„Just sabade, õigemini nende puudumise pärast tasub talvisel ajal Roomas käia. Colosseum, Kapitoolium, isegi Vatikan. Kohad, kus suvel on mitmekilomeetrised järjekorrad – kõikjal oli võimalik sisse astudes kohe leti ette siirduda,“ pajatab marsruuti Ülenurme–Riia–Rooma proovinud Ülar Tikk.
Tutte le strade portano a Roma – ehk, kõik teed viivad Rooma. Selle artikli eriti banaalse alguse vabanduseks võib tuua, et ka paljud teised kirjutajad on niimoodi oma lugu alustanud või isegi pealkirjastanud.
Itaalia, aga mitte ladina keeles, on sentents toodud sellepärast, et võtsin vaevaks uurida selle päritolu – kes ja kunas niimoodi ütles. Tuleb välja (kui igasuguseid wiki-algusega kohti uskuda), et ei ole tõestatud ütluse Cicero- või Marcus Aureliuse-aegset ladinapärast päritolu. Esmase prantsuskeelse tsitaadi au langeb kellelegi Allain de Lille'le ehk Allanile Lille linnast aastast 1175 – prantsuse teoloogile, keda on muuhulgas tsiteeritud 1990. aastal välja antud ingliskeelses “Homoseksuaalsuse entsüklopeedias”. Näete, kui huvitavaks muutub hetkega ajalugu! Tsiteeriti aga üksnes sellepärast, et ta on hulga moraliseerivate teoste autor.
“Tutti” tähendab muusikalises itaalia keeles 'kõiki registreid' ja esmaste käskluste andmiseks Rooma taksoju- hile piisab täiesti lastemuusikakoolis õpitud italianost, mis moodustabki minu aktiivsest itaalia keelest esimese kolmandiku. Teise kolmandiku moodustavad fraasid Toto Cutugno surematust laulust “Lasciatemi cantare” ja viimase kolmandiku itaalia punaste bandiitide lauluke “Avanti o popolo”. Seda viimast õpetati meile koolis nõuka ajal ja see meeldis ilgelt kõigile, sest oli ikkagi välismaa oma.
Laulma ajendas mind omakorda asjaolu, et Roomas on väga hästi korraldatud alkohoolsete jookide müük niihästi kohalikule elanikkonnale kui ka turistide laiadele massidele. Ja seda mitte ainult tuhandetes restoranides, baarides ja bistroodes, vaid ka toidukauplustes või hoopis tänavanurkadel ja turismiobjektide vahetus läheduses paiknevates välilettides. Võta oma Beck’s ja joo otse tänaval, politseipatrull paarikümne meetri kaugusel ei tee teist nägugi. Ärge proovigegi sellist katset korrata Ameerika Ühendriikides.
Kõrvalepõikena ütlen, et viimatinimetatud riigi baarides on kangema alkoholi müüginormiks 2 cl (!) ja kui teil on soov klubis tellida korraga 8 cl viina ilma lahjendita, siis tuleb öelda “double-double vodka without ice”, aga ega baarmen sellest enne neljandat korda aru ei saa. Lihtsalt ei mahu pähe. Aga vot Itaalias, seal on asjad teistmoodi. Kui tellid ühe viski, saad korraga tubli 8 cl ja kui tellid viina, siis veiniklaasitäie. Aga sellest täpsemalt hiljem.
Kui minult küsida, mis talvises Roomas kõige rohkem üllatas, siis see oli Glen Granti nimelise šoti viski eriliselt lai levik. Nägin seda pudelit esimest korda hotelli kõrval paikneva delikatessipoe riiulil, aga hiljem selgus, et GG on saadaval kõikjal – baarides, väikestes poodides, isegi SPARis. Müügil mõistliku hinnaga, näiteks lennujaamas maksab 1 liiter 15 eurot. Glen Grant on mu lemmik – Single Malt Scotch, hele, lahe ja veidi magus. Eriti tigedaks teeb Roomaga võrreldes muidugi see, et kodu-Eestis on kaupluste alkoholiriiulid täis kilomeetrite kaupa igasugust jama. Näiteks Tartus ei müü ükski kauplus Beck’si õlut, Glen Granti viskist rääkimata. Aga Roomas müüakse igal pool. Kadedus ...
Jaanuaris-veebruaris ei ole Roomas turismihooaeg ja ehkki sooja võib olla kuni 100C, on ka mitmepäevased külmad ja tigedad lõputa vihmasajud täiesti võimalikud. Sel puhul moondub umbes pool linna meessoost elanikkonnast hetkega vihmavarjuärikateks: 5 EURi tükk, võta või jäta. Päikesepaiste puhul on aga isegi jaanuaris päikeseprille vaja ning nartsissid ja mandlipuud õitsevad südatalvel täiega. Ja mis imelik asi – linn on täis küpsete viljade all lookas mandariini- ja sidrunipuid ning keegi ei võta ega varasta neid vilju. Vist on hapud.
Loomulikult ei käinud ma Roomas degusteerimise pärast, vaid ikka kultuuri sabas. Ja just sabade, õigemini nende täieliku puudumise pärast tasub talvisel ajal Roomas käia. Colosseum, Kapitoolium, isegi Vatikan. Kohad, kus suvel on mitmekilomeetrised järjekorrad – kõikjal oli võimalik sisse astudes kohe leti ette siirduda. See teeb rohkem kui pool võitu, ajas ja närvides. Hooajal, st suvel Roomat külastades oleks kindlasti mõistlik muuseumipiletid või giidiga tuurid internetist ette välja osta. Vatikani saab nii suvel kui talvel ilma pikema ootamiseta sisse ainult koos grupiga ja imede ime – kalli raha eest ostetud giidi jutt oli väga huvitav.
Proovida tasuks ka mõne vähemtuntud galerii külastamist. Üks vihje: Galleria Borghese külastamiseks tuleb telefoni teel aeg ette kokku leppida. Asi läheb palju ladusamalt, kui lasta seda itaalia keeles teha, näiteks hotelli retseptsionistil. Galerii ise koos oma lugematute Bernini skulptuuridega ja võrratute iluaedadega väärib täiega selleks kuluta- tud aega.
Teine huvitav galerii, Galleria Spada peaks huvi pakkuma iseäranis arhitek- tuurihuvilistele oma kuulsa kolonnaadi tõttu. See sammaskäik on ehitatud näilise perspektiivi võtet kasutades – eest imposantselt kõrge, lõpus alla 2 m kõrgune. Tahapoole vaadates põrand ehituslikult tõuseb, lagi langeb ning sammaste läbimõõt ja kaugus üksteisest vähenevad. Seetõttu näib tegelikkuses ainult 9 m pikkune käik mitmekümne meetri pikkusena. Kahjuks ei lasta kolonnaadi jalutama ( juurde pääseb ainult galerii Spada piletiga) ja seda ei tohi ka pildistada. Avalik saladus on, et maja keskelt autode parkimisplatsilt läbi raamatukogu akende vaadates näeb kolonnaadi tasuta ära ja saab piltigi teha. Teisel korrusel paiknev maaligalerii on aga nii pime ja pildid nii kõrgel, et neid näeb korralikult ainult öövaatlusseadmega binokliga.
Kõva sõna aja ja raha kokkuhoiuks on turistile nn Rooma pass. See maksab küll 25 eurot, aga sisaldab kolmeks päevaks piiramatu linnatranspordi (bussid, metroo), esimese kahe muuseumi tasuta ja kõigi järgnevate muuseumide allahinnatud külastamise. Ning paljudesse kohtadesse saab selle plastikkaardiga sisse eelisjärjekorras. Müügil on see nii internetis kui ka paljudes turistiinfo punktides. Da Vinci nimelisest lennujaamast Leonardo nimelise ekspressiga kesklinna Termini rongijaama saabudes leiate lähima i-punkti postkontorist, mis asub sõidusuunas edasi minnes vasakut kätt. Ärge jalutage jaama peahooneni või laskuge keldrikorrusele.
Muuseas, Itaalias rongiga sõites ei piisa ainult pileti olemasolust. Enne rongile hüppamist tuleb kindlasti pilet kompostrist läbi lasta. Need on kollased kastikesed perroonil, mis trükivad piletile kuupäeva ja kellaaja. Lennujaamast saabuvaid turiste selle templi puudumise pärast esimesel korral üldiselt küll ei trahvita, aga mine sa tea ...
Termini jaamast kirjutan sellepärast, et jaama ümbrus kubiseb odavatest ja muidugi ka kallimatest hotellidest ning see on elukohana logistiliselt üks mugavamaid piirkondi Rooma avastamiseks. Kogu kesklinn ja enamik esimese tähtsuskategooria vaatamisväärsusi on siit täiesti talutava jalgsikäigu kaugusel. Lisaks on sealkandis käepärast veel bussi ja metroo sõlmpeatused. Hullu otsimise või lihtsalt vedamise korral võib leida ka sihukese hotelli, kus hommikusöögiks pakutakse saiale-moosile lisaks ligun'd viinereid, seisn'd munaputru ja kõrben'd peekonit. Selle nimi on American breakfast.
Kui juba söögist rääkida, siis Termini ümbrus kubiseb ka restoranidest, baaridest ja pitsakohtadest. Ma saan aru, et on olemas singipitsa, vorstipitsa ja seenepitsa, aga kas te olete söönud kartulipitsat, friikartulitega? Tugevast nostalgiast eestimaise kartuli järele proovisin ära – ja oligi täpselt selline, nagu arvata võis. Kartulipitsa. Kui sinki kõrvale hammustada, käis küll. Hiljem mõtlesin, et seda võiks ju rukkijahust teha (must pitsa!).
Kohalikud restoranid on muidugi turistilõksud, aga kui natukenegi eeltööd teha, kasvõi hotellist küsida, võib jõuda rahuldava tulemuseni (restoranini). Kohe Termini jaama kõrval, Via del Vimiane 3/A asub Ristorante “Terme di Diocleziano”. Erinevalt harjumuspärasest põhjamaisest loiust teenindusest sebis seal meie väikese laua ümber kolm kuni neli kelnerit, kõik sõbralikud, naeratavad ja ... asjalikud. Ning see ei olnud mitte raha nimel pugemine, vaid teeninduskultuur.
Ülejärgmisel õhtul samas kohas olles tundsime end juba püsiklientidena. Õhtusöök algas loomulikult mitmekesise eelroogade (antipasti) valikuga klaasvitriinist, kust sai suupisteid tellida lihtsalt näpuga osutades. Itaalia-pärane valik sisaldas erineval moel töödeldud köögivilju, Parma sinki, salaamit ja mozzarella juustu. Viimasel õhtul küsisime ka kilufileed meenutavaid kalakesi, ilmselt olid need anšoovised marineerituna ürdi-sidrunimarinaadis. Peaaegu kilu.
Pearoaks soovitaksin seal proovida pennesid alla Pietroburgo ehk siis jämedaid makarone Peterburi stiilis, tehtud viina, suitsutuuni ja tomatiga. Piisas ainult vihjest ning pennede juurde ilmus kui nõiaväel ka pilgeni viina täis veiniklaas.
Üldse, alles Roomas restoranis istudes sain ma aru, miks Putin ja Berlusconi on nii suured sõbrad. Lihtsalt nende maade ja rahvaste laua- ja joogikombed ning rahvuslik temperament on sarnased. Ehkki võiks arvata, et vene köök on rohkem mõjutatud prantsusest, avaldub tänapäeval selle sarnasus just itaaliaga toitude liigitamisel käikudeks. Tundub, et just Itaaliast on pärit Venemaal ammuilma kehtiv kord, mille järgi toidud jagatakse esimesteks (supid, it Primi, vene Pervõje) ja teisteks (praed, it Secondi, vene Vtorõje). Kas hoopis siin ei peitu allikas Moskva “Kolmandaks Roomaks” tahtmises? Itaalias, muide, loetakse Primi hulka lisaks suppidele ka pastatoite, aga see on juba detail ehk siis maitseasi.
Veel kirikutest ja maitsest, täpsemalt ühest maitsetaimest. Rooma suuremaid ja tähtsamaid kirikuid nimetatakse basiilikateks, mis on teatavasti ka arhitektuuriline termin ja tähendab sammas- käikudega löövideks jagatud hoonet. Basiilik (mitte basiilika!) on aga meile kõigile tuntud ja Itaaliaski ülipopulaarne maitsetaim. Ja ikkagi vähemalt korra nädalas kuuleme juhmi kokapoissi hommikuteleviisoris jorutamas: “Nii, nüüd paneme basiilikat ...” Armsad Eestimaa telekokad, basiilik ja basiilika on kaks täiesti eri asja.
Aga miks üldse Rooma lennata? Kui oma külas on lennujaam, peab ju keegi ometigi lendama! Ja lendamegi, sõbraliku Air Balticaga Ülenurmelt (peaaegu) otse Rooma ja tagasi. Mis sest, et firma kodulehel üritatakse sind mitu korda eesliks teha ning lisaks piletile peab eraldi tasuma check-in’i, pagasi, söögi ja joogi eest. Eks me ole juba harjunud. Air Baltic on teadagi õhusillaks endiste nõukogude lõunavabariikide ja lääneriikide vahel. Seetõttu on pardal palju huvitavaid inimesi, kes üritavad vetsus suitsetada ja räägivad lennu ajal moblaga. Igav ei hakka.