Surfikommuun Tarifal

Teist põlve surfar Toomas Jürjo kirjutab, kuidas sõber Markus pidas ühel ilusal aprillikuu päeval auto tema maja ees kinni ja ütles: „Sõidame ära!” Ja sõidetigi. Hispaaniasse.

Teist põlve surfar Toomas Jürjo kirjutab, kuidas sõber Markus pidas ühel ilusal aprillikuu päeval auto tema maja ees kinni ja ütles: „Sõidame ära!” Ja sõidetigi. Hispaaniasse.

Jättes vahele seiklused, mida 5000 kilomeetrit pakkuda võib, alustan sellest, et me veetsime kolm nädalat sellises surfiparadiisis nagu Tarifa. Nautisime suurepärast surfiilma, päikest ja elustiili.

Meid võlus stressivaba elu, mida selles linnas ja linnalähedases surfarite kommuunis elati. Poed ja kohvikud olid lahti siis, kui peremehel selleks tuju oli. Kui oled harjunud, et supermarketid on lahti kuni 23-ni, siis vajab selline asi ikka harjumist. Aga ega sellepärast veel kellelgi söömata-joomata jää. Eriliselt hull (heas mõttes) seltskond aga elas sundimatult omas rütmis kergelt hipilikus kommuunis linna lähistel. Magati isuga, surfati kuni jaksu jätkus, aeti juttu ja toimetati oma väikesi toimetamisi. Eluasemeks on seal kas vanad matkaautod või veoautod-kaubikud. See kentsakas seltskond jättis oma eluterve olekuga kerge pisiku hinge…

Vähem kui aasta pärast tundus, et nüüd on aeg. Aeg minna oma akusid laadima. Täiesti juhuslikult leidsin siitsamast Eestist ühe vana matkaauto. Ja kui ma oma minekuplaani teatavaks tegin, oli kohe ootamatult palju huvilisi kaasa tulemas. Matkaautosse sai suurepärane surfaritest ja muusikutest koosnev seltskond.

Kujunes kolm tiimi: üks sõitja+kaardilugeja, teine tšillimismeeskond köögisektsioonis ja kolmas parasjagu magamas. Kõik töötas enam-vähem, kuni Prantsusmaal tekkis probleem – ükski meeskond polnud enam nõus sõidu ajal silmi kinni panema. Ümberringi oli tärkav rohelus ja kõik oli ülipõnev. Me vältisime nimelt meelega tasulisi ja igavaid kiirteid. Seda nii eelarve kui elamuste pärast. Aga see protest magamise vastu oli tegelikult üks esimesi tervenemise märke. Igapäevane elutempo tuleb võimalikult kiiresti unustada.

Surfarite kommuun Hispaanias Tarifa külje all elas oma elu. Aastaringselt talutav kliima, pidev ekstratugev tuul ja vaba rannajoon on teinud hi- piliku elustiiliga Tarifast ühe surfarite meelispaiga Euroopas. Ehkki koht, kus töötab anomaalne tuulelõõts Sahara ja Atlandi vahel, olla väidetavalt kohalike suitsiidistatistikat tõstev stressiallikas. Sealne kultuur ja rahvastik on paras kompott. Aastatuhandeid on Tarifa olnud ühendussillaks kahe kontinendi vahel, nüüd on lisandunud ka tuulelembesed surfaritest ümberasujad. Aastakümneid tagasi toiminud päris hipikommuunid on tänaseks lagunenud, ent õhus on endiselt midagi tunda. Linna lähistelt imekauni liivaranna äärest roheli- selt välult leiab rohkesti igivanu kaubikuid, veo- ja matkaautosid. Nendes elatakse tihti aastaringi. Elanikeks üldjuhul surfarid, kes põgenenud tsivilisatsiooni ja heaoluühiskonna eest. Sinna seadsimegi end sisse. Bogdan, tulihingeline surfar meie pundist, tormas kohe lainetesse. Mitmeks päevaks. Teadmiseks – koduses Eestis on nii, et kui puhuma hakkab, siis tuleb kogu tuul kohe ära sõita, sest ülearu tihti meil just ei puhu. Tarifal, kus puhub praktiliselt iga päev, võib eestlasest surfar ennast alateadliku hirmu ajel lihtsalt ribadeks sõita. Ka mina avastasin korduvalt, et käed või jalad on lootusetult rakkus ja lõhki. Kui soovitasin Bogdanil rahulikult võtta – aega ju on –, siis vaatas ta mind kui vaenlast. Mõne aja pärast ütles aga, suu kõrvuni peas: „Nüüd ma saan aru!“ See muideks on järgmine tervenemise märk.

Järgmised paar nädalat kulgesid hoogu maha võttes. Meie nn muusikud Tamps ja Tõnis läksid seljakottidega seiklema. Vaidlesid veel, kas võtta kaenlasse kitarr või bongod või mõlemad. Võeti ainult kitarr. Peagi lahkus ka ennast õnnelikuks surfanud Bogdan. Mina jäin edasi koos Heleniga kommuunielanikuks.

Umbes paar nädalat läheb ka selleks, et väärtushinnangud hakkaksid vaikselt paika minema. Inimsuhted, lähedased, aeg iseendaga versus karjäär ja saamahimu. See on äärmiselt tervendav tuusik, mida meie meedikud võiksid stressajatele nii mõnegi antidepressandikuuri asemel välja kirjutada.

Mida aeg edasi, seda rahulikumalt mõtled kodustele tegemata tegemistele. Nii mõnigi tõsine asi näeb distantsilt hoopis kentsakas välja. Näiteks see, kui asjalikult meil turundajad segmenteerivad ,3 miljoni elanikuga turgu või kui ebatavaliselt palju elanike arvu kohta on meil tegelasi, kelle visiitkaart sisaldab sõna manager, director või general.

Juhtusin vestlema seal ühe naisterahvaga Londonist, kes käis suurlinnas väärikal tööl, aga vahetas selle korraga shop-assistant’i koha ja täiesti kaduvväikse palga vastu Tarifal – ja oli nüüd üliõnnelik.

Nii kujuneski see kõik minu jaokski pisut ka rännakuks enesesse. Paari nädalaga saabub vabastav arusaam, et liisitud džiibis ja põllupeal- ses moodulmajas ei peitu õnn. Ka sinu surfikama ei pea olema viimase aasta väljalase – õigupoolest ei näegi Tarifal nii värskeid surfiasju kui koduses Eestis.

Sõidetakse enesetunde pärast, mida annab tormine meri, mitte seltskonnaajakirjas äramärkimine. Surfile teeb aga kindlasti head uute ja popimate harrastuste pealetulek – alles jäävad need, kellele asi tõesti meeldib.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga