Tere tulemast Sokotrale! Saarele, mille maastik mäletab ja hoiab imetajate saabumisele eelnevaid pinnavorme. Paika, kus Nõukogude tankid „kaunistavad“ jätkuvalt pisteliselt rannajoont. Kohta, kus kogu planeedi Maa minevik on intensiivselt ja imeliselt nähtaval, kus minevik ja olevik on samaaegselt elus.
Loodussihtkohtadesse rändajate palavates vestlustes korduvad tihti kindlad nimed: Madagaskar, Galápagos, Guyana, Hawaii, Costa Rica, Uus-Kaledoonia. Ja nende hulgas – mitte alati, kuid vahel – Sokotra.
Sokotra on Jeemeni saarestik Somaali poolsaarest kirdes, Araabia mere lääneosas. Siia kuulub neli saart, millest suurim, umbes 60 000 elanikuga maatükk kannab saarestikuga sama nime. Praegu, 2021. aasta sügisel, saab Sokotrale lennata ainult Abu Dhabist. Maandumine on suur kergendus, sest vaid mõni nädal tagasi tühistasid Sokotral kohal olevad Saudi Araabia väed ainsa, saart maailmaga ühendava Araabia Ühendemiraatide (AÜE) lennu segastel põhjustel ära. See, mis saarel ja Jeemenis valdavalt toimub, on aastakümnete pikkuste poliitiliste male-, kabe- ja keksumängude sasipundar. Hetkel on olukord selline, et AÜE üritab kontrollida kogu Sokotraga seonduvat välisturismi ning seega peab iga väliskülaline, kes soovib saart külastada, saabuma siia läbi Abu Dhabi. Vahetevahel läheb nädalaks kaduma kõigi pagas. Kõike juhtub. Hetkel on nii.
Teekond koopasse ja sealt merre tagasi
Hommikul ärkame valge liivaga Detwah laguuni ääres, et sõita Qalansia kaluriküla sadamasse. Enamik kalureid on selleks ajaks merel, kuid mõned poisid on kalda lähedal, kasutades vee peal liikumiseks tühje veepudeleid täis topitud jahukotte, aerudeks potikaaned.
Sadamas näeme klassikalisi Sokotra maju – maakividest ehitatud siledakatuselisi, kuubikukujulisi elamuid, mis erinevad üksteisest peamiselt värviliste uste poolest. Siit algab meie paaditeekond Shoabi randa, kuhu autodega ligi ei saa. Teekond kulgeb võimsate rannakaljude kõrval. Päike sillerdab türkiissinisel veel, millest hüppavad siin-seal välja afaliinid (silmikdelfiinid). Korraks tundub, et üks vees olevatest rändrahnudest hakkab liikuma, aga ei. See on hoopis suur kašelott, kes ujub meie laevukesest mööda ning näitab päikesele oma võimsat saba. Vaatemängud, mis on paljudes maailma kohtades peamiseks piletimüügiallikaks, on siin ühe paaditeekonna juhuslik osa.
Sa ei saa enne ilust aru, kui inimese pildist välja võtad, mõtlen endamisi. Shoabi rand on midagi imelist. Kuigi tegelikult on see üks väga valge liivaga väga inimtühi rand, aga asi ongi selles, et tavaliselt on taolised rannaregioonid täis rannatoole ja kokteilibaare ning loodus peab võtma koha varumeeste pingil. Kui keegi siin üldse pingil istuma peab, siis oleme need muidugi meie. Sõna otseses mõttes. Peatume kõige kuumema päikese ajal pisikeses kalurihütis ning teeme plaane, kuhu edasi liikuda. Plaan saab paika: lähme külla erakule, kes siinset rannikukoobast oma üheks koduks kutsub. Teekond koopani lookleb kitsal ja kaljusel rajal ning päris koopasuuni jõudmiseks on erak ehitanud vaalaluudest käsipuudega trepi, mille kõrgeimat madet ehib merikilpkonna pealuu.
Meie giid Adnan mainib koopasse jõudes, kuidas Sokotra elanikud on küll ametlikult moslemid, kuid mida sügavamale saare keskele liikuda, seda mitmekesisemaks uskumuste bukett muutub. Adnan usub, et maailmas pole paika, kus kehtiks ainult üks ja ainus religioon ning kus inimesed oleks täiesti lahti öelnud oma seosest loodusega. Meie, rühm inimesi Dubaist, Inglismaalt, Soomest, Venemaalt, Saksamaalt, Itaaliast ja Šveitsist, vaatame talle mõtlikult otsa ning noogutame. Seejärel asub Adnan eraku lugusid tõlkima. Saame teada, et Ellai on koopas sündinud. Suurte tormide ja tsüklonite ajal toob ta oma pere jätkuvalt siia. Koopas on turvalisem kui inimese ehitatud majas, ütleb ta. Siin elavad tema sõbrad, kaks kitse ning kõik kalad ja mereelukad koopa ees meres. Ootame mõõna ära ning läheme vette jalutama: koopaesistel kividel kasvavad austrid, ringi ujuvad seepiad, kerakalad, noored raid. Merepõhi on täis ussikujulise kehaga merikurke, pikkade okastega merisiilikuid, eri suuruses meritähti, krabisid ja kalu. Kõik on siin koos.
Ma kuulan Ellai ja Adnani omavahelist vestlust. Sokotri keel on üks kuuest tänapäevasest Lõuna-Araabia keelest ning kuulub semiidi keelte hulka, kuigi selle koht semiidi keelte klassifikatsioonipuus ei ole siiani päris selge. Tegu on väga vana keelega, mis eksisteerib ainult suulisel kujul. Keel tundub siin järsku sama elus nagu loodus ning samade ohtude liigutada.
Vaade tagurpidi maailmale: kohtumine Sokotra draakonipuudega
Hommikul ärkan selle peale, et keegi käib pobisedes ümber telgi. Uudishimulikud kitsed! Ka raisakotkad ja mitmed vareslased on minu telki uudistama tulnud. Nemad uurivad mind, mina neid. Kell on varajane ja me kõik oleme ärkvel.
Kitsed on siin kõikjal. Sajandeid tagasi meremeeste poolt saarele tooduna paljunesid nad kiiresti ja on nüüdseks saare elu täieõiguslikuks osaks, olles oma omanikele nii toiduks kui ka sissetulekuks. Kitsed söövad aga praktiliselt kõike, mis nende teele ette jääb, sealhulgas haruldaste puude ja taimede istikuid. Õnneks on viimastel aastatel Hooandja-tüüpi projektide abil püsti pandud puukoole, mille kiviaedadest kitsed üle ei saa.
Tänu oma ainulaadsusele Sokotra UNESCO maailmapärandi nimistusse kuulubki: saarestik on koduks sadadele endeemilistele taime- ja loomaliikidele, millest paljud kuuluvad praeguseks ohustatud liikide nimekirja. Saarestik on Araabia mere pärl – endeemseid liike on siin 700–800 ja kõrgema liikide arvuga saavad uhkustada vaid paar kohta maakeral. Enam kui üks kolmandik Sokotra eri liikidest elab ainult siin ja ei kusagil mujal.
Kogu Sokotra kuulus kunagi lõunapoolkera katnud Gondwana superkontinendi koosseisu, mis hõlmas praeguse Lõuna-Ameerika, Antarktika, Austraalia, Aafrika, Madagaskari, Araabia poolsaare ja India subkontinendi maamasse. Sokotra eraldus sealt üsna varakult. Täpselt nii nagu ka Madagaskar. Umbes 250 miljonit aastat tagasi – ajal, mil planeedi maamass oli juba koondunud hiiglaslikuks Pangaea ürgmandriks ning paljud suuremad eluvormid said vabalt eri regioonide vahel ringi liikuda – toimis Sokotra seega juba eraldi elukohana. Eraldatud saaresüsteemina on ta saanud koduks liikidele, mida pole kunagi mujal eksisteerinud. Üheks neist on tõeline elav legend: Sokotra draakonipuu, tuntud ka Draakonivere puuna (Dracaena cinnabari).
Vana India legendi järgi loodi esimene Sokotra draakonipuu draakoni verest. Ühes verises ja vägivaldses lahingus lömastas maapinnale kukkunud elevant draakoni, mille tulemusel sündis mõlema looma verest vaigutaoline aines ning lahingu kaotanud draakon sai jumalatelt loa puu vormis edasi elada. Just nagu haavatud draakon, eritab ka draakoniverepuu vigastuse korral punast vaiku, mida kasutati iidsetel aegadel pigmendi ja ravimina. Too punane vaik puule oma nime andnud ongi.
Diksami platoo ebamaine loodus
Pärast hommikusööki võtamegi suuna Diksami platoole, draakonipuude ürgsesse koju. Siinne lubjakiviplatoo paikneb saare keskosas, ulatudes 700 meetri kõrguseni. Platoo on ootamatult roheline. Suvine mussoonvihmade periood oli sellel aastal enneolematult võimas ning on andnud kogu alale uue värvi. Sõidame keset muruga täidetud tühjust ning seejärel hakkavad nad vaatevälja ilmuma, alguses üksi, siis mitmekesi – taeva poole sirutuvate võradega, justkui käänulise männi ja palmi kohtumisest sündinud olendid, kelle juured asetsevad ladvas; kõikidest maailma puudest ühed erinäolisemad ja eraldatumad.
Ka Sokotrat peetakse meie planeedi üheks eraldatuimaks maavormiks. Põliste imetajate ja kahepaiksete puudumine viitab saare väga iidsele päritolule, paigutades selle pinnavormid võib-olla isegi imetajate-eelsesse aega. Ühte juuraaja ajaauku satume järgmisena ka meie. Lahkume draakonipuude vahelt ja sõidame platoolt džiipidega alla, Wadi Dirhuri kanjonisse. Kanjoni põhjas voolab vesi, mille lõhna on kaugele tunda. Palmid, linnulaul, ümaraks uhutud kivid, värvilised krabid ning sileda koore ja õõnsa kõlaga Sokotra kõrberoosid ehk pudelipuud (Adenium Obesum Socotranum) on kõik siin endale kodu teinud. Midagi ei ole parata – vee lõhn tähendab ka elu lõhna. Kusjuures kohalike jaoks on kanjon kahtlase mainega koht, kuna kunagi oli see koduks vetevaimudele, kellega inimesed suurt tegemist ei tahtnud teha. (Nii palju siis puhtast islamiusust…) Kuldne valgus peegeldub kanjoniveel, mida ääristavad võimsalt taeva poole kõrguvad lubjakiviseinad. Ma võin lubada, et kui keegi haaraks sind või mind öösel oma koduvoodist välja ja tõstaks siia metsikule kanjonipõrandale, ei oskaks meist kumbki ka parima tahtmise juures ära arvata isegi kontinenti, kus viibime. Või ajastut! Lisaks taevasse suunduvatele kanjoniseintele sirutuvad siin kõikjal, kuhu pilk langeb, ülespoole ka Sokotra pudelipuud – miniatuurseid ahvileivapuid meenutavad, justkui plastiliinist voolitud poolhumanoidsed kujud, kel õnnestub kasvada välja teravatest kividest, kõrgetest rändrahnudest, kivistest seintest ja kuivadest platoodest. Nad on ka ühed vähesed puud, kes ei vaja õitsemiseks vihma.
Päikeseloojanguks läheme tagasi platoo kõrgeimasse punkti. Siit ulatub seenekujuliste draakonipuude mets sama kaugele kui horisont. See ei ole „Alice Imedemaal“, Keskmaa ega Muumipapa mets – see on kõige reaalsem ja ebareaalsem teine maailm, mis on samal ajal meie kõigi kodu. Me ronime rabedalt teravate kivirahnude otsa pea täielikus vaikuses. Kõikjal meie ümber ulatuvad draakonipuude niiskust püüdvad võrad juurtena tumeroosa taeva poole, jättes mulje tagurpidi olevast maailmast. Ja seejärel mattub maailm hämarusse.
Arheri liivaluidetelt Linnuteeni
Järgmisel päeval liigume uude laagripaika, Arheri lumivalgete ja massiivsete liivaluidete äärde Sokotra idarannikul. Need vähemalt kümnekorruselise maja kõrgused tuulest pühitud mäed tõusevad üles pea otse merest ja külgnevad järskude kiviste kaljudega. Meie laagriplats on luidete vahel voolava mageveelise oja ääres. Magame üsna sügavalt ning tõuseme pea terve seltskonnaga kell 4 hommikul, et ronida düünide otsa päikesetõusu vaatama. Palja jala all on öine liiv peaaegu külm.
Enne kella viit muutub taevas korraga eriti siniseks ning seejärel löövad oranžid toonid taevalaotuse särama. Kuu on veel ikka üsna kõrgel taevas, kuid kogu ruum meie ümber mattub pastelsetesse toonidesse. Tuul puhub luidete vahel. Ja kõik tundub kuidagi ümar.
Sel õhtul ei lähe keegi vara magama. Ööd on Arheri düünidel eriti pimedad. Istun üksi täiskuuvalguses ja vaatan krabisid kivide vahel askeldamas. Laagrisse naastes on seal põlemas suur lõke, paljud tantsivad ning reisikaaslane, Pennsylvaniast Helsingisse kolinud ulmejuttude kirjutaja ning hetkel oma pulmareisil viibiv Dan on visanud end liivale pikali ja vaatab taevasse. Tema palet ehivad suured pisarad. Ta vaatab üles, tervet taevalaotust enda alla haarava Linnutee poole. Ja ta nutab ja sosistab ööpimeduses ei kellelegi ja kõikjale: „Ma ei tea, mida teha. Ma ei teadnud, et selline asi on võimalik. Ma ei ole elus kunagi nii palju tähti näinud. Ma ei ole elu sees midagi sellist ette kujutanud.“ See Linnutee on täiesti metsik. Taevasõiduk, mis näitab sulle viivuks, et sa oled osa kõigest.
Kõige elavaga koos
Oma viimase laagri paneme püsti teistmoodi metsikul rannal. 2019. aasta novembrikuise tsükloni ajal tõid tormituuled siia õlitankeri. Iga päevaga liikus tanker vaikselt rannale lähemale ja lähemale. Kuniks see jäi pisikese küla ees rannaliiva kinni ning… sinna ta jäigi. Ta saabus Tansaaniast, tühjana ja ilma meeskonnata ning on tänaseks rohkem roostes kui suuremaid mänge meenutavad Nõukogude Liidu poolt külma sõja ajal Lõuna-Jeemenile kingitud (ja juba sel ajal kasutud) T-34-85 tankid. Pere, kelle merevaate randunud tanker aga ära rikkus, on nüüdseks sellele elama kolinud. This is as Mad Max as it gets. Õhtul tõuseb oranž kuu merest sellise kiirusega, nagu oleks tal selleks tungiv vajadus.
***
Vahel meenutab Sokotra rändajatele oma olemuselt ühte teist, suurest maailmast alati pisut eraldiseisnud paika – Timbuktud. Kui Sahara lõunaosas paiknev Timbuktu kõrbelinn oli 15. sajandiks regiooni intellektuaalseks ja kaubanduslikuks keskuseks, tuntud Kairo ja Veneetsiani välja, siis tuhat aastat enne Timbuktu asutamist kauples Sokotra juba viiruki ja ravimtaimedega Vahemere, India subkontinendi, Aafrika ja Araabiaga. Kui Euroopa maadeavastajad 19. sajandi alguses Timbuktusse jõudsid, ei viidanud seal aga miski paiga kunagisele hiilgusele. Sarnane olukord on ka Sokotral. Kogu siinne käsitöö, sokotri keel, kuulsad luule- ja loovestmisvõistlused, mis on arenenud aastasadade jooksul pea täielikus eraldatuses, on kõik praeguseks hääbumas ning saare tulevik ebakindel.
2000. aasta Jeemeni seaduse kohaselt on 75% Sokotrast klassifitseeritud rahvuspargiks või looduskaitsealaks, mille kasutamise suhtes kehtivad ranged eeskirjad. 2020. aasta juunis kukutas Lõuna-Üleminekunõukogu korraldatud (ja AÜE toetatud) riigipööre ÜRO poolt tunnustatud Jeemeni administratsiooni. Pärast seda on volitamata ehitiste osakaal kasvama hakanud. Rändajale jääb küsimus: mida saab teha tema, et seda Marco Polo ja Herodotose poolt kirjeldatud paika ka järgmised aastatuhanded alles hoida. Sest Sokotrat on meile kõigile vaja. Meil on vaja ronida mööda kive ja rändrahne, hüpata vadidesse ja jõgedesse ning leida radu koos sisalikega. Meil kõigil on vaja ärgata värskes õhus ning teada, et päike tõuseb ka homme. Ja mõista seda, et me oleme osa kõigest elavast, nii kultuuride kui ka liikide tasemel.
Sokotral on legend haikalast, kes hüppab igal õhtul merest välja, et päike alla neelata ning lasta kuul taevasse tõusta. Ühenduspunktina väga reaalse ja täiesti kujuteldava maailma vahel lubab Sokotra meil heita pilgu aega, mis asub inimliigi isiklikust ajaarvamisest kaugel väljas. Ja tuua meid sedasi lähemale iseendale.
Tekst ja foto: Marion Jõepera