Türgi Vahemere rannik pakub enamat, kui Kleopatra rand ja all inclusive hotellid, väidab Liisa Talving.
Istun Antalya vanalinnas, vaikse kõrvaltänava varjulisel teepervel. Siutsuvad pääsukesed, aeg-ajalt rolleril mööda põristavad kottpükstes vanamehed, puidust luukidega kinnilöödud akna taga köhiv hääl ja vana ajastu hõng... Mööda jalutab vööni ulatuvate juuste ja pika habemega hipi, linasest riidest kott üle õla. Astub sisse peaaegu mahajäetud olemusega väikesesse pansionisse, mille uksel seisab eksitavale välimusele vaatamata silt “OPEN. RING THE BELL”. Mõneks ajaks ei ole siin tänaval jälle mitte kedagi peale minu.
Kahel pool mu kõrval on türgi vaipade villalõnga järgi lõhnavad poekesed, vanadesse Osmani-aegsetesse hoonetesse ehitatud külalistemajad. Palju rohelust: punastesse õitesse mattunud lillekastid, keskaegse müüri kohal rippuvad viinamarjad, vanad palmid ja üksikud banaanitaimed.
***
Möödun pähkleid müüvatest väikestest poistest. Siis vile saatel värskeid lõhnavaid rõngassaiu müüvatest poistest. Siis vile saatel kalavõrku puhastavatest meremeestest, suurte puude varjus hommikust ajalehte lugevatest vanahärradest, avalikust käimlast, jahisadamas romantilisel jalutuskäigul olevatest türgi paarikestest. Mu ees kõnnib mees, õlal suur spordikott, täis asju, mida ta ilmselt müüb. Ühes käes ripub mehel termos, teises latern. Päike kütab. Otsin kohta, kus väike eine võtta.
***
Möödun sellistest paikadest nagu Türgi sauna põik, Palvevaiba tänav ja Härra Hamiidi tee; trepi peal kaarte mängivatest lastest, poollagunenud majade vahel lonkivatest varju otsivatest koertest ja veel umbes viiest hästilõhnavast vaibapoest.
Hulkunud tänavatel, mis on nii kitsad, et autodel tuleb neist läbi mahtumiseks peeglid sisse tõmmata, ja kuulnud, kuidas keegi kuskil ülemisel korrusel avatud akna all klaverit harjutab. Mul pole aimugi, kus ma olen ja ma ei mäleta, kas ma olen siin juba olnud.
Maandun sarapuu all järjekordsel kivist trepil, mis kuulub roostes tabalukuga suletud valgete seinte ja pruuni uksega majale. Tänaval on vaikne. Mis toimub raskete raudväravate taga, jääb saladuseks.
Minu kombel on siia tühjadesse kõrvaltänavatesse, kus elu oleks justkui seisma jäänud, eksinud ka üks valgetes Kalimnos rõivastes, mustade päikeseprillide ja suure fotokaga turist. Vahetame vastastikku mõistva naeratuse.
Kaks kassi seisab tänavanurgal, suutmata otsustada, kummale poole minna. Lähedalasuvast mošeest hakkab kostuma kutse palvele.
***
Kaks lastekarjast ümbritsetud türgi naist vaidlevad tänaval väga kõvahäälselt. Hulk naisi on ilmunud majade akendele või ustele, vangutavad pead ja hüüavad Allahi nime.
Jõuan mingi suure valge hooneni, mille kõrval on korrastatud park ja laste mänguväljak. Ilmselt linnavalitsus. Keeran ümber, tagasi vanalinna kitsastele tänavatele.
Igal tänavanurgal tuleb langetada otsus, kummale poole minna. Mulle tundub, et lähen koguaeg vales suunas. Umbes iga kümnenda maja seinal on silt “müüa”.
***
Olen söögikohas, mis oma ebatäiuslikkuses on ometi täiuslik – Art Gallery & Café. On tunne, nagu istuk- sin vanaema aias. Ainult et mu vanaemal ei ole vaadet türkiissinisele Vahemerele ja vanalinna katustele, tal ei mängi nurgas klassikaraadio ega ripu pea kohal erekolla- sed sidrunid.
Uurin tükk aega, mis on need suured ja punased, mis sidrunite kõrval puu otsas ripuvad. Lähemale minnes selgub, et täiesti tavalised tomatid. Puu otsas!
Kohviku perenaine on täiesti ebatürklasliku välimuse, lühikese blondi poisipea ja südamliku naeratusega noor naine, kes parajasti sõbrannaga aias puu all teed joob. Tellin pudeli vett, klaasi valget veini ja teravamaitselised türgipärased ravioolid jogurtikastmes. Perenaine läheb kööki süüa tegema. Tõenäoliselt olen ta tänase päeva, kui mitte terve nädala ainus klient.
Niisiis, seda kohta – üht eelmisest aastast meeldejää- nud vaiba- ja kunstiäri –, mille pärast ma vanalinna tulin, mul leida ei õnnestunudki. Aga pole viga, tegelikult kuju- nes teekond olulisemaks kui päralejõudmine.