Ehkki Galdhøpiggenile ei ole Norra kõrgeima mäe tiitel kergesti kätte tulnud, on tänaseks üsna kindel, et Põhja- Euroopas inimene kõrgemale kui sellele mäele ronida ei saa, jutustab Andre Nõmm.
Miks inimesed pürivad tippude poole? Kas see on ehk inimlik rahuldus tundest, et siit edasi minna enam ei saa? Kui see on nii, siis konkreetsemat saavutust, kui ühele mäetipule jõudmist, on raske leida. Vahest see ongi põhjus, miks päevased tipumatkad on saanud väga populaarseks. Kes siis ei tahaks seda tiputunnet kogeda.
Skandinaavia mäestik pakub tiputunde nautimiseks väga palju võimalusi. Sobivaimat piirkonda 4–8 tunnisteks tipumatkadeks on maailmas raske leida. Isegi Põhja-Euroopa kõrgeimasse punkti – Galdhøpiggeni tippu – tõusmine on tehtav ühe päevaga.
Kui võtta aluseks erinevatel aegadel välja antud atlased, on näha, et Galdhøpiggenile ei ole kõrgeima tipu tiitel tulnud kergelt. Norra kõrgeima mäena on näidatud nii Galdhøpiggeni (2469 m) kui ka Glittertindi (2465). Viimastel andmetel loetakse kõrgemaks mäeks siiski Galdhøpiggeni. Atlasetegijaid on ajanud segadusse Glittertindi tippu kattev heitlik liustikumüts. Arvestades seda, kui kiiresti vähenevad praegu Skandinaavia mäestikus liustikud, siis ilmselt on mõõduvõtt pikaks ajaks Galdhøpiggeni kasuks kaldunud.
Esimest korda puudutas inimjalg Galdhøpiggeni tippu 1850. aastal, kui sinna jõudsid Jotunheimeni matkamehe Steinar Sulheimi juhtimisel kolm meest.
Kuus aastat varem oli esmatõusu Galdhøpiggenile üritanud Norra geoloog ja mägimatkaja Baltazar Mathias Keilhau, kuid Skandinaavia mäestiku kapriisne ilm tema üritust ei soosinud. Nüüd on tema järgi nimetatud üks Galdhøpiggeni eeltipp – Keilhaus topp (2355). Just selles kohas pidi Keilhau tipuüritusest loobuma ning kurvalt kurja ilma trotsides Spiterstulenisse tagasi laskuma.
Nüüdseks on Galdhøpiggen saanud väga populaarseks mägimatkapiirkonnaks. Esmatõusjate aegadest on tippu külastanud tuhanded inimesed, sealhulgas nii Norra kuningad kui lihtsad matkasõbrad. Tõusta oma riigi kõige kõrgemasse mäetippu on mägimatkamist armastava kodaniku jaoks auasi. 1899. aastal olla üks Norra härrasmees Galdhøpiggeni tippu kaasa vedanud isegi hobuse, kuigi vaevalt see hobusele meeltmööda oli. Pole neil hobustel järskudel nõlvadel ja lumistel aladel sugugi lihtne, seda tõestas veenvalt Robert Falcon Scott oma traagiliselt lõppenud lõunapooluse ekspeditsioonil.
„Kõige kõrgematesse“ suhtub tõsimeelne matkaja sageli teatud eelarvamusega. „Eks ta üks kulunud koht ole,“ ühmab ta, eriti kui mägi juhtub olema ka hästi kättesaadav. Tõepoolest, Galdhøpiggeni tippu alustab kesksuvel tõusu hanereas igal hommikul kümneid, vahest isegi mitusada inimest. Enamik neist suundub tipu poole Juvasshytta mägihütist, kohalike giidide juhtimisel. Nii ei ole Galdhøpiggen tõesti kõige õigem koht, kus looduse vaikust armastav matkaja leiaks oma raja, kuid Skandinaavia mägede kargust ja puhtust õhkab sellest paigast siiski piisavalt.
Ka oleks vale öelda, et Galdhøpiggeni tippu tõusta on lihtne. Ehkki Skandinaavia mägede kõrgus ei ulatu üle kahe ja poole kilomeetri, peab Skandinaavia mägedes valmis olema kõigiks mägimatkamisega seotud riskideks. Piirkonna karge ja heitlik kliima sunnib matka võtma tõsiselt. Kellel on kogemust vähe, see peaks hoolikalt jälgima ilma või siis kasutama kohalike giidide abi.
Galdhøpiggenile tõuseb kaks enimkasutatud rada. Üks algab Spiterstulenist (www.spiterstulen.no) ja teine Juvasshyttast (www.juvasshytta.no). Mõlemad mägihütid pakuvad ka korralikku majutusteenust ning nendeni on võimalik pääseda sõiduautoga.
SPITERSTULEN – GALDHøPIGGEN
Spiterstuleni mägihütt on Jotunheimeni avastamise loos suure tähendusega ning leiab sageli märkimist vastavates ajaloolistes kirjutistes. Spiterstulenist on saanud alguse esimesed retked Galdhøpiggenile, mistõttu Spiterstuleni valimine matka alguspunktiks annab retkele teatud ajaloolist värvingut. Juba alates 1836. aastast võtab see algselt ühe pere põllumajanduslikel eesmärkidel püstitatud hütt vastu külalisi. Tänaseks on Spiterstulenist saanud suur kompleks heade majutusvõimalustega, mida külastab päevas kümneid inimesi.
Erinevalt Juvasshytta marsruudist ei lähe Spiterstuleni marsruudil vaja alpinisti erivarustust, vähemalt enamik seda ei kasuta. Sellegipoolest on Gald- høpiggeni esmatõusjate jälgedes kulgev rada füüsiliselt raskem, kuna see algab oluliselt madalamalt (1100 meetrit) kui Juvasshytta marsruut (1850). Edasi-tagasi matk tippu võtab sõltuvalt matkajast aega 6–8 tundi. Matka käigus tuleb ületada Galdhøpiggeni eeltipud – Keilhaus topp (2355) ja Svellnosi (2272). Selline üles-alla pendeldamine suurendab läbimist nõudvaid tõusumeetreid.
Lisaks sellele et Spiterstuleni rada võimaldab käia Galdhøpiggeni esma- tõusjate jälgedes, sobib see paremini baaslaagriks matkajale, kes lisaks Galdhøpiggenile soovib külastada Norra kõrguselt teist mäge – Glittertindi. Spiterstuleni mägijaam asub just nende kahe mäe vahel. Spiterstulenist Glitter- tindi tippu ja tagasi on samuti ühepäeva- ne matk (ca 8 tundi).
JUVASSHyTTA – GALDHøPIGGEN
Juvasshytta marsruudil on omaette elamus juba suurelt maanteelt Juvasshytta poole roniv autotee. Üksjagu kõhedust tekitab see vihmase ilmaga, sest enne Juvasshyttasse jõudmist langeb temperatuur nii palju, et vihmast saab lumi ja suvekummidega järskudel ja lagedatel mäenõlvadel sõita on üsna hirmutav.
Kes alustab matka Juvasshyttast, teeb seda tavaliselt kohaliku giidi abiga. Sellel on ka lihtne põhjus – marsruudile jääb Styggebreeni liustik, mille ületamine ilma erivarustuseta on ohtlik. Nii ostabki enamik inimesi kohaliku giidi teenust, mille sees on ka vajalik varustus. Giidiga matkad algavad Juvasshyttast igal suvehommikul kella 9st, sõltuvalt rahva hulgast väljuvad mõned rühmad ka hiljem. Nii alustab Juvasshyttast igal hommikul tõusu Galdhøpiggenile kümneid inimesi.
Edasi-tagasi matk kohaliku giidiga võtab aega 6–7 tundi, tuleb arvestada, et tempo määrab kõige aeglasem. Giidita on seda võimalik teha oluliselt kiiremini (4–5 tundi). Matk Juvasshyttast ei ole füüsiliselt väga raske, sest tõusumeet- reid on suhteliselt vähe ning seetõttu sobib see matk hästi ka aktiivsematele lastele (giidid küll alla 7-aastaseid lapsi endaga kaasa ei luba).
Juvasshyttas peab arvestama, et telkimine selle hüti juures võib erinevalt Spiterstulenist (ehkki ka seal peab olema hea telkimisvarustus) osutuda üsna ebamugavaks. Tuleb arvestada, et lumesadu on seal kõrgusest tingituna ka kesksuvel üsna tavapärane. Telkijad sõidavad enamasti alla Lom – Sogndal maantee äärde. Korralik kämping on näiteks kohe Juvasshytta teeristis.
Kui valida matka baaslaagriks Juvasshytta, siis on reisi võimalik veelgi eksootilisemaks muuta. Vaid mõned sajad meetrid hütist asub Galdhøpiggen Sommerskisenter (www.gpss.no), mis on üks Norra tuntuim suvine mäesuusa- keskus, kus kesksuvel leidub väga head mäesuusalund.