Tarvo Nõmm. Minu Island. Tule ja jää sümfoonia

Islandil pole ma ku­nagi käinud. Ehkki Mihhail Steblin­ Kamenski „Island ja tema kultuur“, mida koos „Va­nema Eddaga“ sai kunagi ammu põhjalikult tudeeritud, tekitas juba noorpõlves selle põneva paiga vastu tõsise huvi. Aga teoreetilisele huvile vaatamata pole ma kahjuks sinna kohale jõudnud. Seda suurema ootusärevusega sai kätte haaratud Tarvo Nõmme raamat „Minu Island“. No ja olgem ausad – ega lõpuni ei viitsinud korrali­kult lugeda, teine pool läks juba üle lehe sirvides.

Islandil pole ma ku­nagi käinud. Ehkki Mihhail Steblin­ Kamenski „Island ja tema kultuur“, mida koos „Va­nema Eddaga“ sai kunagi ammu põhjalikult tudeeritud, tekitas juba noorpõlves selle põneva paiga vastu tõsise huvi. Aga teoreetilisele huvile vaatamata pole ma kahjuks sinna kohale jõudnud. Seda suurema ootusärevusega sai kätte haaratud Tarvo Nõmme raamat „Minu Island“. No ja olgem ausad – ega lõpuni ei viitsinud korrali­kult lugeda, teine pool läks juba üle lehe sirvides.

Aga üks kummaline positiivne asi oli selle nõrgukese teose juures ikkagi - autor, keda me ei tea ega tunne, muutus lugedes kuidagi väga sümpaatseks. Kohe kahju, et selline kena inimene on kirjutanud ühe lihtsakoelise raamatu, kus entsoklüpeediast pärit teadmised on põimitud igavateks dialoogideks, kirjeldused sellest mütoloogiat täis ja looduslikult eriskummalisest maast takerduvad vähetähtsatesse pisiasjadesse, jutul pole ei saba ega sarvi. Aga olen kindel, et Tarvo on Islandil tubli muusikaõpetaja ja ta armastab oma uut kodumaad ning tunneb seda üsna hästi.

Aga seda armastust ja tundmist tuleb osata ka huvitavalt edasi anda.

Raamatu elavaimad osad on vaieldama­ tult Islandi pidusöömingute ja roogade kirjeldused, ning ka kirjeldused sellest, kuidas eestlaste kogukond Islandil oma rahvusroogi püüab valmistada. Neid lehekülgi lugedes sai kohe mõnusalt naer­ dagi. Aga muidu pean Islandi­huvilistele paraku endiselt soovitama enam kui 30 aastat tagasi ilmunud Steblin­Kamenski teost, mille on tõlkinud meie kunagine parim Islandi­tundja Arvo Alas. Ja kui Vladimir Beekmani kunagisest Islandi­raa­matust ideoloogiline sodi välja pilduda, on sealgi kirjanikusilmaga nähtud ilusaid pilte, mida on põnev 50 aastat hiljemgi lugeda. Toote „Minu Island“ töötasin läbi paaritunnise lennureisi jooksul ja olen homseks unustanud.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga