Tatarlaste suur võitlus ladina tähestiku nimel

Venemaa suurim rahvusvähemus tatarlased peavad vaikset, kuid väga tähelepanuväärset võitlust selle nimel, et minna tatari keeles kirjutamisel kirillitsalt üle ladina tähestikule. Tegemist on ühe huvitavaima kultuuripoliitilise protsessiga tänapäeva Venemaal, sest tatarlaste õnnestumisel oleksid kaugeleulatuvad tagajärjed paljudele vähemusrahvustele Venemaal, eelkõige turgikeelsetele, nagu jakuudid ja baškiirid.

Venemaa suurim rahvusvähemus tatarlased peavad vaikset, kuid väga tähelepanuväärset võitlust selle nimel, et minna tatari keeles kirjutamisel kirillitsalt üle ladina tähestikule. Tegemist on ühe huvitavaima kultuuripoliitilise protsessiga tänapäeva Venemaal, sest tatarlaste õnnestumisel oleksid kaugeleulatuvad tagajärjed paljudele vähemusrahvustele Venemaal, eelkõige turgikeelsetele, nagu jakuudid ja baškiirid.

Tatarstani parlament võttis 1999. aastal – kui Venemaal oli viimast aastat võimul president Boriss Jeltsin ja Moskva keskvõim oma regioonide suhtes üsna nõrk – vastu seaduse, mille järgi pidanuks 2011. aastaks tatari keele kasutamisel üle mindama ladina tähestikule. Nii aga ei läinud, sest võimule tuli Vladimir Putin, kes hakkas kohe hoolega kõiki Venemaa regioonide õigusi kärpima. Löögi alla sattusid ka rahvusvabariikide „separatistlikud keelepoliitikad“. Aastal 2002 võttis Venemaa parlament vastu föderaalseaduse, mille järgi peavad kõik Venemaa ametlikud keeled kasutama tähestikuna ainult kirillitsat. Sellele föderaalseadusele viidates tühistas Venemaa põhiseaduskohus ka Tatarstani parlamendi 1999. aasta otsuse üleminekust.

Ladina tähestik väärib pingutusi

Kui rääkida Tatarstani pealinnas, Venemaa ilmselt kõige kaunimas regioonipealinnas Kaasanis, tatari intelligentsiga ja küsida, mis on tatarlaste jaoks praegused suurimad probleemid ja eesmärgid rahvuse ja keele püsimajäämisel, siis võib kindel olla, et üks esimesi vastuseid on: „Tuleb teha kõik, et minna üle ladina tähestikule.“

Kaasani ülikooli üks auväärseim professor, politoloogia õppejõud Midhat Farukšin põhjendas ladina tähestiku vajalikkust mulle väga lihtsalt: „Kirillitsa ei suuda kõiki tatari keele häälikuid edasi anda. Teiseks on ladina tähestikus ka internetis lihtsam kirjutada, see tõstaks keele kasutamise populaarsust noorte hulgas.“

Välismaal elavad tatarlased kasutavad oma keeles kirjutamisel ladina tähestikku. See tähendab, et kui Berliinis elav tatarlane ja Kaasanis elav tatarlane kirjutavad üksteisele Facebookis tatari keeles, siis nad kasutavad selleks nagunii ladina tähestikku.

Tatari keel on viimase 90 aasta jooksul lausa kolm korda tähestikku vahetanud. Aastasadu kasutati araabia tähestikku, vahepeal oli 12 aastat (1927–1939) kasutusel ladina tähestik ning ligi 80 viimast aastat on oldud sunnitud kirjutama kirillitsas.

Miks tatarlased üldse loobusid aastasadu kasutatud araabia tähestikust? See oli üsna pikaajaline protsess. Juba enne esimest maailmasõda oli tatari haritlaste seas üleminek ladina tähestikule populaarne mõte selleks, et lähendada oma kultuuri Euroopale. Sama toimus ka Türgis, mille keel on tatari keelele suhteliselt lähedane ja mida seovad Tatarimaaga tugevad kultuurisidemed.

Kui Venemaal tulid võimule bolševikud, ühinesid nendega Tatari intelligentsist just radikaalsemad isikud ning nende õhutusel võttiski Tatari autonoomse vabariigi rahvakomissaride nõukogu vastu otsuse minna üle uuele tähestikule. Kõik tatarikeelsed koolid viidi uuele tähestikule üle ühe aastaga. Huvitav on see, et Tatari kultuuritegelased, kes ei astunud bolševike parteisse, protestisid selle vastu avaliku pöördumisega (nn 82 kiri). Nende väide oli, et sunnitud üleminek ladina tähestikule tähendab rahva jaoks pikemas perspektiivis kultuuriliste väärtuste kaotamist, kui kaob oskus lugeda araabia tähestikku. Sama väide on muide populaarne ka praegu ladina tähestiku vastaste seas, aga veidi ümberpööratud kujul – kui loobuda kirillitsast, jäävad uued põlvkonnad ilma paljust väärtuslikust kirjandusest, mida keegi ladina tähestikku ümber ei kirjuta.

Uuele ladina tähestikul põhinevale tatari keele tähestikule anti tollal isegi oma nimetus – janalif. Samal ajal, 1928. aastal, läks ka Türgi üle ladina tähestikule.

Kirillitsa kasutuselevõtmine

Tatarstanis toimus kirillitsale üleminek 1939. aastal ilma mingi aruteluta. Sügaval Stalini repressioonide ajal polnud selline asi kombeks. Ühel päeval anti lihtsalt välja selline ukaas – „tulles vastu tatari tööliste arvukatele pöördumistele“ – ja kõik hakkasid kirjutama jälle uutmoodi. See otsus kuulus samasse ooperisse, kui suleti Nõukogude Liidus kõik tsaariajast säilinud Eesti koolid. Kõik rahvuslik oli kurjast, sest Stalin lõi "Nõukogude rahvust". Mõnevõrra sarnane soov on ka praeguses Kremlis – luua ühine Rossija rahvus.

Kirillitsale üleminek tähendas aga seda, et sisuliselt hakati tatari keelt igalt poolt välja suruma, ka koolides hakati seda aasta-aastalt vähem õpetama. Tulemuseks oli see, et 1980ndate keskel suleti Kaasanis viimane tatarikeelne kool ning tatarlased kohati häbenesid rääkida oma keeles. Tänapäeval on tatari keele olukord märksa parem kui nõukogude aja lõpus ja 1990ndatel. Võrreldes 2000ndate esimese poolega, tatari keele õpetamise kõrghetkega, hakkab tase jälle vähehaaval alla käima, sest Venemaal on kohustuslik kooli lõpueksamid sooritada vene keeles ning ka edasi saab õppida ainult vene keeles. Praktilised vanemad panevad lapsed seetõttu kohe vene õppekeelega koolidesse.

Maapiirkondades elavad tatarlased oskavad kõik oma emakeelt. Suuremates linnades räägib ekspertide hinnangul kolmandik emakeelt vabalt, veel kolmandik valdab enam-vähem ning kolmandik oskab halvasti või üldse mitte.

Kaasani haritlaskond usub, et ladina tähestik päästaks tatari keele. Takistus selleks on aga esialgu väga suur – tuleks muuta Venemaa föderaalseadust ning praeguses poliitilises olukorras on seda loota üsna utoopiline. Tatarlased aga usuvad, et pikemas perspektiivis on see võimalik, sest poliitiline režiim Venemaal peab ju ükskord muutuma. Seni tuleb aga teha üleminekuks vähemalt ettevalmistusi. Kaasanis on juba mitu kooli, mis kohaliku haridusministeeriumi julgustusel õpetavad fakultatiivses vormis tatari keelt ladina tähestikus, nagu oleks tegemist koolilaste omalaadse hobiga.

Samas kuulsin Kaasanis kohalike poliitikute väljaütlemisi, mis näitavad, et vanem, veel 1990ndatel kohalikus poliitikas tooni andnud põlvkond kavatseb järjekindlalt oma rida ajada. „Kellelgi pole õigust meile ette kirjutada, mis tähestikus me kirjutama peame. See on meie keel, järelikult meie ise otsustame, millises tähestikus me kirjutame!“ rääkis mulle juba 26 aastat Tatarstani parlamendis kultuurikomiteed juhtinud tuntud tatari kirjanik Razil Valejev. Ma ei kujutaks ette, et kuskil mujal Venemaal kuuleks ma kohalikult tähtsalt poliitikult sellist isepäist juttu – aga Tatarstanis võib. Just selle tõttu ongi seal huvitavam reisida kui teistes Venemaa regioonides.

Tekst ja fotod: Jaanus Piirsalu, Postimehe korrespondent Venemaal

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga