Suveks Siberisse

Siberi eesti külades elavad avatud meelega inimesed. Nende keel, rikkalik suuline pärimus, unikaalne lauluvara ja kombed on viinud Siberisse korduvalt tagasi folkloriste, etnograafe, filmimehi ja kunstnikke. Kadri Viires annab idee põnevaks reisisihiks ränduritele, keda keeruline ligipääs ei kohuta.

Siberi eesti külades elavad avatud meelega inimesed. Nende keel, rikkalik suuline pärimus, unikaalne lauluvara ja kombed on viinud Siberisse korduvalt tagasi folkloriste, etnograafe, filmimehi ja kunstnikke. Kadri Viires annab idee põnevaks reisisihiks ränduritele, keda keeruline ligipääs ei kohuta.

On heinakuu kastene varahommik. Külarahvas saadab oma kariloomi karjamaale, pea igast õuest lisandub karja üks-kaks lehma või mullikat, lisaks lambaid ja kitsi. Üle tänava kostub karjakellade helinat, karjuste hõikeid ja üleaedsete eestikeelset juttu.

Helipildi järgi on raske kujutleda, et Eestimaa asub siit 6000 km kaugusel. Kuid väljanägemiselt on tegemist venepärase ridakülaga, kus palktarede värvitud luukidega aknad avanevad tänava poole ja maja taga paikneb väike aialapp. Tõsi, akendealused lilleaiad ja põllulapid on hoolitsetud, erinevalt naaberküladest. Külavahel hulguvad vabalt ringi koduloomad, enamasti porivanni võtnud sead.

See on Ülem-Suetuk, eesti väljarändajate küla Siberis. Ülem-Suetukis elab umbes 180 inimest, neist eestlasi 130, pensioniealisi on 70. Küla põhikoolis käib 16 last.

Esimeste Siberisse ümberasunud maaharijate külapilt oli ilmselt teistsugune, kuid tollastest hajataludest pole muud mälestust kui kohanimed ja vaevuaimatavad nõgese ja pajupuhmaste alla vajunud varemed. Enamasti muutubki võõras keskkonnas kõige kiiremini materiaalne kultuur, keel ja kombed säilivad märksa visamalt. Suetuki asuta- misaastaks peetakse 1850, seega on eesti keel siin vastu pidanud 160 aastat.

Kaunist, pisut vanamoodsat eesti keelt kõneleb igapäevaselt kogu külarahvas, kuid muu maailma uudised televisiooni ja lehtede vahendusel jõuavad külaelanikeni ainult vene keeles. Noorema rahva kõnepruugis on palju venekeelseid väljendeid ja segaperekondadest või linna kolinud perede lapsed eesti keelt enam ei kasuta.

Eesti keelt rääkivad külanoored on aga uhked oma salakeele üle, milles saab omavahel plaani pidada nii, et naaberküla venelased aru ei saa. Paraku jääb salakeelseid noori külas üha vähemaks, sest kiputakse maalt ära linna, kes tööle, kes mehele, üksikud ka Eestimaale edasi õppima.

Suetuki külapildi teeb eriliseks väike luterlik puukirik, mille lihtne ristiga tornikiiver on silmatorkav maamärk avarate maastike taustal. Reljeefne maastik tõuseb silmapiiril sinetavate Sajaanide poole. Kohalikel mägedel ja järvedel on aga eestikeelsed nimed – nii kannab ümbruskonna kõrgeim kuppel Sadulamäe ja armastatuim supluskoht Andresejärve nime. Külataguse Papimäe otsa ronides on hetketi võimalik püüda mobiililevi ja Papijärve kaldal pidada piknikku.

Rajoonikeskusest Karatuzist viib Ülem-Suetuki külla kruusatee, mis rajati napilt paarkümmend aastat tagasi. Enne seda pääses külla vaid mööda pindamata põllu- ja metsateid, mis hooajati olid läbimatud.

Suetuki naaberküla Ülem-Bulanka ehk rahvakeeli Pulan oli 1930. aastail üle 900 elanikuga küla. Tänaseks on Pulani elanike arv kahanenud poolesajani, enamus neist eestlased. Kahe eesti küla vaheline otsetee on vaid paarkümmend kilomeetrit, kuid see pole autodele läbitav ja nii tuleb autoga ühest külast teise jõudmiseks teha 70 km ring.

Eestimaalt väljarändajad rajasid 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi alguses Siberisse üle 100 küla, millest paljud kujunesid edukaiks põllumajanduskes- kusteks, kus tegutsesid eesti koolid ja seltsid. Oludest hoolimata – nõukogudeaegne vähemusrahvusi hävitav repressiivpoliitika, Eestisse tagasiränne või tänapäeval noorte lahkumine küladest linnadesse – on nüüdseks Siberisse alles jäänud ca 40 eesti küla. Kokku elab Siberis ca 11 400 eestlast, küladesse on neist jäänud ligi 4000.

Peale eestlaste elab Siberis palju erinevaid rahvaid, kuid tänapäeval eelistatakse end tavaliselt nimetada lihtsalt sibirjakiks ehk siberlaseks, et vältida ebamugavaid rahvusküsimusi ja tihtipeale traagilisi saatuselugusid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga