Ehk on viimane aeg endalt küsida, et kuhu on kadunud minus see laps, kelle mõte eksles sageli kaugete tähtede taga või kelle purjelaev seilas alatasa tormisel maailmamerel, paneb ette Andre Nõmm. Sest seiklused on kui tugipostid, millele igapäevaelus on hea toetuda.
Kes meist ei oleks poisikesena unistanud indiaanlasena seigelda Ameerika avarustes või tüdrukuna Pipi Pikksuka kombel lennata isetehtud lennukil Lõunamere poole. Vaikselt, aga järjekindlalt sellised unistused tuhmuvad. Ellu hiilib igapäevarutiin, vahel ka uued ja hoopis teistsugused kangelased. On see nüüd hirm lapsemeelsete mõtete ees või ebakindlus näida veidrana täiskasvanute maailmas, kuid seiklejat on meis aja möödudes paraku ikka vähem ja vähem.
Sellest on möödunud hea hulk aega, kui Roald Amundsen keeras Frami nina lõuna poole või Fridtjof Nansen otsis teed üle Gröönimaa jäämütsi. Ei olnud neil meestel vähimatki aimu, mis neid täpselt ees ootab. Nad olid avastajad teisest ajast, esimesed ja teedloovad. Ja kui mõtleme avastajaist, siis silme ette tulevad esmalt just sellised mehed.
Kuid lihtsamalt mõeldes olid nad ju tavalised inimesed, kes ehk pisut rohkem elasid oma lapsepõlve unistuste järgi. Teame ju, kui palju kordi pidi ka noor Roald oma ema ees, kes lootis poega näha tulevikus arstina ja kindlasti mitte meremehena, salgama unistust saada kunagi suureks maadeavastajaks.
Seiklemise väärtust ei saa mõõta kroonides. Kes seikleb, see mõistab. Erinevad seiklused saavad kui tugipostideks, millele on igapäevaelus hea toetuda – mu üks mägimatkamist armastav õppejõud meenutab, et iga karge tuulehoog siin väikeses Eestis toob talle meelde rikkad mälestused suurtest mägedest. Anna- purna tippu esimesena tõusnud Maurice Herzog on selle kohta öelnud tabavalt: „Annapurna, mille poole oleksime läinud ka ainsagi krossita, on varandus, mis aitab meil elada. Arusaamine sellest avab elus uue lehekülje .... Meile algab uus elu. Inimeste elus on rohkem kui üks Annapurna ...“
Vahest polegi seiklemisest unistamine mingi lapsemeelsus. Tänapäeva polaarmatkaja Erling Kagge leiab oma raamatus Philosophy for Polar Explorers (alapealkirjaga „What they don ́t teach you in school“), et kui tahe unistusi ellu viia on suurim lapsepõlves, siis ajas see tahe väheneb. Võimalused oma unistuste täideviimiseks aga aja jooksul suurenevad, kuid siis inimesed seda enam ei kasuta.
Ehk on viimane aeg endalt küsida, et kuhu on kadunud minus see laps, kelle mõte eksles sageli kaugete tähtede taga või kelle purjelaev seilas alatasa tormisel maailmamerel või nagu rändajast president Lennart Meri seda ette kujutas: „Kas te ei sooviks mõneks hetkeks Kolumbuse laevapoisina tõsta kätt silmade juurde ja hüüda üle kogu laevastiku erutavad sõnad: „Maa!““
Miks siis mitte viia end mugavustsoonist välja ja minna seiklema. Olgu see siis omalaadne sihtkoht, enese piiride kompamine või hoopis avastamine Fred Jüssi moodi: „Kui tahad midagi uut, käi vanu radu.“ Selleks ei ole vaja palju rohkem, kui murda hirm ja kõhklused mõningase määramatuse ees ning ennast seikluseks korralikult ette valmistada.
Avastamiseks ei pea ilmtingimata maksma 50 000 dollarit, et ronida Mount Everesti tippu. Avastada uut on võimalik ka palju vähesemaga. Võtta näiteks käekõrvale oma laps, viia ta Pilguse mõisa Saaremaal ning rääkida talle, et siin sündis Fabian von Bellingshausen – mees kes ilmselt esimesena nägi Antarktikat. Vahest annab see koht jõudu ka täiskasvanule, et oma unistused taas ellu äratada.
1932. aastal pidas kuulus Norra maadeavastaja Fridtjof Nansen Šotimaal St. Andrews’i ülikoolis kõne „Seiklusvaim”. See klassikaks saanud ood seiklusele lõppes lihtsate sõnadega: „Meie kõigi jaoks on olemas teine maailm, mida otsime. Mida muud me veel vajame? Meie asi on leida teed sinna.”