Tagasihoidlik palveränd läbi Galicia

Kui Indrek Jääts sai konverentsikutse legendaarsesse palverännaku sihtkohta Santiago de Compostelasse, otsustas ta pühale linnale läheneda jalgsi.

Praeguses Loode-Hispaanias, Galicia autonoomse piirkonna südames asuv Santiago de Compostela on juba alates 9. sajandist tuntud kui üks olulisemaid palverännusihtkohti Lääne-Euroopas. Väidetavalt on sealse katedraali krüpti maetud Püha Jakobi (Santiago) maised jäänused. Jakob, Sebedeuse poeg, oli üks Jeesus Kristuse kaheteistkümnest apostlist.

Kui sel kevadel tekkis võimalus sõita konverentsile Santiago de Compostelasse, siis tuli muidugi kohe pähe, et kõige stiilsem oleks pühasse linna minna jalgsi. Marsruute on palju. Pärast mõningast kaalumist otsustasin valida Portugali tee ehk läheneda lõunast. Rada algab Lissabonist, läbib Porto ning lõpuks kogu lõunapoolse Galicia, aga nii pikaks matkaks polnud mul aega ja võib-olla tahtmistki.

Otsustasin alustada Portugali põhjapiirilt, Minho jõe ääres paiknevast linnakesest nimega Tui, kust Santiagosse jääb umbes 120 kilomeetrit astumist. Järgnevalt jagan oma kuuepäevase jalgsirännaku kogemusi kaasmaalastele, kes sooviks ehk ise midagi seesugust ette võtta. Teatavasti olid palveränduritele mõeldud teejuhised üheks kaasaegse reisikirjanduse peamistest lätetest.

Lendasin Portosse ja veetsin esimesed paar päeva uidates selles võluvalt vanamoelises ja mitte ülemäära suures linnas. Siis, ühel pärastlõunal, sõitsin rongiga Valença do Minhosse. Õigupoolest algaski mu jalgsimatk sealsest raudteejaamast, sest kuue järgneva päeva jooksul ma ühtegi transpordivahendisse ei sisenenud, kuid ametlikult alustasin Tuist.

Valença ja Tui 

Minho vastaskallastel, ehkki mitte päris kohakuti asuvad Valença ja Tui kuuluvad kokku nagu Narva ja Ivangorod. Ajalooliselt on need piirnevate riikide, antud juhul siis Portugali ja Hispaania üksteise vastu suunatud kindlused. Valença oma mahutab terve väikese vanalinna. Madalad, paksud ja tugevad vallid ehitati 17. sajandil, võimsate suurtükkide ajastul. Tui väike linnasüda pärineb keskajast, vist üsna varasest. Kivimajad on pisikesed ja madalad, tänavad kitsad ja käänulised, katedraal aga suur kindlusetaoline mürakas.

Sellest katedraalist ostsin palveränduripassi (credencial del peregrino) ja sain sellesse ka esimese templi. Viimasel sajal kilomeetril, marsruudil alates Tuist, peavad jalgsi liikuvad palverändurid passi koguma vähemalt kaks templit päevas. Tavaliselt võetakse need ööbimispaigast ja mõnest kohvikust või poest, kus lõuna ajal keha kinnitatakse. Niimoodi dokumenteeritakse ja tõestatakse oma liikumist. Lõpuks saab nende templite põhjal Santiagost, vastavast kontorist katedraali lähedal, edukalt sooritatud palverännu kohta tunnistuse. Eks see kõik ole muidugi omamoodi mäng ja põhimõtteliselt on võimalik ka petta, sõita autoga ühest paigast teise ja koguda templeid, kuid milleks? Keda sa petad?

Esimene öömaja, albergue Santo Domingo Tui vanalinna servas, otse palverännuteel, oli mul broneeritud ja muidu poleks ma sel õhtul sinna vist pääsenudki, sest maja oli üsna täis. See oli ka üpris hubane ja stiilne majutus, kui järgnevatega võrrelda. Portugali tee on populaarsuselt teine marsruut Prantsuse tee järel ning rändureid jagub isegi aprillikuusse, mis pole veel õieti hooaegki. Aga teele jäävates linnades-külades jätkub ka öömaju ning kuskil ikka aseme leiab, välja arvatud ehk augustis. Järgnevatel päevadel läksingi lihtsalt kohale ja lageda taeva alla ei jäänud ma kuskil.

Öömaja palverändurite moodi

Albergue on palveränduritele mõeldud öömaja, kus üldjuhul renditakse vaid kohta narivoodis, mitte tuba. Selle juurde kuulub muidugi õigus kasutada ühiseid tualettruume ja kööginurka. Kohalike omavalitsuste peetavates öömajades (albergue municipal) maksavad need hüved 6 eurot, eraettevõtteis 10–13 eurot. Esimestesse kohti kinni panna ei saa ning need täituvad kiiresti, tavaliselt juba pärastlõunal. Teistes oli vähemasti aprillikuus vakantsi piisavalt. Albergue’s veedetakse tavaliselt vaid üks öö, need avatakse üldjuhul alles kella kolmest pärastlõunal. Hommikul hiljemalt üheksaks, vahel ka varem, pead sealt kadunud olema. Eraomandis olevate albergue’de lahtiolekuajad on pisut pikemad. Odavamatesse öömajadesse koguneb nooremat ja seltsivamat rahvast, kes naudivad täiega seal kihavat ühiselu. Kallimates kohtades on rohkem lootust privaatsusele ja vaikusele. Lõppude lõpuks võib muidugi alati ka hotelli minna, kui rahakott kannatab.

Hommikusööki tehakse tavaliselt kööginurgas või minnakse kohvikusse. Lõunat saab süüa teeäärses restoranis või baaris või lihtsalt kuskil pingi peal poest ostetud moona mugides. Õhtusööki hakkavad sealtkandi toitlustusasutused pakkuma hilja, alles seitsme-kaheksa ajal, vahel hiljemgi. See tundus algul tülikas, sest päevatee sai üldiselt käidud juba kella kolmeks-neljaks – parajasti selleks ajaks, kui lõunapakkumised lõppevad. Hiljem kohanesin.

Palverännuäpp aitab hädast

Rada on üldiselt väga hästi maha märgitud. Kollased nooled tähistavad igat pisematki pööret ning soliidseid kivist kilomeetriposte, mis näitavad Santiago katedraalini jäänud distantsi, jagub vähemalt neli tükki versta peale. Väiksemaid segadusi võib tekkida linnu läbides, sest linnatänavatel on märgistus katkendlikum. Seal kulub nutitelefoni laaditud palverännuäpp marjaks ära, aga üldiselt saab hakkama ka selleta. Asfalt-, betoon- või kruusakattega rada on tavaliselt sedavõrd lai, et seal saaks sõita ka pisema autoga, jalgrattast rääkimata. Üldiselt on seda katsutud juhtida läbi meeldivamate paikade ja vaiksemate tänavate, aga vahel tuleb siiski mööda tiirutada ka mitmetasandilistest maanteesõlmedest ning kõmpida sõidutee servas. Paiguti näeb rada aga välja samasugune nagu sajandeid tagasi, näiteks kiviplokke (poldra) ja -sildu mööda Louro jõe üleujutusalasid läbides. Suuremaid mäestikke sel marsruudil pole, aga tõuse ja langusi, sealhulgas üsna järske, tuleb aeg-ajalt ette. Üksi kõndimise luksust esineb, aga enamasti näed ikka teekaaslasi kas eespool kõndimas või tagant tulemas. Kui raja suhtes kahtlus tekib, võib lihtsalt veidi oodata ja hiljemalt kümne minuti pärast ilmub nähtavale mõni palverändur, kellelt saab nõu küsida. Kõik liiguvad ühes suunas, Santiagosse. Vastupidi oleks kuidagi imelik, ehkki põhimõtteliselt  võimalik. Lisaks mõnele kohalikule jalutajale kohtasin vaid üht noormeest, kes süngelt ja sihikindlalt vastassuunas rühkis. Minu tervitusele ta ei vastanud.

Kogu läbitud maa on tihedalt asustatud. Tee kulgeb läbi väikeste kiviste külade, käänleb põldude ja viinamägede vahel, läbib ajuti metsi, mis koosnevad põhiliselt tammedest, mändidest või eukalüptidest. Viimane on sissetoodud liik, aga saavutab vahel hiiglaslikud mõõtmed. Enam kui pooleliitrist veepudelit ja pakikest rosinaid või pähkleid pole minu meelest mõtet kaasas vedada, sest igasugu poode, kohvikuid ja baare, kus varusid täiendada, tuleb ette sageli.

Galicia kliima 

Galicia pole mingi Vahemere maa. Tänu Atlandi ookeanile on kliima seal märksa jahedam ja niiskem kui näiteks Kastiilias või Kataloonias. Oliive seal ei kasvatata. Aprillis sajab päris sageli, jõed on selged ja veerohked ning tammetüvesid kattev roheline samblavaip puhevil ja erk. Kuivadel päevadel küündis termomeeter 17–18 soojakraadini,  vihmastel päevadel 12–13 pügalani. Päikese käes oli meeldivalt soe, kuid pilvise ilmaga märjad riided eriti kuivada ei tahtnud. Kevad oli täies hoos, kuid meie omaga võrreldes kuidagi nihkes. Kastanid juba õitsesid, tammed olid noores lehes, kuid viinapuud ajasid alles esimesi võrseid välja. Mõnel põllul käis alles kevadine maaharimine, samas olid aga hernestel juba kaunad küljes ning tumerohelised kartulipealsed kenasti lihavad.

Palverännak – sport või matkamine?

120 kilomeetrit Tuist Santiago de Compostelasse võib põhimõtteliselt maha käia kolme päevaga. Kohtasin noori mehi, kes liikusid sellises tempos, 40–50 kilomeetrit päevas. Aga see on juba rohkem sport kui normaalne matkamine. Alustad varavalges, rühid terve päeva ning jõuad suhteliselt hilja õhtul öökorterisse, et kähku süüa, end välja magada ja hommikul taas varakult teele asuda. Milleks see, nii ei näe ju suurt midagi? Mina otsustasin asja rahulikult võtta ning läbida umbes 20 kilomeetrit päevas. Asustusmuster annab loomulikud päevateekonnad ette – iga paarikümne kilomeetri järel jõuad mõnda linna või linnakesse, kus jätkub nii öömaju kui ka söögikohti ning kus pärast mõõdukalt väsitavat päevatööd on võimalik ka rahulikult ringi hulkuda ja vaadata, kuidas ilmas elatakse. Minu peatuspaikadeks olid Tui, O Porriño, Redondela, Pontevedra, Caldas de Reis, Padrón ning viimaks Santiago. Enim meeldisid mulle Tui, Redondela ja Padrón – kenad väiksed linnakesed jõgede ääres. Padrón, varem Iria  Flavia, on tähtis paik, sest sealse Püha Jakobi kiriku altari all asub jäme kivipost (pedrón) ladinakeelsete kirjadega. Pärimuse järgi randus selles paigas kivist paat, millega Pühal maal märtrisurma surnud Jakobi pea ja keha Galiciasse toodi.

Päris paljud liikusid minuga samas tempos ning ma kohtasin neid aina uuesti, nii rajal kui ka öömajades. Mõnega sai ka juttu aetud. Harkivis üles kasvanud Vitali, kes töötab juba aastaid Hannoveris plastilise kirurgina, jagas minuga Redondelas tuba ja tablette, mis võimaldasid mul võitu saada ootamatult tugevast kõhulahtisusest ning seega matka jätkata. Hangzhoust pärit noore hiinlanna Chuga kohtusime esmalt O Porriño albergue’s, sattusime seejärel ühte tuppa Caldas de Reisis ning uuesti Padrónis. Ise ta eriti suhtlema ei kippunud, aga vastas alati sõbralikult. Keetis oma hiina toitu, kus võimalik, väljas söömas ei käinud. Itaaliast pärit kaunis, ida-aasialike näojoontega Julia, kes õpib Šveitsis füüsikat, näitas kätel olevaid lutikahammustusi, mis pärinesid kusagilt munitsipaal-albergue’st. Sellest hoolimata ta lausa pakatas energiast ja sisuliselt tantsis mööda rada kõrvaklappidest tuleva muusika saatel. Vähemasti mõnel päeval. Siis veel juba esimesel õhtul Tuis kohatud slovakk Kamil ja sakslane Wilhelm, rääkimata arvukatest rajal kohatud nägudest, kelle nimed jäid mulle teadmata.

Rajal ja öömajades valitseb mingi üksteist toetav õhkkond, muudkui tervitatakse ja soovitakse head – Hi, Hola, Buenas dias, Bo Camiño! Pikapeale võib see isegi veidi
läilaks muutuda ja ajuti soovisin, et kõiki neid pooltuttavaid inimesi, kellega small talk’i kiskuda, oleks vähem. Keelelises mõttes jaotub kogu see kamp laias laastus kaheks: inglise- ja hispaaniakeelseteks (hoolimata emakeelest). Öömajade ja söögikohtade personali inglise keele oskus on hämmastavalt tagasihoidlik, arvestades kui suure hulga seda keelt kasutavate inimestega nad iga päev kokku puutuvad. Selles mõttes on hea, kui mõne sõna hispaania keelt oskad ja menüüsid mõistad. Kokkuvõttes saavad siiski kõik hakkama, kaasa arvatud umbkeelsed ungarlased.

Galeegid ja nende identiteet

Üks asi, mis mulle kui etnoloogile sel teekonnal erilist huvi pakkus, olid galeegid (galegos), nende keel, kultuur ja identiteet. Sest Galicia (Galiza) ei ole Hispaania, nagu rajaäärne grafiti korduvalt kuulutas. Galeegi keel on väidetavalt üsna sarnane portugali keelega, ehkki kõla järgi ma seda ei ütleks. Samas on galeegi keel muidugi üpris sarnane ka kastiilia ehk hispaania keelega, mille varjus ta on sajandeid kidunud. Juba alates 15. sajandi lõpust domineeris Galicia riiklikus ja avalikus elus kastiilia keel, galeegi keel taandus aga rahva kõnekeeleks. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul toimus Galicias rahvuslik ärkamine (rexurdimento). Kohalik keel sai taas kirjakeeleks, omandas avalikke funktsioone ja kinnitas oma eluõigust. Franco režiimi päevil tabas galeegi keelt, nagu teisigi Hispaania piirkondlikke keeli tagasilöök ning ta suruti taas köögikeele staatusse. Pärast Franco langust sai Galicia aga autonoomse staatuse ning galeegi keelt võib nüüd igal pool kuulda ja näha, kõrvuti hispaania keelega. Grafitit jälgides tundub siiski, et galeegid, vähemasti osa neist, pole oma olukorraga päriselt rahul ning täieliku riikliku iseseisvuse idee hõõgub edasi.

Ma ei pea end eriti religioosseks inimeseks ja kristlase mõõtu kindlasti välja ei anna, pole isegi ristitud. Aga kristlikku, sealhulgas katoliiklikku traditsiooni suhtun lugupidamise ja huviga. Minu jaoks oli see palverännak muidugi eeskätt lihtsalt üks jalgsimatk, aga mingi vaimne lisamõõde sel ikkagi oli. Inimesele, kes pole seda ise läbi teinud, võib see paista naeruväärsena, aga oma ladinakeelset palverännutunnistust kätte saades tundsin ma rahulolu ja uhkust. Oleks justkui midagi head korda saatnud. Tundsin end pisut parema ja puhtamana kui enne, vähemalt ajutiselt. Veidi kõhnemaks sain veel pealekauba. Tundub, et see töötab. Isegi kui ei usu, siis paljalt kehalise harjutusena, mis mõjutab lõpuks ikkagi paratamatult ka vaimu.

Kui keha on töökorras, siis on selline rännak üsna lihtne. Mõtelda pole eriti vaja. Muudkui astud, teed oma päevatööd, leiad kohad, kus süüa ja magada, kannad hoolt oma põhivajaduste eest. Viibid justkui mingis mullis, mis liigub edasi su oma jalgade jõul. Santiago katedraali esisele väljakule jõudes tundsin ühelt poolt heameelt edukast  sooritusest, teisalt aga ka kahetsust – mull lõhkes, mäng sai läbi, tuli naasta reaalsusse. Järgnevatel päevadel kogesin ajuti veidrat sihituse ja tühjuse tunnet, igatsust lihtsa rändurielu järele.

 

Tekst ja fotod: Indrek Jääts

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga