Mullu juulis-augustis tegi Guido Leibur koos viie kaaslasega ekspeditsiooni kaugel põhjas – Kanada Nunavuti territooriumil Baffini saarel.
Mis Baffini saarest kõige eredamalt meelde jäi?
Mulle jättis suurima mulje selle kandi jaoks erakordselt soe suvi (kohalikud ei mäletanud nii sooja suve), millega käisid kaasas väga ilusad ilmad ning erakordselt kõrge veeseis jõgedes. Piirkond on aga tuntud oma vertikaalsete, lausa lihvitult siledate kaljude poolest. Huvitav oli tutvuda ka inuitide elu-oluga.
Kellele – milliste huvidega ja ettevalmistusega matkahuvilisele – Baffini saarele minekut võib soovitada?
Põhiorus (see oli meie matka esimene pool) käimine on kõigile jõukohane. Ainus raskus on jõgede läbimine ja jääkarude ründe oht. Põhiorus osutatakse ka matkateenust.
Põhiorust kõrvale minek, samuti kaljuseintel ronimine, nõuab aga tõsist ettevalmistust ja kogemustega matkagruppi.
Baffini saarele minnes peaks olema huvi põhjamaa kasina looduse vastu. Valmis tuleb olla väga halbadeks ja vesisteks ilmadeks. Meie olime enne matka valmistunud halvimaks.
Sportlike matkade harrastajad saavad seal kaljuseintel ronida. Suvel saab Baffini liustikel vabalt teha mitmesaja kilomeetri pikkuseid suusamatku. Üle 1,2 km kõrgusel on aga liustikud lume all ja seal on ohtlik liikuda. Pragusid Baffini liustikel eriti palju ei ole, kuid mõnesse sissekukkumisel piisab ka ühest lõhest.
Millele peaks Baffini saarele matka kavandades kõige enam tähelepanu pöörama ja milleks valmistuma?
Meie jaoks oli kõige suurem oht kohtuda jääkarudega. Valmistusime selleks põhjalikult. Arvestama peab aga looduskaitseala piirangutega, s.t tulirelva sinna kaasa ei tohi võtta. Lootsime siiski stardipüstolit kasutada. See ei jõudnud aga õigeks ajaks Kanada teisest servast meie matka alguspunkti. Tegelikest kaitsevahenditest oli meil kaasas aga ainult pipragaas. Väga oluline on hoida toiduaineid, samuti see, kuidas inimesed karudega kohtumisel käituvad. Tudeerisime selliseid asju enne matka hoolega. Meid päästis muidugi soe suvi, mis peletas enamiku jääkarusid põhja poole. Meie marsruudi ümbruses karud siiski liikusid, sest mõnepäevase nihkega jõudsid jutud nähtud karudest teiste matkajate ja kohalike vahendusel ka meieni.
Kuhu viib järgmine suurem matk?
Järgmist matkaplaani veel paigas ei ole. Suuremaid ja tõsisemaid matku oleme teinud iga 2–3 aasta tagant. Tagasivaates: 2007. aastal Lofootidest põhja pool süstamatka Norra saarestikus, 2005. aastal Venemaal Putoraana mägismaal ca 1000 km, 2002. ja 2003. aasta vahetusel Lõuna Ameerikas Tšiilis Cordillera Darwini ahelikul, 1998. aastal Alaskal 700 km jne.
KATKEID KERSTI EHALA MATKAPäEVIKUST
www.matk.ee/tegevus/matkad/08/ Kanada
20 . j u u l i
Läheb lahti. Kott on hirmraske. Enamuse selle sisust ja kaalust moodustab toit. Kuna on mõõn, siis esimesed kilomeetrid läbime mere põhjas jalutades. Paistab, et külgorgude ojad, mida on rohkesti, on veerikkad ja tuhisevad hooga oru põhja. Põrutame põlvini kobrutavasse kohvikarva vette. Ja siis natukese aja pärast jälle ja jälle. Veevool on nii tihe, et paari sammuga on saapad kive ja liiva täis ning tuleb teisel kaldal puhtaks loputada.
Polaarjoonele jõuame lõunaks. Kollast joont ei ole, nagu Rovaniemis, on Thorikujuline postament – 66°30’. Varsti peaks ka Mount Thor paistma hakkama. See on mägi, mille 1250 m kõrgune paljas kaljusein on 105o nurga all.
21 . j u u l i
On hullult sadama hakanud. Aga meie marsime aina edasi. Jões on liusti- kujää tükke. See, mis nüüd sajab, on väga rahe moodi. Kell on kuus õhtul. Hämar. Marsime aina edasi selles vihmases märjas lummuses. Siis ühe suure moreennõlva ees lubab Guido lõpuks telgid püsti panna. Õhtu möödub kui panoraamkinos. Rahutult kuhugi ruttavate pilvede vahelt paistavad kordamööda igasugused sakilised tipud, ka Mount Thor. See on pilvede-tippude mäng, kus reklaamipauside ajal sajab rajult.
27 . j u u l i
Öösel laviinitas jälle. Ilmselt üle järve, aga keegi ei viitsinud pead välja pista, sest magada oli liiga mõnus. Hom- mikusöögi ajaks saabusid meile paadiga külalised, siinse pargi töötajad. Neilt saime teada, et park on suletud, Crater Lake alla varisenud ja sild minema pühitud. Meie taga liikunud sakslaste grupp jäi katkise silla ja järgmisest külgorust allapahiseva liustikujõe vahele vangi ja päästeti helikopteritega! Nad olid rõõmsad, et meie oleme elus ja terved ja kiirustasid edasi, sest eesootav Rundle’i jõgi ei pidanud keskpäeval enam ületatav olema.
Aga meie ei saa nii kiiresti edasi, sest tagasivaated Turneri liustikule ja Askardi mäemassiivile on võrratud. Ronime üle kõrgete moreenvallide ja imetleme üksteise järel avanevaid vaateid ülespoole suunduvatele liustikele. /.../
Nüüd oleme oru paremal kaldal. Siit edasi on soine tundra, kogu kallas jõest kaljuseinteni on pehme ja märg. Liigume vaevaliselt, tuul vastu, päike tagant.
Tagasivaated lähevad aina ilusamaks, mida kaugemale Askard ja liustikud jäävad, seda kõrgemad ja võimsamad nad näivad. Seal katustel me käisime!
1. august
Ees on siresinine taevas ja lõunaks tahame jõuda järveni, mille tagant hakkab liustik, mida mööda loodetavasti pääseme järgmisesse orgu Coronationi nimelisele liustikule. Lõunaks jõuamegi kurule ja sealt juba paistab valgete jäätükkidega helesinine järv. Nüüd vaja vaid järve teise otsa jõuda ja päev tehtud.
See osutub raskemaks, kui silm seletas! Kallas on parasjagu ebamugavalt kaldu ja liikuvate kividega. Kividega, mis on siia varisenud, ja ei ole jõudnud veel püsivasse asendisse vajuda. Otsime tasakaalu ja turnime täitsa vee piiril, siis jälle kõrgemal, siis jälle vee piiril. Tunnid lähevad, järve ots ei lähene!
Ja siis paistab rusunuki tagant lõpp, helesinisus lõpeb valge liustikukeelega. Õieti küll jaotab selle kaheks, sadulpinna taga on järgmine järv. No see on alles vaade! Turnime liustiku ääre alla välja, lööme saabastega rusunõlva lamedaks ja paneme sinna telgid. Naeratus ei lahku näolt, kuigi jalad huugavad.