Elusuuruste piltidega hauakivid, vennashauad igavese tulega, skulptuurid mõõkade ja jaburalt absurdsete mälestustekstidega. Jaanus Piirsalu avastas Uuralite pealinna Jekaterinburgi Širokoretšenskaja kalmistult huvitava vaatamisväärsuse – "bandiitide kuulsuse allee".
1990ndad aastad olid Venemaal teadagi väga kriminaalsed – sellest ka sellised telesarjad nagu Eestiski tuttav „Kriminaalne Venemaa“ jne. Kuritegelike grupeeringute liidrid olid siis elu ühed peremehed Venemaal ja teinekord oli väga raske aru saada, kus jooksis piir ausa ärimehe ja grupeeringu liidri vahel. Kui seal üldse oli mingit piiri.
Jekaterinburg omakorda oli selle kriminaalase Venemaa üks „autoriteetsemaid linnu“. Selle kuulsuse eest on linn paljuski „tänu võlgu“ grupeeringule nimega Uralmaš. Sellise kauni nime sai see pätibande seetõttu, et selle rajajad ja esimene põhituumik olid pärit sellenimelisest Jekaterinburgi linnaosast, mis omakorda sai nime Nõukogude Liidu ühe suurima tehase järgi.
Uralmaši tehas tootis kõiksugu võimsaid masinaid, näiteks naftapuurimistorne ning sammuvaid ekskavaatoreid. 1930ndate avangardse arhitektuuri näiteid täis Uralmaši linnaosa on veel kuulus sellepärast, et see on rajatud Versailles’ pargi põhimõttel – kõik linnaosa tänavad jooksevad kokku peaväljakule.
Uralmaši grupeering oli 1990ndatel aga nii mõjuvõimas, et selle liider toetas peaaegu avalikult tollase Sverdlovski oblasti kuberneri Eduard Rosseli – aga tegemist oli tollase Venemaa ühe kõige tuntuma ja mõjukama regioonijuhiga! − tagasivalimist.
Ja see polnud veel kõik. 1996. aastal algatas Uralmaši maffiajõugu juht Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini (ta oli ju ikkagi Uurali-kandi mees!) tagasivalimiskampaania ajal tema toetuseks ametlikult liikumise „Tööliste liikumine Jeltsini toetuseks“. Praegu tegutseb muide samasugune tööliste liikumine president Putini toetuseks. Putini-aja alguses, 2002. aastal lasi Uralmaši jõugu pealik end häälte rekordiga valida Jekaterinburgi linnaduumasse.
Uralmaši ainuke tõsine konkurent Jekaterinburgi allilmas oli 1990ndate algul nn Kesklinna-jõuk.
Kesklinna-jõugu viimne puhkepaik
Kirjeldan tausta sellepärast, et Širokoretšenskaja kalmistul sattusingi kohta, kuhu olid maetud nn Kesklinna-jõugu juhid. See vaatepilt oli täitsa hämmastav.
Esiteks on selle jõugu liidrid maetud kohe selle surnuaia, mis on Jekaterinburgis sama tähtis nagu Tallinnas Metsakalmistu, peasissekäigu vahetusse lähedusse ning peamise allee äärde. Peavärava kaudu sisenedes näeb igaüks esimese asjana just nende kui ilmselt siis kõige väärikamate linnakodanike matmispaiku.
Teiseks jätavad jõugupealike hauakivid haledalt varju kõigi töö- ja sõjakangelaste viimsed puhkeplatsid. Nood asuvad läbisegi uue aja kangelastega. Selline mulje jääb, et Nõukogude-aja kangelased pidid oma haudadega sõna otseses mõttes koomale tõmbuma, et väärikaid surnuid pätte esiritta lubada. Ma ei imestaks kopika eestki, kui mõned ammusurnud ja ammuunustatud väärikad inimesed ilma sugulaste teadmata kuhugi surnuaia varjulisemasse soppi ümber maeti.
Kõige koloriitsemad on muidugi jõuguliidrite hauad.
Kõigepealt lasid Uralmaši omad 1992. aastal maha Oleg Vagini nimelise bandepealiku. Koos tema kolme turvamehega. Lasti mõnuga nagu filmis. Mõrvapaigalt lugesid miilitsad pärast kokku üle saja automaadipadruni kesta. Kogu see verepulm toimus kohaliku kuberneri Rosseli elumaja ees, sest kallis maffiapealik oli juhuslikult kuberneri hea naaber.
32-aastane Vagin ja tema kannupoisid maeti kõik koos. Kõikide haudadel säravad päikese käes pronksist büstid. Lamavad reas ja nende haudade kohal kõrgub kolme meetri kõrgune Jeesuse kuju võllapuul. Ilmselt peab see näitama, et siin puhkavad kurjade inimeste süütud ohvrid.
Jeesuse-kuju on veel isegi väike liialdus. Põhiline nali pidi kohalike sõnul olema selles, et iga hauakese ees põleb igavene tuli! Ausõna, nagu Kremli kommunistide seina juures! Kuna mina sattusin kalmistule talvel ja paksu lumega, siis ma ei saa sada protsenti kinnitada, et see on tõsi. Mu kohalik teejuht teadis väita, et igavesed tuled süüdatakse pärast lume sulamist.
Kohe kõrval puhkab Vagini järeltulija Mihhail Kutšin, kelle elutee lõpetasid 33-aastaselt Uralmaši killerid lasuga pähe 1994. aastal.
Kutšini mustast marmorist kahtlemata väärikas hauakivi kujutab härrasmeest elusuuruses. Kunstnik on kindlasti siiani siiralt õnnelik oma õnnestunud kunstilise leiu üle – nimelt on hauakivil silmatorkavalt hästi näha, et pätt hoiab käes autovõtmed, millele on väga reljeefselt välja joonistatud Mercedese sümbol. Kahtlemata taheti sellega toonitada surnu väärikust ja head maitset kõiges.
Teadjad inimesed rääkisid, et Kutšini hauakompleks nägi enne väärikam välja kui praegu, aga teadmata põhjustel on sealt osa kaunistusi minema viidud. Väidetavalt oli Kutšini väike mausoleum 20 aastat tagasi läinud maksma 75 000 dollarit. Selle eest sai siis Jekaterinburgis osta mitu korraliku korterit.
Linnalegend räägib, et kuna väärika härra Kutšini abikaasa oli mustlanna, siis pärast „mausoleumi“ valmimist olid kohalikud mustlased seal kaua pidutsenud ning kõik möödaminejad sunniti jooma kalli kadunukese mälestuseks kuulsa Venemaa argumendiga „Kas sa siis ei austa teda?“.
Kolmanda kange Uurali maffiapealiku, kohalike „afgaanide“ ehk siis Afganistani sõjas karastunud pättide grupeeringu juhi Vladimir Lebedevi otsustasid tema alluvad jäädvustada ristirüütli kombel – võimas mõõk palveks kokku surutud kätes.
Paralleel ristirüütliga tundub kohatu ainult esmapilgul. Kui aga hiljem kuuled, et paranoiline härra Lebedev eelistas vahetevahel mööda linna ringi kihutada soomustransportööriga BTR, siis tundub kõik jälle loogiline. Igale ajastule oma soomustatud ratsu. Lihtne inimene ei peagi oskama looma selliseid kõrgelennulisi paralleele Lebedevi ja Richard Lõvisüdame vahel. Tõsi küll, tapeti see „afgaanide“ liider kuidagi mitterüütellikult – tulistati selja tagant pähe, kui ta läks 36-aastaselt õhtul õue koera pissitama.
Seal surnuaial veendusin veel kord, et surnu mälestuseks pole mõtet hauakivile kirjutada mingit keerulist filosoofiat. Oluline on edasi enda inimese hinge tõeline olemus.
Mulle väga meeldis ühe noore naise, 27-aastaselt surnud Jekaterina väärikas haud ja sellel seisnud kiri. See oli väga lihtne, aga läbimõeldud tekst. „Poodiumite kuninganna. Sündinud talent jumestaja, kunstniku ja õmblejana.“ Otsustades selle järgi, et selle noore naise haud asus otse „bandiitide alleel“ kõige väärikamate pättide puhkepaikade kõrval, siis ilmselt võis tema saatuseks olla mõne omas ringkonnas hinnatud ja austatud kurjategija pruut või koguni naine.
Mustlaste allee
Peale „bandiitide allee“ leidsin sellel Jekaterinburgi Metsakalmistul veel mustlaste allee, mis asus surnuaial samuti üsna silmapaistval kohal.
Ka mustlastele meeldib nagu bandiitidele (võrdusmärki nende vahele ei julge ma igaks juhuks tõmmata) luua oma väärikate surnute mälestuseks elusuuruses hauakivisid. Või nagu Venemaal vahepeal irooniliselt öeldi: „Suurele (s.o tähtsale) inimesele suur mälestuskivi“ (большому человеку – большой памятник).
Lemmikud olid ilmselt mustlaste seast üles sirgunud „seaduslike varaste“ (воры в законе) hauad. Mitte just kujunduse poolest, kui lakooniliste nimekujude poolest. Nagu Kolka-Taboljak või Anderitš Vaska.
Väga imelik, ma pole elu sees näinud selliste nimedega hauakivisid. See oleks sama nagu Eestis oleks kellegi lugupeetud inimese haual nimeks kirjutatud Peetri Lemps või Jürka-Mürka. Aga eks maailm olegi selleks, et muudkui imestada ja õppida.
Enamik sinna kalmistule maetud inimestest olid muidugi elanud korralikku elu ja neil olid korralikud, tagasihoidlikud hauakivid. Enamikku neist mäletatakse hea sõnaga.
Tekst ja fotod Jaanus Piirsalu, ajalehe Postimees korrespondent Venemaal
Reportaaž bandiitide alleelt Uurali pealinna Jekarinburgi "Metsakalmistult"