõusu, kuid välja veel ei tahtnud minna ja ootasime esimesi päikesekiiri, oma kaarte uurides ja edasisi plaane tehes. Hommikusöögiks pool tassi teed ja peotäis rosinaid. Kuna allikat läheduses polnud, siis veevarudega pidime kokkuhoidlikud olema.

Telk kokku ja teele, järjest allapoole, kuni jõudsime Ardoti külla. See uhke vana kiviloss kaljusel künkal on esimene märk tsivilisatsioonist pärast Atsunta ületust. Seal elab mõni pere ja sealt algab jälle autotee, mis viib edasi Mutso ja Šatili kaudu lõuna poole. Ardoti külavanem ehk khevisberi töötab sealkandis piirivalvurina, on lõpetanud ülikoolis filoloogia ja kirjutab luuletusi. Külavanemad on traditsiooniliselt Hevsurethi kohalik kõrgeim võim, tema võtab vastu otsuseid õigusemõistmises, majandusküsimustes ja sotsiaalsetel teemadel.

Umbes viis kilomeetrit pärast Ardotit jõuab tee Mutsosse, piirivalvekordonis tuleb end jälle registreerida ja edasistest matkaplaanidest rääkida. Kaksteist kilomeetrit veel ja olimegi Šatilis, minu õlad lõid tuld, üks kaaslane oli energiast täiesti tühi ja teisel jalad nii villis, et edasikõndimine oleks võimatu olnud.

Üle mitme päeva olime tagasi mobiililevis ja andsime kodustele endast märku. Kui hästi me ennast pärast sooja dušši ja korralikku õhtusööki külalistemaja puhaste linade vahel tundsime, matkale tagasi mõeldes ja järgmiste päevade matkaplaane arutades!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga