Kalev ja Mare Kukk käisid avastamas Uus-Meremaa Routeburni matkarada ümbritsevat loodusimede maailma.
Maailmas pole just palju matkaradu, mille läbimine on pühendunud jalgsimatkajale lausa prestiižiküsimus. Selliste müütiliste matkaradade loetellu kuuluvad näiteks Annapurna ring, Inca Trail, Tasmaania Overland, Kungsleden Rootsis ja ka Uus-Meremaa Fiordlandi ehk eesti keeli Fjordidemaad läbiv Milford Track.
Viimasest rääkides tuleb täpsuse huvides möönda, et Milford Tracki kõrval saab Fiordlandis ette võtta Routeburni või Kepleri great walk’i (seda tiitlit kandvaid matkaradu on Uus-Meremaal üldse kokku üheksa). Neist kolmest ühe või teise ette- või tahapoole asetamine on pelgalt maitse küsimus ja sõltub kõige rohkem sellest, millise ilmaga ilmataat nende läbijat parasjagu õnnistas. Tõsi, Milfordi saadab tänini saja aasta eest inglasest luuletajalt Blanche Baughanilt saadud tiitel The finest walk in the world.
Nende matkaradade läbilaskevõime on veidi üle 10 000 ränduri aastas. Registreerimine oktoobri lõpust aprilli lõpuni kestvale hooajale algab juulis, kusjuures kohad detsembrisse-veebruari jäävaks kõrghoojaks saavad välkkiirelt otsa. Hinnaks on käesoleval hooajal 40 kiwit ehk Uus-Meremaa dollarit (~280 krooni) hütiöö eest. Päevane limiit, mille määrab ära ööbimiskohtade arv rajaäärsetes hut’ides, on umbes 50 inimest. Neis leiab lisaks küljealust pakkuvale madratsile ka suurema gaasipliitidega söögiruumi.
Routeburnile ja Keplerile lastakse lisaks veel kümnekonna väikese telgi jagu matkajaid.
FIORDLANDI RAHVUSPARK
Uus-Meremaa Lõunasaare edelanurka jääv 12 570 km2 suurune Fiordlandi rahvuspark on inimtühi. Seal on vaid üks asula: Milford Soundi nime kandva fjordi ääres asuv samanimeline küla, mis sai maismaaühenduse muu maailmaga alles 1954. aastal.
Nagu viitab nimi, võiks Fiordlandist otsida sarnasusi Norraga. Pinnamoe mõttes neid kindlasti on, kuid Fiordlandi asend 44.–46. laiuskraadi vahel, s.o keskeltläbi vähemalt pooleteise tuhande kilomeetri võrra ekvaatorile lähemal, annab Uus-Meremaa fjordidemaale hoopis teistsuguse maigu. Kui lisaks arvestada, et Tasmani merelt puhuvate alaliste läänetuulte võimuses olevate Lõuna-Alpide tuulepealsetel nõlvadel ulatub aastane sademetehulk vihma ja lume näol rohkem kui 7000 millimeetrini (viie meetri jagu rohkem kui Norras), siis on kõik eeldused ülilopsaka taimestiku jaoks loodud.
Tegemist on maailmas haruldase parasvöötme igihalja vihmametsaga. Erinevalt ekvatoriaalsetest vihmametsadest need liigirohkusega ei hiilga: võiks öelda, et hõbepöök ees ja hõbepöök taga; kõrgematel nõlvadel omandavad küll juba vaevakase välimuse. Et botaanikas õigeks jääda, tuleks siinkohal täpsustada, et tavamatkajale suupärane silver beech tähistab tegelikult kunagise Gondvana ürgmandri päritolu Menziesi lõunapööki (Nothofagus menziesii).
Metsapiir on Fiordlandis vaevalt kilomeetri kõrgusel, seega kilomeetri jagu madalamal kui samale laiuskraadile jäävates Euroopa Alpides. Samas on Fiordlandi mäginiitude taimestik Euroopaga võrreldes tunduvalt lopsakam ja vahest mitmekesisemgi. Taustaks niitudele on 2746 meetrini ulatuvad igilumega kaetud teravad mäetipud.
Selle imedemaailma avastamist pakuvadki Milfordi, Routeburni ja Kepleri great walk’id, lisaks sajad tiitlita matkarajad. Erinevalt esimestest tuleb mujal ulualust (s.o telki) ning priimust ja gaasi ise kaasas kanda. Kas see lisab ka eksootikat ja ilu, on küsitav ja maitse asi.
Milford ja Kepler on üldjuhul nelja-, Routeburn aga kolmepäevane matk. Radade pikkuseks on vastavalt 54, 60 ja 32 km.
Milford on orumatk: tavaliselt alustatakse 200 m kõrgusel asuva Lõunasaare suurima järve Te Anau põhjasopist, sealt liigutakse üht orgu mööda üles 1069 m kõrgusele Mackinnoni kurule ja sealt teist pidi Milford Soundini alla. See on kolmest kõnealusest matkarajast ainus, mis läbib ka puukujuliste sõnajalgade metsi, samas on Milford ka kõige kihulasterikkam.
Oma nime saksa astronoomi Johannes Kepleri järgi saanud Kepler Track kulgeb Te Anau järvest läände jäävates samanimelistes mägedes. Sellel matkal tõustakse enam kui 1400 m kõrgusele küündivatele mäeharjadele.
KUI OTSUSTAD ROUTEBURNI KASUKS
Meie 13-liikmeline matkapunt tegi valiku kolmanda raja – Routeburni – kasuks. Valikut me ei kahetse, pigem nõustume ajakirja National Geographic Adventure Magazine 2005. aasta mainumbriga, kus Fiordlandi radadest pääses maailma esiüheteistkümnesse just Routeburn Track. Meie eelistust suunas ka asjaolu, et Routeburn, jäädes läänepoolsete rannikuahelike varju, on väiksema vihmariskiga. Vihma sajab seal märtsis keskmiselt „vaid” 12 päeval ja keskmist päevasooja, mis ei välista juhuslikku lumesadu, on veel 19°C jagu.
Alustasime 550 m kõrguselt Fiordlandiga piirnevast Mount Aspiringi rahvuspargist. Hakatuseks tuli desinfitseerida saapad ja võtta kaasa kollane prügikott, mida kõik hoiavad kui silmatera ja täidavad piinliku täpsusega. Ei näinud me seal ega mujalgi metsa alla tassitud autorehve, vana mööblit ega kipsplaate, samuti mitte kogemata näppude vahelt mahapudistatud paberitükikesi. Mis sest, et Routeburni rada on käidud juba aastasadu – algul maoorid rohelise kivi pounamu, s.t nefriidi järel ja nüüd juba ka oma 120 aastat end matkajaiks pidavad seltskonnad.
Esimese päeva tõus läbi soliidse pöögimetsa kilomeetri kõrgusel asuvate ööbimispaigaks olevate hüttideni osutus ülitagasihoidlikuks sissejuhatuseks edasisele. Esimene ööbimispaik jääb oivalise mitmeharulise Routeburni joa alla.
Järgmisel päeval matkatakse mööda lopsaka taimestikuga mäginiitu. Mis taimedega tegemist on, jääb vähemalt mittebotaanikule teadmata. Võid küll teada saada ühe või teise taime ladinakeelse nime, kuid hiljem selle vastet eestikeelsete taimenimede andmebaasist otsida on lootusetu. Tõenäoliselt sai nähtud- katsutud sauliiliaid ehk maoori sibulaid, lohelehti, osmantuseid, maailma suurimat tulikat ja kes teab mida veel.
Pikkamööda tõustakse Harrise sadula nime kandvale 1310 m kõrgusele jäävale kurule. Siitpeale oled Fiordlandis. Kohe kuru alt, jättes seljakoti ilmahätta sattunute jaoks mõeldud hüti juurde, tasub võtta ette tõus 1515-meetrisele Conicali tipule. See oli ainus koht, kus nägime Lõuna-Alpide eedelveissi.
Edasi liigutakse kõrgust hoides pikalt mööda mäenõlva, mida ikka ja jälle liigendavad allalangevad ojad. Paremale jääb kilomeetri sügavune Hollyfordi org ja selle taha lumised Darrani mäed.
Mõne tunni pärast avaneb vaade 300 m allpool asuvale McKenzie järvele, mida peetakse selle matka kirkaimaks pärliks ja mis on õigupoolest ka Routeburn Track’i tuntuim n-ö kaubamärk. Laskumine õhtupäikeses sillerdava järve ääres asuvasse ööbimispaika läheb läbi samblasse mattunud hõbepöögi vaevakaseliku kõveriku, kus iga puu taga kollitab kas nõiamoor, troll või muu müütiline olevus. Ööbimiseks oli sedakorda meie jaoks nagu mõõdetult 13-kohaline „voodi”.
Kolmas päev kulgeb igat värvi samblasse mattunud ülikiiresti kasvavas ja sama kiiresti surevas pöögimetsas. Pikkamööda laskub rada allapoole, möödudes Uus-Meremaa ühest kõrgemast – 174 m kõrguselt alla tormavast Erlandi joast. Seejärel vääriks võtta ette radiaalsuunas kulgeva tõusu Key mäele, mille 900 m kõrgusele jäävat lage katab fantastiline lopsakat mägiraba meenutav taimekooslus. Teisel pool Hollyfordi orgu on nagu peopesal täisvalik kõiksugu liustikega seotud mõistetest – rippuvad ja tsirkusorud, kaarliustikud jm.
Kolme päevaga olime käinud läbi matkaraja, mille ühest otsast teise, s.o Routeburn Shelterist Divide’ini jõudmiseks oleks tulnud autoga läbida 350 km. Füüsilist ekstreemsust hindav inimene võib sama raja muidugi ka joostes läbida. 2009. aasta Routeburni jooks (Route- burn Classic, www.goodtimesevents.net) võideti näiteks ajaga 2 tundi 52 minutit ja 56 sekundit, tagumised olid rajal üle kuue tunni. Järgmine jooks toimub 9. mail 2010.
Vaata ka:
Fiordlandi rahvuspark, www.fiordland.org.nz
Uus-Meremaa loodushoiu ministeerium, www.doc.govt.nz (siin saab broneerida aega kõige nõutumatele matkaradadele pääsemiseks)