Sünnipäevalaps KAIKA LAINE

Kaika Laine, viimane Lõuna-Eesti ravitsejate traditsiooni jätkaja, on nüüd juba 85 aastat vana. Lainel käis külas Madis Jürgen.

Kaika Laine, viimane Lõuna-Eesti ravitsejate traditsiooni jätkaja, on nüüd juba 85 aastat vana. Lainel käis külas Madis Jürgen. „Halloo! Kas Laine?” „Jaa.”  „Palju õnne sünnipäeva puhul!”  „Oi, ma tänan!” „Kuidas tunne on, kui 85 kohe kukub?” „Ma olen kassiaastal sündinud. Kui tuju on hea, on vunts neljan lehen, kui olen kurb, on nina norus.” Me pole Lainega kaua rääkinud ja on tunda, et ega ma talle esimese hooga meelde ei tule. Räägin oma Kaikal käimisi – kuidas 1993. aastal ratsutasime kolleeg Aivar Juhansoniga põiki üle Eesti ja ööbisime kaks ööd Laine laudalakas, sest Laine ei lasknud meid minema. Ütles, et kui täna lähete, tuleb teel suur õnnetus, ühe öö peate veel olema. Me ei julgenud vaielda ka. Laine end nende meenutustega esialgu ei haagi, räägib, et kägu kukub juba ammuilma Karula metsades ja et toomingas on varsti õies. Ja siis… „Sa oled mul käten!” ütleb Laine rahulolevalt. „Sa oled mul peon, ma näen, kes sa oled!” Ja Laine räägib, kuidas rotid meid tookord lakas hirmutasid. Nagu oleks see olnud eile. Et need olid halvad inimesed, kes pärast surma rottideks olid muutunud ja mööda sarikaid ronisid. „Nii tahaks jälle näost näkku näha! Tule siia, kõik on omad, mõni hea ristiinimene astub läbi.” Järgmisel päeval sõidan Kaikale. Antsla poolt tulles ristmikult vasakule, mäest alla roheline maja tee ääres paremat kätt. Esimese emotsioon 19 aasta tagant püsib kaua meeles. Kuidas Laine ukse vahelt vaatas – ja ta pilk tegi kõhedaks. Nagu röntgeniga valgustas läbi. Valged juuksed, sale kuju, ja vedelaks võttev pilk. Muide, ka Vigala Sassiga oli sama lugu – ka sinna sattusime pikal ratsaretkel, ja hobused lausa võpatasid, kui Sass lagedale ilmus. Aga siis kutsus Laine sisse, keetis teed, jutu edenedes tõi välja pudeli, kus viina sees vaatas vastu uss, silm säramas. Valas väikse sortsu ja laskis proovida. Kerge mullamaitse oli sel viinal. Ka eelmises elus oli Laine ravitseja, ainult et Indias, ja ta oli meesterahvas. 1982. aastal võttis Laine vastu kümme tuhat inimest. Pikas-pikas rivis ootasid autod tee ääres. Kes abi tahtis, pidi võtma kaasa pudeli viina, soola, suhkrut, oliiviõli ja söögisoodat. Laine tegi pudelisse ravimtaimeleotist, luges rohtudele jumalasõna peale, õpetas, kuidas neid kasutada, ja oligi kogu lugu. Kõige tähtsam asja juures oli see, et patsient rohusse usuks. Haige pidi panema rohu sisse oma tahte, jõu ja mõtte. Ja kui ei pannud, terveks ei saanud ka. Ja kui Laine segatud rohtu tarvitas keegi, kellele see polnud määratud, läks halvasti nii tarvitajal kui ka rohu omanikul. Haiged pöördusid Laine poole isegi unes, kutsusid appi. Ja mõnikord läks Laine ise mõttes haigete juures, ja haiged rääkisid pärast, et Laine käis neil külas. Laine võis ravida ka siis, kui abivajaja oli Ameerikas − kaugus ei olnud tähtis. Laine pidi minema ravima ka Brežnevit, aga Brežnev suri enne ära. Laine oli nii kuulus, et paljud käisid teda lihtsalt uudishimust vaatamas – et kas ikka on nõid? Et kas on sarved ka peas või ei ole...? „Mul ongi sarved! Ma olen sõnn!” naerab Laine. Laine nägi kohe ära, kes tuli uudishimust, kes asja pärast. Mõni sai Lainelt rohu, aga usku sellesse ei olnud, virutas rohu metsa, ja varsti tuli tagasi: oi-oi, küll ma olen haige! Laine nähvas, et mine korja see rohi metsa alt üles, kuhu sa ta viskasid, küll sa siis terveks saad! Pani diagnoose, luges üles põetud haigusi, lahendas hädad, millega õpetatud arstid jänni jäid. Varastatud asju Laine ei otsinud – ütles, et sellega tegelgu politsei, ja et üle aisa löövate abielumeeste kohta ta nende naistele aru ei andnud – ütles, et su mees on mu juures! Aga ilmselt oleks ta saanud hakkama ka nende küsimustega. Lehmad said terveks sõna otseses mõttes nagu nõiaväel, pruukis perenaisel ainult Laine õpetust mööda neid silitada. 1996 ratsutame uuesti Kaika Laine ukse tagant mööda. Meiega jooksis kaasas võõras, söömata ja peremeheta krants. „Peni ka üten! A kuis ta nimi om?” küsis Laine. Olime mõelnud, et paneme koerale selle mehe nime, kes presidendiks saab, rääkisime Lainele. Kaika Laine vaatas, ei mõelnud pikalt. Läks tuppa, tuli viinerijupiga tagasi. „Tule siia, Lennart, tule!” Koer ei söönud, ta neelas. „Niimuudu läheb meil jah, see ilmaelu,” ütles Laine. Kui Laine oli töökoormast väsinud ja tundis, et vajab jõudu, jalutas ta väljas mäe peal. Kunagi olid Lainel teised nõiad külas, tegid halgudest mäe peale tule ja mäe otsa ilmus kirik, inimesed käisid sisse-välja, ja hobused tegid mängu mäe peal. See kestis päris kaua – kõik nägid seda. Tamm, mille Laine isa Vabadussõja lõppedes maja juurde istutas, on Laine teine energiaallikas. Õhtuti luges Laine kolm korda meieisapalvet ja tegi padjale kolm risti, magas sügava une ja oli valmis hommikul uute hädalistega alustama. Kaika küla Püssi talu väheldases majas on Laine elanud kogu oma elu. Ämmaemand Kadi Aab (neiuna Jansikene) nägi Lainet ilmale aidates vastsündinu peal ussi, risti ja karikat. See on ravitseja märk. Kui Laine oli 16, ütles ämmaemand talle, et Lainel on ravitsejavõimed, aga Laine ei võtnud seda tõsiselt. Enne surma rääkis Kadi, et sellest, kes tema viimsel teekonnal risti kannab, saab tema järeltulija. Kui Kadi suri, oli Laine kalmistul ristikandja. Mõni päev hiljem, 28. aprillil 1956 koputas Laine uksele kolhoosi piimavedaja Elsa Smith. Tal oli pöial umbes ja keegi ei osanud aidata ja arstid olid tahtnud käe maha võtta. Laine tohterdas piimavedaja kätt, käsi sai terveks ja jutt Laine võimetest levis kiiresti. Siis see ravitsemine, taimede korjamine ja iseõppimine algas. Laine oli nooruses tahtnud arstiks saada, aga sõda tuli peale ja tervis oli nõrguke. Kord, kui Kaika koolis peeti jooksuvõistlust, jõi Laine külma vett, nahk oli märg, ja ta sai nii raske kopsuhäda, et õde põetas Lainet kuus kuud ja keegi ei arvanud, et temast enam elulooma saab. 1950. aastal sai Lainest postiljon. Kolhoosi üldkoosolek tuli kokku, külarahvas hääletas, et postiljoniks saab Laine. Kui aasta ära sai töötatud, ütles Laine, et enam ei jõua – iga päev 25-kilomeetrine ring, 30-kilone kott seljas. Aga inimesed ei lubanud ja Laine pani täie rauaga edasi. Nii sai 30 aastat. Enamasti jala, vahel harva ka hobusega. 1953. aastal juhtus Lainega õnnetus. Mesilased tulid hobusele kallale, hobune läks lõhkuma, Laine kukkus vankri pealt maha, jäi ohjadesse kinni ja lohises tükk maad järel. Laine vigastused olid nii tõsised, et ei saanud enam lapsi. Ajapikku hakkas Lainet kimbutama vererõhuhäda, 1980 jättis ta postiljonitöö ja keskendus ravitsemisele. Laine suguvõsas on ennegi olnud väljapaistvaid, andekaid inimesi. Laine vanaema vend on Andres Alver (1869–1903), Valga kreisiarst, üks esimesi eestlastest õpetatud tohtreid, käis Pariisis üleilmsel konverentsil, praegu puhkab Tarvastu kalmistul. Poetess Betti Alveri (1906–1989) vanaisa ja Laine vanaisa olid vennad. Mis see ravitseja ametki muud on kui arst ja poeet ühes isikus. 2008. aastal oli Laine kaks kuud südamega haiglas. Tuli välja ja rääkis, et tal on nüüd noor poiss põues – südamestimulaator. Ta ei ravi enam. Ta on viiskümmend aastat ravinud, ta on kõik endast andnud, ta on väsinud. Viimase aasta ei ole Laine õueski käinud. Istub toas, kuulab raadiot, loeb. Jõulude ajal tahtis Kersna temaga ETV-sse pikka intervjuud. Käis nädal varem Laine juurest läbi, vaatas, et Laine istub voodiserval, ei tea, kas sellest mingit juttu enam tuleb. Aga kui oli salvestuspäev ja Püssi pisikese majakese kambris prožektorid põlema pandi, oli Laine triksis-traksis. Ja sünnipäevi on Lainel alati meeldinud pidada. Alati teab ta pärast täpselt, kui palju oli inimesi ja kui palju toodi lilleõisi – kord oli 6180 õit ja 220 külalist. 2009. aastal tahtis Kersna talle sünnipäevaks üllatuse teha – kutsuda esinema Kihnu Virve. Virve ei saanud õigeks kellaajaks tulla – ja sünnipäevakontserdil esines Vello Orumets, samuti Laine lemmik. Aga üllatus ei jäänud tulemata – Virve andis õhtul Laine tillukeses kodus privaatse kontserdi, kuulajaid oli seitse. Kokku sai kaks kuulsat vana naist (Virve on aasta noorem), keda televiisor on toonud iga eestlase tuppa, aga kes teineteisega varem kohtunud ei olnud. Limpsisid likööri ja ajasid juttu nagu elupõlised sõbrad. Laine arvates on Virve ikka päris hull tegelane – näe, tegi veel langevarjuhüppe ka ära! Kui 4. mail Kaikale jõuan, istub Laine voodiserval, Karuse rahvariided seljas, rätt peas. „Tule istu siia ja teeme kalli ka!” Ta käed on soojad ja põsk siidine – ütleb, et näe, noor mees, ajab mul ka vere tuliseks! – ja valgekarvaline krants Mõmmibeebi viskab kadeda pilgu. Räägime igapäevaelust, tervisest, loodusest, kevadest, mis on olnud tänavu visa tulema. „Ise saan kohvi tehtud, ise saan rõivile, mida sa selles eas veel tahad! Jalg ikka veel tatsub ja suu matsub… Nii on siin see ilmaelu.” Kaido Kama oli juba kell kümme hommikul kohal. Kaido elab kolm kilomeetrit eemal ja kui ta veel ministrihärra oli, sai Laine Kaido ametiautoga Tallinnas imearstide konverentsidel käia. Siis tuli Karula koguduse laulukoor ja esitas paar vaimulikku laulu. Laine palus neil laulda oma lemmiklaulu „Noorusraalt kolm lille noppisin”. Ja siis „Viljandi paadimeest”. Selle peale tegi Karula õpetaja Enno Tanilas märkuse, et see on Läti laul, aga Laine ainult naeris ja lõi jalaga takti. Ja siis palus Laine, et koor laulaks Eesti hümni, ja naised laulsid. Sünnipäevalaud oli heast ja paremast lookas. „Jah. Mina olen oma elutöö teinud, minu energia on lõpukorral. Lõpp naljal.“ Aga ikka veel on Laines väge. Kaido Kama sõbral oli viimane häda käes – luuvähk. Kaido teadis, et Laine enam ei tegutse, aga mis sa teed, kui häda on suur, ja tuli sõbraga abi paluma. Laine saatis mehed allikalt vett tooma, luges pärast pudelile sõnad peale, vähihaige hakkas seda vett tarvitama ja vähk kadus. Ta käed on tõesti väga soojad. „Seitse inglit saatku sind su eluteel! Ja ütle oma sõpradele edasi, et neid tervitab juubilar, keda nad teavad.” Tõstab käe ja ta pilk saadab ukse vahelt. Hea soe rahulik tunne on sõita tagasi koju.   Kaika Laine lihtsad tõed Sa pead kümmet käsku teadma. Sa pead kaasinimese vastu hea olema. Sa pead sõbralik olema ja sa ei tohi meest kodus jalge alla tallata. Sa pead elama enda töövaevast ega tohi tunda kadedust. Sa ei pea teise üle kohut mõistma. Jumal ise teab, keda ja mille eest ta karistab. Sa ei pea iseennast kiitma, sellega võid orki lennata. Kui teised sind austavad, on midagi muud. Aga kui ise ennast kiidad, oled nagu kikas sõnnikuhunniku otsas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga