1999. aasta 16. oktoobril läks ümbermaailmareisile jahtlaev Lennuk. Viimane, mis madrus Tiit Pruulile Pirita sadama kailt meelde jäi, oli Jaan Tätte-Marko Matvere laul:
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab. Hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab, kus on peidet minu saabumise sadam.
Ja mu õnn võiks olla suur, Kui te ükskord, nähes kuud, Mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, Kui et – kurat teab, mis moodi tal seal läheb.
Jaani ja Marko laulud ketrasid Lennuki plaadimängijas kõigil ookeanidel. Marko ja Jaan pühendasid oma toonastel kont- sertidel lugusid neile, kes merel. Nüüd on Matvere-Tätte ise teeleminejad. Nende katamaraan Nordea alustas üm- bermaailmareisi 2. oktoobril. Põhimees- konnas on lisaks Markole-Jaanile veel Toonart Rääsk ja Raul Normak. Tagasi jõutakse mais 2012. Enne teeleminekut andis Jaan Tätte intervjuu Tiit Pruulile.
Miks Sa lähed?
Jah, mul oli tõesti valida – kas minna või mitte. Olen ju vaid näpuotsaga saanud maitsta elu, millest olen unistanud ja mille saavutamiseks palju vaeva näinud – elu väikesaarel koos oma naisega, tore mugav maja, pojad ülikoolides, rahulik riigitöö, rahapuudust pole jne. Nõnda võiks rahus elada surmani ja kõik oleks hästi. Kui sõbrad mind sellele suurele reisile kaasa kutsusid, teadsin kohe, et lähen, kuigi palusin mõtlemisaega. Mingi tükk minu sees on terve elu selleks reisiks valmistunud ja väga kummalisel kombel olen enesest sõltumatult sellele sõidule pidevalt spiraalina lähenenud. Kaugmatkasid hakkasin tegema juba kuueteistkümneselt ja matkanud olen terve elu. Läbi laulmiste sain kokku ja lähedaseks Lennuki meeskonnaga ja tegin kaasa jupi sõitu rollingute peal, kui autodega ümber maailma sõideti. Sellelt reisilt leidsin sõbra Toonarti. Toonart sai sõbraks minu sõbra Markoga ja nende kahe pealehakkamisel me nüüd sõidamegi. Kõige suurema tõuke andis ikkagi tunne, mis jäi hinge kriipima, kui käisime Markoga Lennukile lahkumiseks laulmas ja vaatasime, kuidas nad sadamast eemaldusid. Aga kui püüda välja öelda salatõde, siis tahaks selle reisiga saada nooremaks – nii vaimult kui kehalt.
Kas täna, 2010. aasta sügisel, kui sinust on saanud fenomen, on kergem või raskem minna, kui olnuks näiteks aasta tagasi? Kas Sa ise saad aru, mis Su ümber sel suvel on toimunud ja miks?
Selles suhtes pole küll vahet. Olen seda nalja kõrvalt silmanurgast piilunud ja mind ei ole see karvavõrdki mõjutanud. Korra vist mõtlesin, kui tundus, et ajakirjandus hakkab minema üle igasuguse piiri, et tahaks juba ära. Olen ikka mina ise ja võib-olla seepärast inimesed kokku tulevadki, et olen jäänud väikeseks poisiks, kes on kitarril kolm tuuri ära õppinud.
Millist tunnet reisil kõige rohkem ootad?
Ootan tunnet, et ma saan sellega hakkama. Ootan tunnet, et ma sobin selleks ürituseks. Praegu ma selles nii veendunud ei ole. Julgust annab mulle tõsiasi, et mulle meeldib meri ja mulle meeldib reisil olla. Aga ma ei tea, kas ümberilmareisiks sellest piisab. Ootan ehk hetke, kui mingi torm on üle elatud ja ma tunnen, et mu hirmud on kadunud ja saan rahulikult nautida kõike seda imet, mida selline reis pakub.
Millist tunnet kõige rohkem kardad?
Eks neid asju ole palju, mida võiks karta, aga kõige tõsisem hirm on koduigatsuse ees.
Kas Sa ei karda, et suured mehed, suured isiksused ei pruugi nii väikese laeva peale ära mahtuda, et tekib tülisid ja pingeid, et meeskond läheb katki?
Olen sellele palju mõelnud. Arvan, et tunnen neid inimesi ja nende puudusi ja praegu püüan vaikselt oma peas teha eeltööd, et olla mõistev ja arvestav. Ühel reisil ajas mind veits närvi, et kõik olid rahulolematud, et minu sokid ja muud asjad vedelesid igal pool laiali. Saan aru, et viga on minus, aga ikka ajas närvi. Usun, et mina talun teised ära, kui nemad mind taluvad. Olen ehk vahel kohmakas ja aeglane ja ei saa kohe kõigega hakkama, aga loodan olla tubli. Meeskonna katkiminek võib tulla väga ootamatust kohast, mida me keegi ei oska arvata. Üks antiikdramaturg ütles: “See, mida ootame ja kardame, ei täitu; aga jumal teeb kõige ootamatuma teoks.“
Mina mäletan, kuidas ma nii väga tahtsin ümber maailma purjetada. Ja kuidas ma pelgasin, et milline võiks olla mu pere reaktsioon sellele vastutustundetule soovile. Ja me arutasime seda koos naise ja lastega nädalaid ja kuid. Kuidas sina ühel päeval oma naisele ütlesid, et „armas Margit, ma lähen purjetan nüüd ümber maailma“. Või mis moodi see teil täpselt välja nägi?
Jah, ei olnud mina see, kes teatas, et nüüd põrutan minema. Lõpliku otsuse tegi ikkagi Margit, kes arvas, et ma ei saaks ka kodus rahulikult olla, kui oleksin loobunud ja terve see kaks aastat oma loobumist kahetsenud. Tean küll, et tal saab olema aeg-ajalt päris kurb ja raske, aga miski meis mõlemas ütleb, et seda on vaja. Ma loodan, et see tuleb minule kui loomingulisele inimesele kasuks – kokkuvõttes meile mõlemale.
Kui me sinuga paari kuu eest sellest reisist rääkisime, siis ütlesid, et oleksid tahtnud minna juba aastaid varem, et nüüd on tegelikult juba nagu natuke hilja. Ütlesid isegi, et oled liiga vana sellise reisi jaoks. Kui vana sa siis oled või kui vanana ennast tunned või miks see rumal vanaduse jutt?
Vaata, Tiit ... kui sina läksid, olid sa mingi 35. Tulid tagasi mingi 37. Selles vanuses on veel väga palju ees ja enne neljakümmet inimene eriti ei mõtle elu kui lõppeva nähtuse peale. Mida aasta vanemaks saad, seda vähemaks jääb elus võimalusi ... aega jääb vähemaks. Noorena võib endale lubada rohkem vigu. Mina pean praegu (46, tagasi 48) väga valima, mida oma allesjäänud eluga peale hakata. Tegelikult ma tean, et kõige olulisem oleks olla koos oma lähedase inimesega, aga vaikselt loodan, et ehk on veel eluaastaid ees. Kui teaksin, et elada on veel viis aastat, siis ma ei läheks sellele reisile.
Su mere- ja reisilaulud jagunevad nagu kahte lehte. Ühed on sellised „Hamburgi suuna“ lood, täis seiklust ja kuraasi (Dollari laul, Miljuneer, Kutse Guatemalasse, Laevatrümm, Silveri laul jt), teised jälle sellised igatsevad ja tundlikud (Tütre kiri, Sõprade laul nr 2, Oskari laul, Vana madrus, Vilsandi laul, Minemine jt). Tunnistan, et mina ei saanud mitmete su laulude mõttest enne aru, kui ise merel olin. Mõni tundus kodus liiga lääge, mõni liiga laadalik. Aga merel nutsin, kui kuulasin „Tütre kirja“ ja mõtlesin oma tütarde peale. Ja sadamakõrtsis pole parimat, kui jaurata Silveri silmast või neegrinaisest, kel rinnad maani. Mis arvad, kumba stiili lugusid selle reisi ajal rohkem kirjutad?
Seda ei tea kah ette. Kindlasti tuleb peamine inspiratsioon koduigatsusest ja need saavad kurvapoolsed laulud. Marko lähedus mõjub mulle aga selliselt, et tulevad ka rõõmsamad lood. Nii et loodan igasuguseid emotsioone püüda ja ootan huviga võõramaa muusika mõjusid.
Millist paika sel reisil kõige rohkem ootad?
Ootan üht väikest saart, millest ma veel midagi ei tea ja kuhu jääks maha tükike südant.Suur osa su loomingust, näidendid eriti, on millegi ilusa ja erilise ootamine. Et pääseks argipäevast välja. No enamasti see ootus ei täitu. „Laternas“ tulevad tünnidest välja nõmedad mehed, „Lendajates“ on igatsus ja reaalsus hoopis traagilises vastuolus. Kas on lootust, et nendest tünnidest, mis me merest leiame, võiks kunagi ikkagi midagi ilusat välja tulla? Sa ikka ise loodad veel, et on sellised saared ja inimesed ja emotsioonid, mille pärast tasub elada ja reisida?Võib-olla tõesti on see nii, et sellelt reisilt ootan ma kõige rohkem mingit positiivset imet. Kui me rändame läbi nii palju maid ja rahvaid, siis on olemas suur tõenäosus sellise ime sündimiseks – kui kokku satuvad minu vastuvõtlik meel, imeline loodus, imelised inimesed, ilus ilm ja midagi veel, mida ma veel ei tea. Kindlasti nutan ma sel reisil salaja igatsuspisaraid, aga loodan nutta ka suurest rõõmust.