Elu ja raamatu vahel valides vali alati raamat. Elitaarne soovitus, mis just Haitist rääkides ei tundu elukauge. Keda ei kiusaks perspektiiv Kariibi rannatrahteris voodoo preestriga Haiti kohvi mekkides arutleda sakraalse ning ilmaliku kohtumisest ohvritalitustes, kus nüüd tuleb läbi ajada “sarvedeta kitseta” ehk inimvereta?
Aga piisab paarist sammust Haiti-Dominikaani Valga-Valka-laadsesse piirilinna Dajabóni, mõistmaks, kui arukas oleks enne pikemat retke kuskil Kingstoni või Caracase slummide leebemas olustikus karastuda. Ja siinkohal valiks tark raamatu. Tarmo Jõeveer vaagis paar minutit ja oli Haitil üle viie aasta. Ning kirjutas sellest ise raamatu. Mingis mõttes valis ta siis mõlemad.
Et ikkagi „Minu Haiti“, siis viisaka inimesena autor ennast ka esitleb. Lapsepõlve Atsalamast alates ja nii, et lugeja ei pääsegi raamatu esimesel viiendikul Haitile, kus viisakus muide põliselt võõras. Kolumbuse avastusvisiidist Española saarele kulus vaid inimpõlv, et hävitada sealsed ligi miljon indiaanlast viimseni. Ja kui neegerorjad aastal 1804 end tollases maailma ühes rikkamas koloniaalvalduses vabaks ja iseseisvaks kuulutasid, siis oli valgete kord. Viisakusest polnud juttugi, maha notiti kõik mehed, kes ei jõudnud plehku panna, ja naised palusid jumalat, et nad oleksid mehed. Tänasel päeval ja saare Dominikaani osas tantsitavad rummist ülemeelikud valged turistid kohalikke merengeu-rütmis tihti nii muretult, et pole särkigi seljas. 200 aastat omariiklust pusinud Haitil aga kohendab kõrge ametnik kuulivesti, kui piilub soomukite ja sõdurite vahelt ning snaiprite valvsa pilgu all Cité Soleili kuuliauklikele tänavatele saabunud (ajutist) rahu. Asi seegi.
Haiti inimest väldib ka kirjutis. Missioonitöise autori kuramaaž kreoolikeelsete kohalikega olnuks pentsik ka. Katketest küll ilmneb, et lapseohtu prostituudid ja isehakanud autovalvajad on tõrjutavad. Või et Port-au-Prince’i vangimaja kriminaalid ... muudkui maalivad ning meisterdavad ajalehtedest lõviskulptuure. Vita brevis, ars longa. Ja blan ehk valge inimene ei hukkugi karnevalirongkäigus, kus ekstaasiloovalt ekslevad
käest-kätte clairin’ipudelid ning taevast sajab pilvena kondoome – eeldusel, et ta mõistab enne vältimatult kaklusega päädivat finaali lõikama panna. Haitilane taolises kaleidoskoobis on ohutu ega võta isegi lastelt und.
Autor täiesti ebaadekvaatse leebusega ei materda riigi armetut veevärki, elektrivarustust ega söögipoolise ebasanitaarset teekonda toidulauale. Pigem pilab enda saamatust veepumpade elustamisel ja elektriliinide vargasõbralikkust ning kiidab seedetrakti, mis talub hästi kohalikke kulinaarseid, sh bakterioloogilisi rünnakuid. Loodetavasti peegeldab selline üdini elujaatav maneer autori oskust maksimaalselt nautida enam kui viit aastat läänepoolkera ühes vaesemas ja vägivaldsemas riigis, kus karta tuli ka malaariasääski ja mitut asja veel. Loodus on raamatus läbivalt jumalik, muusika ja maalikunst imetlusväärne, Prantsuse ja Liibanoni laenudega köök apetiitlik, ja parim õlu on Prestige ning rumm Rhum Barbancourt. Viimaseid aga segamini juues maitseb järgneval päeval suurepäraselt teravamaitseline kookosepiimaga krevetisupp. “Haiti võiks olla paradiis, aga ei ole,” – küllap nii saanuks autor ja lugeja raamatu üheskoos lõpetada, kusjuures väite algus tulnuks kombekalt autorilt, lõpp jäänuks aga lugeja mõista.
Saanuks ... purustava maavärinata, mis tegi Port-au-Prince’i põrguks kaugelt rohkematele inimestele, kui raamatu autor tükkis lugejatega. Tarmo Jõeveeri ülimalt imeline ja kaasakiskuv pääsemislugu varjutab kõrvalteemaks kõik muu, väärides ehk eraldi raamatutki. Mis aga kindel: kirjutatu oli selgelt autori „Minu Haiti“, ja on erakordne raamatuna lugeda. Valida raamatu ja elu vahel on taas kord raskem.
Eduard Tüür