Alpinist Tanel Tuuleveski 940-kilomeetrine soolo suusaretk Antarktikas tõestas, et selliste polaarmatkajatest maailmanimede ritta, nagu Mike Horn, Børge Ousland, Bengt Rotmo ja Timo Palo, mahub lausa mitu eestlast. Tanel rääkis kahe Tiiduga (Tiit Pruuli ja Tiit Riisalo) kohe pärast Eestisse saabumist eneseületusest, üheksatunnistest suusapäevadest ja muidugi motivatsioonist, mis ta Antarktika lumeväljadele pooleteiseks kuuks üksinda suusatama viis.
17. jaanuar 2020. Tanel Tuuleveski on üle-eelmisel päeval Tallinna lennujaamas maandunud ning veel ei ole päriselt talle endalegi kohale jõudnud, et see eriline matk on nüüd edukalt selja taga.
Tiit Pruuli (TP): Poolteist päeva oled nüüd Eestis tagasi. Habe ajamata, polaarpäevitus kenasti peal. Kas oled aru saanud, millega hakkama said?
Tanel Tuuleveski (TT): Ei ole tegelikult, reisi lõpetamisega on olnud nii palju tegemist ja tean, et kohanemine võtabki palju aega. Naine ei lubanud habet ära ajada, nagu uus mees oleks kodus. (Naerab.)
TP: Hakkame siis algusest peale. Kuidas inimesele tuleb üldse pähe idee niisugune matk ette võtta?
TT: Selle pani mulle pähe norrakast polaarmatkaja Bengt Rotmo, Tiit Riisalo teab teda ka. See juhtus kaks aastat tagasi matkal Patagoonias, Bengt oli meil grupijuht ja siis ühel päeval telgis ta lihtsalt ütles mulle, et kuule, sa võiksid soolosuusatada lõunapoolusele. Ma ei olegi üle küsinud, miks ta seda üldse soovitas, aga loomulikult on ta kõva polaarmatkavana. Tundsin ennast kõrvust tõstetuna, kui ta mulle selle ettepaneku tegi. Sealt see asi alguse sai, olin kohe konksu otsas.
Tiit Riisalo (TR): Maailmas on umbes viis kuni kümme inimest, kes suudavad polaaraladel asju teha, Bengt on kindlasti selles nimekirjas, eestlastest kuulub sinna ka Timo Palo.
TP: Kelle sa veel sinna nimekirja lisaksid, kui me maailmanimesid vaatame?
TT: Valdavalt ikka norrakaid. Kindlasti ka Bengti, aga tema on maailma tippudest paraku kõige vähem tunnustatud polaarmatkaja. Kui keegi hätta jääb, siis saadetakse Bengt appi, ta on nii kindel mees, aga ise pole ta kunagi esiplaanil olnud. Sellised need inimeste saatused kord on.
TR: Nojah, Taneli ekspeditsiooniga samal ajal toimus ka Mike Horni ja Børge Ouslandi katse ületada Arktika jääväli ühest servast teise, nemad on kindlasti elavad legendid. Kui Tanelilt tagasihoidliku inimesena tulid matkast vaid episoodilised teated uduste piltidega Facebooki, siis Mike’i ja Børge ekspeditsiooni sai regulaarselt jälgida.
TP: Austraallane Geoff Wilson tegi Antarktikas hiljuti ka rekordi – ajaliselt kõige pikema üksinda tehtud polaarmatka. Aga jätkame Taneli intervjuuga. Niisiis üks hull norrakas ütles, et sa võiksid Antarktikasse suusatama minna. Mis edasi sai?
TT: Siis ma hakkasingi selle peale mõtlema. Esimesel aastal kogusin lihtsalt infot, mida see üldse tähendab ja mis tuleks teha. Bengt ja tema teine kolleeg Lars Ebbesen aitasid mind väga palju. Kui pilt oli koos, hakkasin sihipärasemalt tegutsema, käisin Norras, seejärel koos Tiit Riisalo ja Bengtiga 10-päevasel matkal Teravmägedel, ning aprillis tuli peaproov Põhja-Kanadas, kus tegime Northwest Passage’i 400-kilomeetrise matka. See oli küll grupimatk, aga mul oli oma varustus ja liikusin omas rütmis. Pärast sellist ettevalmistust tundsin ennast piisavalt enesekindlalt, et minna Antarktikat tegema.
TP: Sina valisid Messneri raja, aga Antarktikas matkamiseks on teisigi võimalusi.
TT: Jah, seda küll. Lõppude lõpuks, kui tahad individuaalprojekti läbi viia, siis seda saad ka teha. Variante on seal lõpmatuseni. Kõige populaarsemad on Hercules Inleti stardiga, mida kasutavad näiteks britid. Siis on veidi lühem Messneri rada, mida mina tegin ja olin seekord seal ainukene. Teiselt poolt tuleb Axel Heibergi rada, mis on Messnerist veelgi lühem.
TR: Täpsustaksin siinkohal, need stardikohad ei ole lihtsalt suvalised punktid kaardil, vaid see koht, kus püsijää ja manner kokku puutuvad. Füüsiliselt seda muidugi ei tunneta, aga mõtteliselt alustad justkui kaldalt ja jõuad mandri keskpunkti. Axel Heibergi rada kasutas esimesena Roald Amundsen. See on kõige lühem, aga paras väljakutse on sinna juurde pääseda, rada on tehniliselt keeruline, sest tuleb läbida raske liustik ja ilmastikusüsteem on teine ning seetõttu käiakse seal haruharva.
TT: Mina ootasin Antarktikasse sissepääsu viis päeva ja tagasipääsu kaheksa päeva. Aga mind köitis kohe Messneri rada. Päris alguses kaalusin ka Berkneri rada, mis algab Berkneri saare põhjatipust, kus hakkab suvine jääpiir, aga see oleks tähendanud 1340 kilomeetrit sõitu ehk 60 päeva ja see oleks olnud topelt kallim.
TP: Tanel on lihtsalt viisakas, ta jättis teistele meestele ka midagi teha. Aga jõuame siis rajale, mis seal toimuma hakkas?
TT: Kui Ameerika firma Antarctic Logistics and Expeditions (ALE) lennuk mu maha pani ja ära kadus ning ma üksi jäin, siis oli veidi imelik tunne, aga kuna matka alguses on palju sebimist ja soovisin kiiresti rajaga peale hakata, siis ei olnud aega ärevust tunda. Võib-olla see tõehetk tuli alles mõni päev pärast alustamist, kui olin rütmi kätte saanud. Kurat, ma olengi siin täiesti üksi! Lähima mõnesaja kilomeetri ulatuses polegi kedagi. Samas ma teadsin seda ja see ei olnud mingisugune üllatus.
TP: Mida see tegelikult tähendab, kas mingisugune abi üldse jõuaks sinna, kui saadaksid punase raketi?
TT: Taustajutt ameeriklaste poolt (Antarctic Logistic and Expeditions) nende võimalustest oli muljetavaldav, praktikas ei olnud, jumal tänatud, vajadust proovida. Igal pool nad maanduda ei saa, aga igal juhul andis see teatava kindlustunde.
TR: Antarktikas toimetavad paljud riigid, aga mitte ükski neist ei soovi tegemist teha matkajatega või nendega, kes teevad näiteks eraviisiliselt teadust. Kogu logistilist abi pakubki eelmainitud Ameerika firma. Nemad tagavad ka turvalisuse, aga nagu Tanel ütles, siis sellega on nii ja naa. Antarktikas teeb päästmise keeruliseks külm, ega muud erilist ei olegi. Kui kaotad külmas ja tormis mingil põhjusel telgi, siis see tähendab, et tormi korral keegi sulle järele tulla ei saa ja siis oled seal üksi.
TT: Antarktikas on minu meelest neid objektiivseid ohte vähe, jääkarusid ei ole, jäälahvandusi ei ole… Et midagi juhtuda saaks, peab ikka väga valesti minema. Ise kartsin, et äkki teen midagi valesti, et näiteks lõhun või põletan telgi kogemata ära. Mingi selline lollakas asi.
TP: Üks suurim surmade põhjus Antarktikas – peale helikopteri allakukkumise – on jäälõhedesse kukkumine. Kas seda ka kartsid?
TT: Mina ei ole väga sellest kuulnud ja kui oled suuskadega, siis see oht on omakorda veel väiksem. Ameeriklased andsid suhteliselt selgelt teada, kus need lõhed asuvad. Nendest hoidsin teadlikult eemale. Sealt võib ka üle tulla, nii-öelda lõigata, aga ma tahtsin koju tagasi jõuda ega hakanud riske võtma.
TP: Mis sul matkal kaasas oli? Kelk tundus kopsakas.
TT: Alguses kaalus kogu varustus 92 kilo,- millest 50 kilo oli puhtalt toit. Oli 12 liitrit kütust, telk ja magamisvarustus 10 kilo, elektroonikast oli kaasas kaks satelliittelefoni, kaks GPS-tracker’it, akupank, päikesepaneel (kokku 5–6 kilo), riideid lisaks, tagavarasuusad ja -kepid, parandamisvarustus, kelk ise ja veel mingit pudi-padi, näiteks plaastrid ja unerohud.
TP: Kui sa nüüd teist Antarktika-reisi planeeriksid, kas teeksid midagi teisiti?
TT: Oskaksin veidi kokku hoida asjade arvelt, aga ega mul väga palju üleliigset kaasas ei olnud. Hooaeg oli suhteliselt hea, seetõttu ei läinud ka nii palju riideid ja toitu. Reserv peab ikka olema.
TP: Mis olid temperatuurid ja tuuled?
TT: Alguses oli suhteliselt soe, –10 kuni –15 kraadi koos väikese tuulefaktoriga. Võiks öelda, et oli üsnagi palav, mõni öö magasin telgis ka ilma sooja pesuta. Aga viimased 200 kilomeetrit 2800 meetrit üle mere oli platool juba väga külm. Kõik, mis välja hingasid, jäätus ära. Siis pidi hästi targalt ja kiiresti tegutsema ning kähku telgi üles panema, seal oli alati mõnusalt soe.
TR: Antarktika eelis Arktika ees on kuivus ja kuna liikumine toimub polaarpäeval, siis on ka valgust piisavalt. Kui telk on püsti, päike paistab, siis seal sees on täitsa mõnus.
TT: Aga kõrgus on miinuseks. 2500-meetrine kõrgus lõunapooluse lähedal võrdub 3500 meetri kõrgusega Himaalajas. Teine asi oli see, et lumi seal üleval platool ei libisenud üldse, see oli nagu liivapaber. Samuti olid igal pool ka sastrugid ehk lumevallid, millest tuli pidevalt üle ukerdada. Suuskade all olid pidevalt pikad nahad.
TP: Kas sinu jaoks, kes sa oled füüsilise koormusega harjunud, oli ka raskeid hetki?
TT: Muidugi. Läksin tegelikult pärast esimest nädalat kiiresti sellisesse pikka rütmi, suusatasin juba kaheksa tunni suusarütmiga ja teisel nädalal üheksa tunni rütmiga. Tundsin õhtuti, et olen suhteliselt väsinud. Mõnel korral olid ka krambid üsna lähedal, aga ööga taastusin kenasti ära. Ja ma ei tahtnud hea ilmaga niisama telki jääda. Siiski mõnel päeval olin küll n-ö ääre peal, näiteks pehme lumega oli väga raske.
TR: Mul on ka mõni küsimus, esimene on puhtalt faktoloogiline. Mulle jäi arusaamatuks, kas sa Vinsoni tippu ka tõusid? Lugeja jaoks vahemärkus, tegemist on Antarktika kõrgeima mäetipuga (4892 meetrit).
TT: Tõusin. Mulle oli see oluline, sest see oli viimane seitsme kontinendi kõrgeimast tipust! 2. jaanuaril tegin tipu ja 3. jaanuaril olin juba baasis tagasi ja ootasin tagasilendu kuni 11. jaanuarini. Suusatamist alustasin 25. novembril ja lõpetasin 29. detsembril, kokku 34 päeva, 15 tundi ja 6 minutit.
TR: Sinuga samal ajal toimus Horni ja Ouslandi Arktika-ületuse katse. Nemad on selline tuntud lahingupaar, mõlemad on iseseisvalt teinud märkimisväärseid matku, aga väga keerulisi asju ka koos. Selline tiimitöö ülirasketes tingimustes on omast kogemusest üsna suur proovikivi. Sul seda probleemi ei olnud ja kui filosofeerida, siis see tiim olidki sa ise. Kujutan ette, et üksinda olles hakkavad igasugused sisemised hääled rääkima. Suudad sa seda protsessi kirjeldada, kas ühe õla peal istus üks mees ja teise õla peal teine mees? Kuidas need mehed omavahel kokkuleppele said?
TT: Mul läks ses mõttes hästi, et ma ju teadsin, mida tegema lähen, ja ma ei kartnud üksindust, sõnumite teel olin ka kogu aeg koduga ühenduses, aeg-ajalt sain ka helistada. Koostegemisel on oma plussid ja miinused, nagu sa ka ise mainisid. Võib-olla oligi üksi lihtsam. Väga palju aega läheb ikkagi planeerimisele, et mis edasi saab, mis mu kurss on, kuidas söögiga jne. Alguses oli mul küll probleeme magama jäämisega. Oli liiga valge ja mingi ärevus oli sees matka edasise kulu suhtes.
TR: Külmas võib vigade tegemine lõppeda halvasti. Ma vaatan, et sul on kõik jäsemed küljes, aga Børge Ouslandil mõnda sõrmeotsa enam ei ole. Sellises suhteliselt rutiinses olukorras pead kogu aeg valvel olema, et ei soorita mingit rumalust.
TT: Jah, seda ma kartsin, sest distsipliin ei ole mul nii hea. Peabki lolli rutiini hoidma. Aga hooaeg oli hea, suurt tormi ei saanud ja tänu sellele sain kiiresti suusatada. Arvestasin tunni tempoks 2,75 kilomeetrit, aga tegelikult tuli 3,2. Tempo oli palju parem.
TR: Üks suuremaid ohte on külm, see ei ole naljaasi. Külmakahjustus võib tekkida üsna lihtsalt. Kuidas sa külmaga hakkama said?
TT: Harjud ära lõpuks. Katsetasin enne varustust ka Kanadas ja Teravmägedel, kus ma sain kõige suurema tormi. Raske õppustel, kerge lahingus. Number üks reegel on see, et peab olema hea tuulekaitse, kõige õrnemad kehaosad on näpud ja nägu. Näo jaoks leidsin ühe hea lumesaanimaski, suured prillid ja kindad. Samas olin ma üsna palju ka palja näoga, teipisin ainult nina ära tavalise teibiga. Võrdluseks, üks inglise naine, kes oli Antarktikas teist korda, tegi mingisuguse prohmaka, tõmbas endal naha kuidagi puruks ja jõudis vaevu lõunapoolusele, liibates viimased viis päeva. Ta oli lõpetades praktiliselt jalutu, teda tassiti. Kuidas see võimalik on, et ühtedel matk õnnestub, teistel mitte?
TR: Jah, need ohud on olemas. Sinna on ka elu jäetud. Inimesi pimestab eesmärk sellisel määral, et nad hakkavad eirama signaale, mis keha saadab.
TT: Siin ma ütleksin vahele, et Norra koolkond on kindlasti parem kui brittidel.
TR: Polaarajaloost lähtub, et näiteks kui võrrelda Scotti ja Amundseni võistlust lõunapooluse esmavallutusel, siis ühelt poolt olid ponid ja nii-öelda Briti mereväe vorm, teiselt poolt koerajuhtimise oskused ja paslik riietus. Loodusega koos minemine, mitte tema vastu töötamine. Brittide suhtumine on ajalooliselt olnud loodust alistada sooviv, norrakad vastupidi on soovinud sulanduda.
TT: Mina ka ei võidelnud loodusega, pigem ikka tuleb loodusest aru saada, kohanduda. Kui on liiga rasked ilmastikuolud, siis telgis olla.
TR: Kui nüüd korra veel filosoofiasse kalduda… Me saame aru, et sa oled kergesti mõjutatav inimene. Tuli üks norrakas ja rääkis augu pähe. Aga lisaks sellele peab olema ka motivatsioon. Sul on kontinendi seitse tippu seljataga, mis sind üldiselt motiveerib?
TT: See on selline raske küsimus. Mulle meeldivad seiklused, see on selge. Olen palju erinevaid asju teinud, mitte ainult mägesid ja polaarmatku. Mulle meeldib proovida uut. Matkamine on minu jaoks proovikivi, peab olema raske, mööda laudteed rabamatk koos piknikuga ei ole minu jaoks matk. Tahan tunda raskusi, et igatpidi on raske ja kui sellest välja tuled, see mulle meeldib ja tõstab enesetunnet, et sain hakkama!
TP: Sa olid valmis, et mingil hetkel võtad oma satelliittelefoni välja ja…?
TT: Valmis mitte, ei saa öelda nii. Lootsin, et niimoodi muidugi ei juhtu, aga sada protsenti garantiid ei olnud.
TR: Tuntud antropoloogid, psühholoogid ja teadlased on sel teemal palju arutlenud. Erling Kaggega sai neid teemasid käsitletud kirjandusfestivali raames, aga praegu ei saa nii sügavuti minna. Nende põhjuste taga, miks me seda kõike teha tahame, on üht-teist evolutsioonilist. Aga võtame teise aspekti – mis kasu sa sellest said?
TT: Presidendi vastuvõtule kutsutakse. Eks edevus mängib ka siin rolli, et saab ajakirjadesse ja puha. (Üldine naer.) Aga mis see mulle ikka annab – mälestused ja mulle on alati oluline olnud, et kui ükskord vaatad tagasi oma tegemistele, siis on hea meel, midagi on ära tehtud. Ükskõik, kas on õnnestunud või mitte. Ma olen ju käinud K2 ronimas, tippu ei jõudnud, aga kahetseda ei ole midagi.
TR: Nojah, nagu sa mainisid, et naine ei lubanud habet ära ajada ja ütles, et nagu uus mees oleks tulnud. Võib-olla peaks tema käest küsima, milles need sisemised muutused väljenduvad…
TP: Kui sa paned selle reisi oma varasemate mägede ja matkadega skaalale, pannes kokku füüsilise ja vaimse pingutuse, siis kus see sul muude reiside seas asub?
TT: Ikka kõige kõrgemal. Mäed on ses mõttes hoopis teine tubakas. Mägedes on väga staatiline, palju aega pead olema baasis ja ootama, kas õiget ilma või aklimatiseerumist. Antarktikas liikusin kõik need 35 päeva. Everestil olid ka kaks viimast tipu üritamise päeva rasked ja ohud on mägedes ehk suuremad. Pingutuse mõttes ei ole need aga võrreldavad. Ma ei taha mägironimist maha teha, aga see on minu jaoks liiga staatiline, mulle meeldib liikuda.
TP: Su rutiinitaluvus on vist päris hea?
TT: See on isegi päris üllatav, kuidas ma nii hästi vastu pidasin. Siin mängib rolli ka see, et oma plaani tegin tagasihoidliku ja kui oled plaanist ees, siis see on väga motiveeriv.
TR: Kui tulla emotsioonide juurde tagasi, siis olen piltidelt näinud, et poolusel on post, mille otsas on selline läikiv kera. Kui see läikiv kera paistma hakkas või kui käe külge panid, siis kas suudad seda tunnet kirjeldada?
TT: Ei olnud midagi erilist. (Tiidud: Tüüpiline Eesti mees.) Võib-olla see tunne hakkas juba varem peale, sest need lõunapooluse majakesed hakkasid juba paistma nii 25 kilomeetrit varem. Kui GPS-i järgi on teada, et 50 kilomeetrit on jäänud, siis kas või roomad lõppu välja.
TP: Mingit meeleliigutust kogu selle reisi vältel ei kogenud?
TT: Ma vist ei ole nii emotsionaalne, et taon endale vastu rindu ja röögin. Pigem juba olin mõtetega sealmail, et varsti tuleb lennukile minna.
TP: Mis sul järgmine plaan saab veel olla?
TT: Tartu maratonile tahaks minna. Aga ma ei oska enam suusatada, lähen sellise Antarktika astumise tempoga.
TP: See on tõsine küsimus, et kui oled nii palju asju ära teinud, siis kas on midagi, mis veel erutaks?
TT: Sina, Tiit, ei tohi küll seda küsida! Mulle tegelikult meeldis see Antarktika seltskond, seal oli nii palju huvitavaid inimesi. Üks britt näiteks aerutas sõbraga üle Atlandi 65 päevaga. Kõik on matkapisikuga. Sealt tulid endalegi mingid mõtted, mida võiks veel ette võtta, näiteks kõrbeületus Austraalias või kajakkidega Filipiinidele. Teha on palju, tingimata ei pea rekordit purustama.
TP: Riisalo, kas sul on veel mingeid küsimusi?
TR: Ei, mul otseselt ei ole selliseid avalikkust huvitavaid küsimusi, pigem tehnilist laadi, neist võiks mõnikord hiljem rääkida.
TT: Kui sa tahad mu kelku ära osta, siis sellest võime rääkida.
Tekst: Tiit Pruuli, Tiit Riisalo
Fotod: Tanel Tuuleveski, Aivar kullamaa