Gled-Airiin Saarso kirjeldab meeldejäävad reisi Peruusse, sügavale Amazonase vihmametsa, kus argipäevamured tunduvad tühisena ja elu voolab hoopis teises, eneseavastuslikus rütmis. "Tahaks tagasi," kõlab autori tõdemus reisi lõppedes.
Tundsin juba mitu aastat, et pean minema Amazonasesse, kus maagilise looduse abiga kohtuda taas oma sisemise olemisega. Sarnasele otsingule saab minna ka Eestis, kuid tajusin vajadust kauguse, soojuse, lõhnade ning troopilise ja kõikjale tungiva niiskuse ja mädanemise järele. Olin valmis usaldama end teejuhi valitud rajale.
Teejuhte on mitmesuguseid. Selleks võib olla „Lonely Planet”, loetud kirjandus, värvilise vihmavarjuga giid või vaimne rajaleidja, kes võtab su kaasa ja juhendab märkama. Meie antropoloogist teejuht oli Ivo Tšetõrkin, kellega seitsmekesi rännakule asusime. Ivo viis meid kõrgele mäkke, andis kogemisele aega ning mis kõige olulisem, tõi meid turvaliselt tagasi.
Reisil on lihtsam märgata ja tõlgendada seda, millest on eelnevalt loetud või filme vaadatud. Olin eeltööna lugenud Mario Vargas Llosa ja Alejo Carpentieri teoseid, vaadanud Werner Herzogi filme Fitzcarraldost ning värskendanud teadmisi Machu Picchust ja inkade kuldajastust. Kohal olles lülitasin end välja üleküllavast infomaailmast. Läksin reisile otsima maagilist selvat ja Andide laiust. Ma ei vaevanud pead mõtetega detailsest reisikavast ega mälestusesemete kogumisest.
Selva, Amazonase vihmamets
Selvasse sõitsime Iquitosest ülesvoolu mööda Amazonase jõge. Iga edasiliigutud sõlm viis meid eemale maailma suurimast linnast, kuhu ükski maismaatee ei vii. Eurooplase ratsionaalse ajataju aitas unustada poolepäevane teekond metallpaadis, sümboolne piirikontroll raha − Peruu sol’ide −kogumiseks.
Esimene õhtu pimeduses kanuutamine kinnikasvanud, kuid siiski laevatataval jõel valmistas meid ette vahetuteks kogemusteks. Kaimanite kollased silmad pimestusid valgusvihus. Jahimehel on aega umbes viis sekundit, et silma järgi kindlaks teha looma suurus ning otsustada, kas tõmmata ta käsitsi veest välja või jätta oma rahusse. Väikese kaimani hammustus pole eriti terav, kuid hammaste vahel on hulganisti baktereid, mis soojas kliimas kiirete eluprotsesside näol elama hakkavad.
Džungliseadusteks on kiirus, kogemus ja otsustamine, mis kunagi tagasid ellujäämise looduses. Konnade krooksumine tol ööl oli tagasihoidlik ja kohalik pärimus ütles, et järgmine päev vihma ei too. Kuu hakkas täis saama.
Selva hingab öösel häälekalt. Seal sünnitakse, elatakse ja hääbutakse või langetakse kellegi saagiks. Seda kõike kannavad edasi metsa helid. Nahkhiired toimetavad bangalo seina vahel, suur ämblik ronib mööda moskiitovõrku. Ma ei karda, ma ei määra, olen vaid vaatleja.
Eelajalooline linnuriigi ükssarvikuks kutsutud kalkunilaadne jamuco ehk sarvik-ogatiib äratab hommikul alti laulva hääletooniga. Tema laksuvad karjatused saadavad meil ööl ja päeval. Väikeste taldrikute suurused sinised Morpho-liblikad laperdavad lennates. Meid hoiatati ümbruses paljajalu ringiliikumise eest, sest rästiku perekonnast pärit mürgised maod vajavad oma ruumi.
Amazonases süüakse hommikuti tihti kalasuppi. Kaetud laua ääres ootas mind taldrikutäis puljongit, mille sees tagurpidi sägaline ehk carachama. Teejuht soovitas tšillit peale pigistada ja nahk lusikaga maha koorida. Kunagi oli mul kodus akvaariumis sarnane põhjakoristaja kala, üks minu lemmikuid. Hiljem nägime jões kalurit, kes neid ise üleni vees olles kätega urgudest püüdis. Järgmisel korral oskasin juba hõrgutisega loomulikumalt toimetada.
Saime kummikud ja läksime esimesele matkale. Kujutasin ette, et vihmamets on raskesti läbitav ja kogu aeg peab matšeetega teed rajama. Tegelikult tegid meie kohalikud teejuhid vaid mõne kiire ja elegantse hoobi matšeete ümara esiotsaga, et üksikut oksa või liaani teelt kõrvaldada. Metsale iseloomulikud parasiittaimed kinnitavad end teiste külge ja hiljem võtavad nende eluruumi üle. Selva alusmetsas, kõrgete puude võrade varjus, taimed üleliia ei voha ning seal on lihtne kõndida.
Vihmametsa taimede liigirikkuse kasutamise on põliselanikud enamasti minetanud. Meie giid Walter veel mäletas esivanemate tarkusi, lüües aeg-ajalt matšeetega erinevate puude tüvedest laaste, millest teha teed või ravimeid.
Kolmanda päeva matkaks olime juba kohanenud džungli häälte ja oludega. Hetkega tumenev taevas ja tuuleiil, mis tõotab tuua vihma, võib sama äkitselt mööduda. Kohalik teejuht seletas, et sääskede eemale peletamiseks tuleb neid naiseliku liigutusega endast eemale lükata, mitte käsi enda vastu peksta. Riided olid läbi higistatud, vett kulus palju.
Viimane öö džunglis magasime võrkkiikedes. Panin kummikud moskiitovõrgu alla, et tarantel sisse ei roniks. Selgus, et nad polegi mürgised, kaitsevad vaid oma eluruumi. Eemaldusin lõkkeäärsest vestlusest jõe äärde pimedusse, et vaadelda helkivaid putukaid. Indiaanlased neid valgustamiseks ei kasuta, neile meeldivad leedlambid.
Hommikul jätsime laagriplatsi inimese tehtud materjalist vabaks, kuigi vihmamets võib ka selle kiiresti üle võtta, nii nagu ta võtab inimese mõeldud mõtted, mis üks hetk lahustuvad, sulanduvad, muutuvad liaanideks, linnu hõigeteks.
Minu jaoks jäi selvas olemine lühikeseks, et oma olemises korralikult rohtuda. Küll aga sain kogemuse, kuidas olla natukenegi aega pügamata, kujundamata.
Sõitsime allavoolu tagasi endiste kautšukikuningate linna Iquitosesse. See on boheemluse definitsiooni visuaal, mida tasub kogeda nii päeval kui ka öösel. Lonks afrodisiaakumi Beleni puuviljade, mereandide, tõukude ja nõiadroogidega turul tõi maagia tajumise lähemale. Liikusime Beleni ujuva linnaosa tänavatele, kuis hoidsin teejuhi lähedale, sest võõrana võib seal kõike ette tulla.
Puuna, kõrgmaa Andides
Lendasime 3400 m kõrgusele inkade pealinna Cuscosse. Sain esimest korda elus tunda mäehaigust, mida tekitab hõre õhk ja hapnikupuudus. See on iiveldus, liigese- ja peavalu, pingutust nõudev hingamine, unetus. Kohalikud joovad mäehaiguse peletamiseks kokalehtedest tehtud teed ja närivad neid, kokalehed aitavad hapnikku paremini omastada. Järgin iidseid õpetusi ja tasapisi kohanen.
Andide ruuged värvid, kõrgemad lumised tipud ja väega pühad mäed apu'd laiutasid ja kõrgusid juba lennukiakna vaadetes. Nende mastaapsus muudab inimese mõtted tillukesteks. Avarus kaotab kontrolli maailma tajumise üle ja viib arusaamani, et on olemas veel avastamata paiku, nagu on inimeses soppe, mida ta ei tunne ning mis avanevad vaid õnnelikule leidjale või avastajale. Peruu kihilisust kujundavad soonelised mägijõed, inkade teeradade võrgustik ning päikesekiired, mis viivad kivist altarite juurde.
Machu Picchu on olnud minu mõtetes keskkooliaegadest saati. Teejuht oli meile sinna jõudmiseks pool aastat varem soetanud piletid rongisõiduks ja mäkkeronimiseks. Pärale jõudes ei oodanud meid ajalootund, vaid pilveudu hajumise ootus, Machu Picchu ilmumise nägemine. Kuulsin kõrvalise giidi juttu, et inkad olid ühe meetri pikkused ja kandsid peos kuni sajakiloseid raskuseid. Ei teadnud, kas uskuda või oodata, kuni avar ning hingemattev vaade avaneb. Õhku oli vähe ja hing jäi sõna otseses mõttes kinni.
Meid ootas veel rituaal kohaliku šamaani ja reisikaaslastega, nelja elemendi ja kivisse raiutud templitega, õhtune sõit andide flöödi zampona muusika saatel. Autotulede valgusvihu varjudes rääkisid puud ja põõsad, kaaslased olid rituaali käigus lähedaseks saanud. Kõik see kokku andis kogemuse, millena näevad ja usuvad põlisrahvad oma mägesid, kive ja loomi.
Huacachina düünid
Viimasteks päevadeks viis teejuht meid kõrbe, Huacachina liivadüünidele pagi ja lauaga sõitma, päikese värvimaaliguid loojangul vaatama ja meeldejäävaid hetki kogema. Maailma ühtede suuremate düünide otsa ronimiseks leidsin oma viisi − surusin harali sõrmed luiteliiva ning sain nii kindlustundeks ja edasiliikumiseks vähemalt kolm kandvat puutepunkti. Hingeldasin hõredas õhus ja ronisin edasi. Kohalikus ketšua keeles tähendab Huacachina „liivavihm”, pärisvihma ei saja seal kunagi. Liiv tuli koju kaasa nii kõrvaaukudes kui ka püksitaskutes.
Turvaliselt tagasi
Miljööd loov teejuht muutis Peruu kogemise vahetuks. Imesin nagu käsn endasse kogu meeleolu koos lõhnade, maitsete ja värvidega, tuule ja vee pritsmetega, paadimootori põksumise ja diisli lõhnaga. Ma ei teinud reisil palju fotosid. Elamuse andsid emakese Maa Pachamama kohalolek, adrenaliinilaksud värskest kalast tehtud ceviche'st ja tšillikogustest.
Tekst: Gled-Airiin Saarso