Go Reisiajakiri 44 - Oktoober 2013

Vana maailm kaob

Tulin just Indiast. Mõni kuu tagasi jooksis meediast läbi teade, et Indias lõpetati telegrammide saatmine. Kujutate ette – vana telegrammide maa India jääb interneti leviku tõttu telegrammidest ilma. Kõik, kes Briti-India ajaloo ja kultuuri vastu huvi tundnud, suudavad ilmselt lausa füüsiliselt ette kujutada, kuidas liikus üks telegramm Delhist Londonisse või Mumbaist Varanasi: tüdruk toksis vanas koloniaalstiilis postimajas teksti masinasse, see liikus mööda torusid masina kõhtu ning siis mööda juhtmeid üle mägede ja läbi merede, kuni teine neiu ta teises postimajas vastu võttis ja käskjalg kohale toimetas. Ilus ju! Nüüd on see ilu kadunud.

Sel korral subkontinendil rännates lugesin The India Timesist, et õhusaaste vähendamiseks on kadumas ka Hindustan Ambassadorid – meie kunagisi Pobedasid meenutavad masinad, mis on valgetena India valitsusautodeks ja mustade-kollastena suurlinnade taksodeks.

Ambassadori autod on 1958. aastast alates justkui üks olulisi India sümboleid. India ilma telegrammide ja Ambassadorideta oleks nagu India raudteed ilma hilinevate rongideta ja India maanteed ilma tohutute löökaukudeta. Või nagu India külastus, ilma et peaks kasutama söetablette (muide, Eestis on vanaaegsete tablettide asemel müügile ilmunud moodsad söekapslid).

Vanu asju kaob veelgi – inimrikšad, mida veavad kondised ja kõhetud hindud, on alles veel vaid Kolkatas, tervisekaitseinspektorid on ette võtmas Delhi tuhandeid söögikohti, mis ei vastavat „normidele”, noortel on üha suurem õigus ise oma abielu üle otsustada ja naised võivad saride asemel kanda ka läänelikke riideid.

Aga olukord pole siiski veel päris lootusetu. Veel on lehmad ja lehmasõnnik India linnatänavatel, veel näeb külades puuratastega vankreid, mida veavad härjad, veel püüavad ettevõtlikud hindud müüa sulle klaaspärleid teemantide hinnaga. Progress on pöördumatu, aga vana aja lõbu jätkub loodetavasti veel mõneks ajaks nii Indias kui ka mujal.

Tiit Pruuli

Selles numbris