Tema kõrgus Himaalaja

Sulev Kuuse ja Ülo Suursaar jutustavad maadest, kus paikneb Himaalaja.

Sulev Kuuse ja Ülo Suursaar jutustavad maadest, kus paikneb Himaalaja.

Kui alpinist mõtleb mäest, siis on tema kujutlustes ehk Matterhorn või Eiger – või siis juba see kõige kõrgem – Mount Everest. Kui eestlane kõneleb mäest, siis on see arvatavasti Musta- või Lasnamägi ja vahel harva ka Suur Munamägi. Igale oma. Aga pärast Alar Siku jõudmist tippude tippu 2003. aasta maikuus on Himaalaja mäestik saanud justkui meie kõigi omaks. Sanskriti keeles on see aga Lume Kodu või Õndsate Elupaik.

NEPAL

On raske kokku võtta kõiki tundeid ja meeleolusid, mis aastate jooksul on mitmetelt matkadelt ja Himaalaja-reisidelt hinge settinud. Maa, mille kutse meie jaoks kõigepealt kõige tugevamaks ja määravamaks osutus, oli Nepal. Suurte mägede maa, mille rahvas on säilitanud vaatamata üha kasvavatele turistide ja matkajate hordidele oma näo ja moe. Nepal avanes välismaalastele viiskümmend aastat tagasi. Selle ajaga on maa ning rahvas muutunud avatumaks. Suu- repäraselt on säilinud stuupad, templid ja paleed, kuid ometi kipub tänapäeva Kathmandus kuhugi kaotsi minema see kunagine hästi hoitud salapära. Möödas on ka aeg, mil Kathmandu org oli vabaduse ja hipiliikumise pelgupaigaks.

Nepalis kobrutab palju ränki probleeme: turismi kui riigi peamise sissetulekuallika suurenemisest tingitud sotsiaalsed küsimused, keskkonna saastatus, loodusressursside (põllumaa, vee, maavarade) ületarbimine, jätkuv demograafiline plahvatus, lääneliku mõtlemise ja elustiili pealetung traditsioonilisele idamaade elukorraldusele. Sotsiaalsed pinged on pahatihti kulmineerunud poliitilise segadusega, mis on kestnud juba enam kui kolmteist aastat.

Nepali minnakse ikka mägede pärast. Toimiv rahvusparkide süsteem on ära hoidnud kõige halvema. Ometi on maailma kõrgeimat mäge ümbritsevas Sagarmatha rahvuspargis matkajate tekitatud surve loodusele juba ammu ületanud kriitilise piiri. Kui Sir Edmund Hillary ja Tenzing Norgay tõstsid 29. mail 1953. aastal esimeste inimestena jala Everesti tippu, siis viibisid nad veel puutumatus paigas. Praeguseks on olukord maailma kõrgeimal mäel tundmatuseni muutunud. Kümned inimesed seisavad 8600 meetri kõrgusel II astangu redeli juures järjekorras. Giidid talutavad heldesti maksvaid zombistunud kliente mäetippu. Prügi hulk maailma katusel on kasvanud niivõrd suureks, et aeg-ajalt tuleb ette võtta ekspeditsioone, et puhastada mäetippusid hapnikuballoonidest ning muust saastast. Veidi parem on olukord Annapurna looduskaitsealal, kuigi sealgi käib väga palju matkajaid. Kanchenjunga looduskaitsealal on võõramaalane seni suhteliselt haruldane ning näha võib kohalike elu-olu, nii nagu see on sajandeid kestnud.

INDIA

– tõeline rahvaste ja uskude paabel ... Et selles segaduses ning möllus ellu jääda, on vaja veidike kohanemisaega. On mõned turistile kohustuslikud paigad, mis sööbivad mällu – Agra Taj Mahal, Varanasi ghatid, Delhi Jantar Mantari observatoorium, Nissamuddin ja sufid ning palju, palju muudki. Kindlasti Ladakh ja Leh, Amritsari kuldtempel.

Omaette teema Indias on inimesed. Pole võimalik olla üksinda, pidevalt pead vastama küsimustele ja ära ütlema palujatele. Tundub, et kui säilitad külma verd ja hoiad pilgu siivsalt endas, võid isegi ellu jääda. Keegi vägisi sinu privaatsusse ei kipu. Selle tarkuseni jõudmiseks kulub aga mõni aeg. Seni lased end pidevalt kaasa tõmmata almu- sepalumistesse, annad järele järjekordse kaubapakkuja meelitustele, lubad end tasahilju lükata sisse järgmise tänava kunstipoe uksest. Ja pole üldsegi ime, et peale poeomaniku pakutud tee joomist ning mõnusat lösutamist ventilaatori all, ostadki ära Taj Mahali kujutisega puust karbi India teega ning tagatipuks ka veel türkiisidest kaelakee, käe- või ninavõru ning kõrvarõngadki.

PAKISTAN

– muhameedlik tuumariik, mis on oma sünnist saati 1947. aastal pidevas konf- liktis Indiaga. Kui täna astuda Lahore, Peshawari või Karatši kuumusest hõõguvatele tänavatele, saad aimu, milline kultuuride segu siin maal valitseb. Siin võib leida ka jälgi maakera iidseimatest tsivilisatsioonidest. Kui matkaja jõuab Karakorum Highwayle, on aga ees ootamas Nanga Parbat, Broad Peak, K2 ning teised suured mäed. Ka maailma pikim liustik peale polaaralasid paikneb Karakorumis, selleks on India-Pakistani piiril siuglev 70 km pikkune Siacheni liustik. Ja mis kõige toredam – Karakorumi mägede vahel leidub tilluke maa nimega Baltistan, mille pealinn on Skardu ja kus elab väike tubli balti rahvas!

BHUTAN

– maa, mis peab lõivu maksma oma geopoliitilisele asendile kahe suure, Hiina ja India, pitsituses. Bhutan on Indiaga ehk tihedamaltki seotud (kaubandus, kultuur), kuigi suur osa rahvastikust on Tiibeti juurtega. Sikkim, Bhutani lääne- naaber, on juba osa Indiast.

Bhutani kuningavõimu lahjenemine on märk sellest, et peagi kaob see sõltuma- tu kuningriik maailma kaardilt. Seniks aga paelub sinna mägede riiki sattujat endiselt Tiigripesa klooster oma taevani tõusva usuga, Punakha dzongi hiilgus, endise pealinna Wangdue Phodrangi või Thimpu tšetšud ehk rahvapidustused ja senini veel toimiva nn rahvusliku õnne doktriin. Mis siis, et Bhutan on üks vaesemaid riike maailmas. Mis siis, et iga Bhutani sisenev välismaalane võetakse range kontrolli alla ja talle näidatak- se vaid sobilikku. Mis sellest, et noor demokraatia Bhutanis matkib Lääne vabadusi, kuigi sealne, senini toiminud kuningavõim oleks ehk hoopis otstarbekam ja Bhutani rahvale loomulikum.

TIIBET

– võimas ja suur maa, mille saatus on olla üks osa veel suuremast (Hiinast). Ja kogu maailm vaatab seda kõike vaikides. Kuna Hiina on tõusev jõud maailma poliitilisel, aga eriti majanduslikul kaardil, jäävad paljude suud lukku. Tiibeti kiltmaal turritavad Hiina sõjaväelinnakud, Potalas kõnnivad ringi libamungad, su giid ei julge sulle oma tegelikke mõtteid avaldada, sest ta ei tea, kas sa lähed või ei lähe tema ülemuse jutule. Etnilised tiibetlased ei saa oma kodumaad külastada muud moodi kui vaid salaja ja turistina, inimesed kaovad, enam kui 6000 kloostrit on jäänud varemetesse ... Tiibeti kultuur mugandub, assimileerub, teiseneb ja hävib. Maailmale pole vaja reservaati, vaid elavat maad. Kuigi Potala hiilgus on kuhtunud, elab Jokhangi templi gora ehk palvering õnneks kõigi tiibetlaste südametes edasi.

Vaatamata sellele on Tiibeti avarused ja mäed, usk ja iidne kultuur magnetiks, mis tõmbab uudishimulikke ikka ja endiselt maailma katusele. Tuleb loota, et Kailashi ümbrus ja nomaadide jakikarjamaad ei muutu prügimägedeks, sest juba praegu lendlevad Manasarovari järve ümbruse liivaluidetel või Nam Tso kaldaliival kilekotid ning muu saast, mis ei hävi loodusest ka sadade aastatega. Nõnda korjab hooliv munk iga päev sadade kaupa plastikpudeleid, mille jätavad Nam Tso kaldale turistid. Jumal tänatud, et see mees ei pane neid pudeleid põlema, vaid saadab aeg-ajalt mõne autoga Lhasasse. Pärast suundub erakmunk kaljukoopasse oma altari juurde, kus palvetab pikalt Avalokiteshvara poole.

HIINA

– mõistatuslik maa, mis pürgib USA kõrvale maailma valitsejaks. Hiina Rahvavabariik on Peking ja Taevase rahu väljak, esimees Mao mausoleum, aga see on ka Mingi ja Qingi dünastiate valitsemispaik – keelatud linn. See on Hiina iidne pealinn Xi’an ja I Imperatori Shi Huangdi terrakota sõdalaste armee ning suur Hiina müür, mis kunagi eraldas enam kui 6000 km pikkuse maona tsiviliseeritud Hiinat põhjapoolsetest barbaritest.

Turistil on raske aru saada, mis küll sunnib üht hiinlast nii ennastohverdavalt pingutama; lihttööline teenib vähe, pere elab vaesuses... Kas see on Mao õpetus, mis taotleb ühise hüvangu nimel püüdlikkust ja eneseohverdust igaühelt? Kas see on uus tee kapitalismile, mille lätteks on kommunism? Soov viia oma maa ja rahvas maailma tippu? Ütlevad ju ka Hiina hümni read tõlkes umbes sedaviisi: ”Tõuske, teie, kes te keeldute olemast orjad! Oma liha ja verega ehitagem üles uus Hiina müür.”

Idamaid on raske mõista, mägedes on raske hingata. Kauge kultuuri sõnumist on keeruline aru saada. Selleks on siiski võimalus – tuleb püüda samastuda kohaliku loodusega ja leida endas see puutepunkt, mis seob sind teise kultuuriga. Võib-olla said sellest aimu need, kes hiljuti jälgisid Maailmafilmi festivali raames seda sisemist rahu ja väärikust, millega Lhodak Gaden Dhonnyilingi Tiibeti kloostri mungad liivamandalat tegid. Kannatlikult loodud mandala kaunis ja kirgas kõiksuse motiiv pühitakse aga alati paari tõmbega kokku määrdunud- halliks liivakuhilaks. Ja puistatakse siis Tartus Emajõkke, Sarnathis Gangesesse või Lhasas Tsangposse. Himaalajast on otsitud müütilisi-müstilisi õnnemaid Shambalat ja Shangri La’d. Küllap need kusagil ka asuvad, kuid eelkõige peame need üles leidma endi seest.

HIMAALAJA MäESTIK

Himaalaja mäestik kaardub tohutu maakoorekortsuna Hindustani poolsaare ja Tiibeti kiltmaa vahel, moodustades idast läände 2400 km pikkuse ning lõunast põhja 150 kuni 400 km laiuse mägedevööndi.

Täpsemalt öeldes on Himaalaja selle tohutu mäesüsteemi põhiliselt India kultuuriruumi jääv keskosa. Mäestik jätkub läänes Karakorumi, Hindukushi ja Pamiiriga ning idas Edela-Hiina ja Birma mägedega. Aga nimetagem siinkohal neid kõiki üheskoos Suur-Himaalajaks või lihtsalt Himaalajaks.

Noored alpi kurrutusperioodil tekkinud mäed tungivad teravalt taevasse. Himaalaja teke algas ligikaudu 70 miljoni aasta eest, kui India maakoorelaam sukeldus Euraasia mandrilava alla ning tekkis võimas kurrutusvöönd. Ka tänasel päeval liigub maakoor edasi kiirusega kuni 7 cm aastas ning mäestik kerkib kohati kuni sentimeetri aastas. Teisalt toimub ka pidev kulumine.

Järskude kaljuseinte vahel siuglevad jõed. Mõned neist on tõeliselt võimsad ja veerohked, nagu Indus või Brahmaputra. Kuid ka paljud väiksemad on ajapikku suutnud sõna otseses mõttes läbistada maailma kõrgeima mäestiku – sedavõrd suure erosioonivõimega on need viie- kuue kilomeetri kõrguselt Tiibetist alguse saavad veenired. Sellised on Hunza jõe kuue kilomeetri sügavune org Pakista- nis või samavõrd võimsad Kali Kandaki ja Marsyandi Khola Nepalis Annapurna juures. Või siis Everesti piirkonna Dudh Kosi ja Kanchenjunga naabruse pimeda- tes ja näiliselt puutumatutes järsakutes tormlev Ghunsa Khola.

Himaalaja idapoolmiku jalam on Gangese-Brahmaputra madaliku soodes ja džunglites ning läänes Induse oru kõrbetes ja rohtlates. Eelmäestiku lähisekvatoriaalne taimkattevöönd ulatub kilomeetri kõrguseni merepinnast, kus ta asendub mussoonmetsaga.

Edasi tulevad Siwaliki mäed ehk Eel-Himaalaja, geoloogiliselt kõige noorem osa Himaalaja süsteemis ning Mahabharati mäed ehk Väike-Himaalaja. Neid kuni kolme kilomeetri kõrguseid künkaid katavad tammikud, seedrimetsad ning muinasjutulised rododendronisalud. Sinna vahele jääb ka Terai madalik, mis on omalaadne segu soostunud rohumaast ja savannist. Samuti leidub siin kõige autentsemat džunglit. See on 5–10 meetri kõrgune võsane mets, millest läbimurdmiseks läheb vaja nii matšeete teravust kui ka käte rammu. Kodustatud india elevandi abiga hoitakse metsarajad siiski loodushuvilistele valla. Lagedamatel aladel ja jõgede lammidel voogab tuules elevandirohi – purpur-hiidhirss.

Peale Kašmiiri, Kathmandu ja Assami ülerahvastatud orge ja eelmägesid algab see päris, ehk Kõrg-Himaalaja. Himaalaja kõrgeimasse ossa jääb enam kui sada üle 7200 meetri kõrgust mäge – või kes kõik need mäenukid ikka täpselt on kokku arvanud. Paljude seitsmetuhandeliste otsa pole veel kunagi astunud inimese jalg. Küll aga on läbi tallatud kõik neliteist kaheksatuhandelist mäge.

Need on – Eesti poolt vaadatuna reastatud:

• Nanga Parbat ehk Diamir (8126 m, esmatõus 1953. a)

• K2 ehk Chogo Gangri (8611 m, 1954. a)

• Broad Peak ehk Faichan Kangri (8047 m, 1957. a)

• Gasherbrum I (8080 m 1958. a)

• Gasherbrum II (8035 m, 1956. a)

• Dhaulaghiri (8172 m, 1960. a)

• Annapurna (8091 m, 1950. a)

• Manaslu ehk Kutang (8163 m, 1956. a)

• Sishapangma ehk Xixiabangma (8013 m, 1964. a)

• Cho-Oyu ehk Qowowuyag (8201 m, 1954. a)

• Mount Everest ehk Džomolungma ehk Sagarmatha (8848 m, 1953. a)

• Lhotse (8516 m, 1956. a)

• Makalu (8481 m, 1955. a)

• Kanchenjunga ehk Kangchen Dzönga (8586 m, 1955. a)

Tiibet erineb geomorfoloogiliselt Himaalaja mägedest, kuid väikesed Tiibetilaadsed kõrgtasandikud, nagu Ladakh ja Mustang, ulatuvad ka Himaalaja mägede embusse. Tiibetit ei saa üheselt pidada ei platooks ega kiltmaaks, mis tähistavad kõrgtasandikke. Tiibet, kus kõrguste vahe ulatub viie ja enamagi kilomeetrini, ei ole aga mitte kuidagi tasane maa. Pigem on see keerulise ehitusega mägismaa, mille kõrgeimad tipud (väljaspool Himaalajat) ulatuvad tublisti üle seitsme kilomeetri.

Üks mitte väga prominentne 6714-meetrine mägi on siiski kaugelt tuntum kui kõik ülejäänud. See on nii budistide kui ka hindude püha mägi Kailash, kust saavad alguse kolm suurt Aasia jõge – Indus, Ganges ja Brahmaputra. Kuigi kohalikele meeldib öelda, et neid suuri jõgesid on neli – igalt mäe küljelt üks, siis see neljas, Sutlej, on tegelikult vaid üks Induse lisajõgedest, mis leidnud endale teistest lühema tee läbi Himaalaja mäestiku. Kusagil Ida-Tiibetist saavad alguse ka Salween, Mekong ja Jangtse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga