Mitte igaüks ei ole sündinud suusataja või talvearmastaja. Kuidas on võimalik, et keskkoolis suusatundidest korrapäraselt viilinud külmapelglik tütarlaps muutub tulihingeliseks mäesuusatajaks? Renee Tuul selgitab.
Suusainstruktor Monika Kirss on oma kuueaastase õpetamiskogemuse ajal kohanud sadu hirmunud silmadega ning värisevate jalgadega algajaid. Tavaliselt asendub hirm mängleval kiirusel vaimustusega ning inimesi, kes ei suudagi suusatamist selgeks õppida, on ülivähe.
Treener on tähele pannud, et kõigil suusapelguritel on hoolimata vanusest või soost, ametist või staatusest üks ühine joon: „Nad arvavad, et nad on ainulaadsed.”
Monika püüab oma muiet varjata, kui suusaõpilane ülitõsise näoga selgitab, et tema keha ongi selline, mis ei võta sisse vajalikke asendeid ja ta ei õpigi mitte kunagi suusatama. Sest ta on nii eriline! Juba paari päeva pärast on jutt oma keha iseärasustest unustatud.
Õppimise käigus pole harvad juhused, kus treener peab kehastuma ümber psühholoogiks. Näiteks tuleb ette kriisimomente, kus suusaõpilase meeled jooksevad umbe ning edasiminek on välistatud. „Tellige mulle või kopter järgi,” tuleb siis üle hirmust kangestunud suusataja huul- te hädiselt, ent meelekindlalt.
Sellisteks juhtudeks on treeneril kujunenud välja oma meetodid, kuidas aidata õpilasel hirmust üle saada. Näiteks aitab, kui astuda sisse mõnda paljudest mäekoh- vikutest ning arutada läbi hirmu tagamaad, panna paika strateegia ning proovida uuesti. Tavaliselt on arutelust abi, sest mäele pole veel keegi kopterit ootama jäänud.
Samuti on hirmunud õpilasel võimalik võtta treeneril selja tagant ümbert kinni ning laskuda mäest alla kinnisilmi. Pärast seda kasvab tahtmine ise hakkama saada juba nii suureks, et järgmistel kordadel pole vajadust sleppi võtta.
Kui kuulata, kuidas Meeli Leis räägib tänavukevadis- test puhkuseplaanidest, ei tahaks kuidagi uskuda, et sama naine kasutas kooliajal kõikvõimalikke vabandusi kooli suusatundidest pääsemiseks. „Minu arusaam puhkusest oli see, et tuleb soojale maale sõita,” meenutab Meeli.
Suusareise korraldavas firmas töötava õe meelitused koos Alpidesse suusatama sõita jätsid Meeli esialgu külmaks. Õde oli juba loobumas katsetest Meelit veenda, kuid otsustas siiski korra veel proovida, kui Alpidesse suunduvas grupis vabanes ootamatult üks koht ja sai teha pakkumise viimase minuti hinnaga.
„Kas nüüd või mitte kunagi,“ mõtles Meeli ning ütles kiirelt – et ei jõuaks ümber mõelda – jah-sõna.
Sel reisil sai naise arusaam puhkusest pea peale pööratud. Nüüd ei jõua ta ära oodata märtsi, mil pakib oma suusad kotti ja sõidab mägedesse. Umbusk asendus suusavaimustusega juba pärast esimest päeva.
„Mägede rutiin on see, mis võlub,” selgitab Meeli. Hommikutundidest pärastlõunani suusatamine, seejärel võib vastavalt tujule, kas poodidega tutvuma minna või nautida tassi kohvi hurmava vaatega kohvikus, suhelda sõpradega või leida uusi tuttavaid.
Alpide suusakeskused pakuvad hulgaliselt võimalusi sportliku päeva järel hellitada oma keha spaades ja ujulates. Sinna, tõsi küll, Meeli tavaliselt ei jõua, sest kasutab iga viimase kui hetke suusatamiseks.
Talve- ja spordipõlgliku kaaslase mäesuusausku pööramise valem on seega lihtne – ära väsi teda suusareisidele kaasa kutsumast eitavatest vastustest hoolimata. Pärast seda, kui ta lõpuks prooviks kaasa soostub tulema, läheb kõik juba palju libedamalt. Järgmise suusapuhkuse ajaks on temast 99%se tõenäosusega saanud suusafänn. Mis seal imestada, mäed on ju fantastilised!