Šokireis Põhja-Koreasse 2

Rongi aknast pildistada pole lubatud, küll aga teen sealt oma parimad salafotod. Salafotodeks võtsin kaasa eraldi mälukaardi, mille püksirihma peidetuna kenasti üle piiri toimetan. Põhja-Korea maastikelt vaatab vastu vaesus – elamud on lagunenud, inimeste riietus katkine ja must, põllud väga halvas korras. Põldusid haritakse käsitsi või härgadega, traktoreid näeb väga harva. Ainsad, kes näevad lõbusad ja kirevad välja, on väikesed lapsed. See torkab silma kogu riigis, väikelaste eest hoolitsetakse hästi.

Rongi aknast pildistada pole lubatud, küll aga teen sealt oma parimad salafotod. Salafotodeks võtsin kaasa eraldi mälukaardi, mille püksirihma peidetuna kenasti üle piiri toimetan. Põhja-Korea maastikelt vaatab vastu vaesus – elamud on lagunenud, inimeste riietus katkine ja must, põllud väga halvas korras. Põldusid haritakse käsitsi või härgadega, traktoreid näeb väga harva. Ainsad, kes näevad lõbusad ja kirevad välja, on väikesed lapsed. See torkab silma kogu riigis, väikelaste eest hoolitsetakse hästi.

Erki Loigom annab reisinõu Põhja-Koreasse minejatele.

Põhja-Koreasse pääseb vaid paketiturismiga – riik määrab, kes, kus ja kui palju võib riiki reise korraldada. Seljakotireisijat riik ei oota. Kogu päevakava on ette kirjutatud, sisaldades vaatamisväärsusi peamiselt revolutsioonilisele tegevusele pühendatud ausammastest, riigijuhte ülistavatest näitustest ja monumentidest.

Põhja-Koread peetakse maailma isoleeritumaks riigiks ja nagu paljud muudki negatiivse tooniga eelteadmised, kivistub see müüt reisi ajal veelgi. Kui valdavalt saavad erinevaid riike puudutavad kuulujutud kohapeal liikudes tavapäraselt ümber lükatud, siis Põhja-Korea osas need pigem kinnistusid.

MIKS ON OLEMAS KAKS KOREAD?

Kogu Korea poolsaar oli alates 1910. aastast Jaapani okupatsiooni all kuni selle kapituleerimiseni 1945. aastal. Juba 1925. aastal alustas Kim Il Sungi loodud vastupanuliikumine koostöös Nõukogude vägedega Jaapani-vastast võitlust Hiinas. Teise maailmasõja lõpuks jõudsid väed poolsaarel lõunasse tungides kuni 38. paralleelini. Põhjas kuulutati Nõukogude Liidu mahitamisel välja kommunistlik riigikord, Kim Il Sung määrati riigi presidendiks.

1950. aastal ründas Põhja-Korea lõunanaabrit ja oli rünnakus väga edukas. Siiski ei suudetud Lõuna-Korea valitsust kukutada. Kuna ameeriklased ei tahtnud näha Korea poolsaare tulevikku kommunistlikuna, asusid nad vastupealetungile. Seda kolm aastat kestnud perioodi tuntakse ajaloos Korea sõja nime all. Sõja tulemusel oldi 1953. aastal samas kohas, kust alustati – 38. paralleelil. Ameeriklased ja lõunakorealased ühelt, Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea teiselt poolt leppisid kokku demilitariseeritud tsooni (DMZ) loomises kahe riigi vahele. Ametlikku rahulepingut kahe Korea vahel ei ole tänaseni ja riigi piiridel seisavad vastastikku pidevas lahinguvalmiduses üle 1,1 miljoni sõduri.

KUIDAS SAADA VIISA?

Põhja-Koreasse pääsemiseks on tarvis viisat, mille saab suhteliselt lihtsalt umbes kahekuulise ootamise järel. Sel ajal kontrollitakse reisija ühiskondlikku tegevust. Liiga agarad sõnavõtjad (ajakirjanikud, inimõiguste eest võitlejad, parlamendiliikmed) riiki ei pääse. Samuti nagu USA ja Lõuna-Korea kodanikud, kuigi keelud nende suhtes olevat leebemaks muutunud.

2010. oli esimene aasta, kus riiki sai külastada piiramatu hulk inimesi, varem oli aastane külastajate hulk mõõdetav üksikute tuhandetega.

KUIDAS KOHALE MINNA?

Pyongyangi toimub Pekingist iga päev lend, samuti sõidab Peking–Pyongyang liinil rong. Need on peaaegu ainsad välisühendused Põhja-Koreaga.

Lennuki startimisel ei unusta salongiteenindus meenutamast, et lennuk püsib õhus vaid tänu Suurele Juhile ja tänada tuleb selle eest Töölisparteid.

Juba lennukiaknast on aimatav piiriületus. Hiinat lahutab Põhja-Koreast kurikuulus Yalu jõgi, mille voogudesse jätab igal aastal elusid sadu põgenemist üritavaid põhjakorealasi. Peale Yalu jõge kaovad loodusest värvid. Külad omandavad hallid toonid, asfaltteed kaovad. Maandumine Pyongyangis on maandumine hallikaspruuni maailma, lennujaama ümbruses on halvasti haritud põllumaad ja prügist pakatavad kraavid.

PYONGYANG

Põhja-Korea pealinn Pyongyang näeb välja nagu koopia kaheksakümnendate keskpaiga Tallinnast. Väikesed univermag’id, kus müüakse ühte leiba, ühte konservi ja üht mahla (turisti poodi ei lasta, aga bussiaken on õnneks ikka klaasist), veidi kasimata kortermajade rajoonid, vanad Vene ja Hiina automudelid, trollid ja pikad järjekorrad kõikjal. Palju monumente ja riigijuhtide memoriaale, revolutsioonilisele võitlusele kutsuvaid plakateid ja patriootilisi loosungeid.

Kus küll elevad need 3 miljonit, kes selle linna hingekirja on kantud? Sellele andis ootamatu vastuse üks teeremondist põhjustatud ümbersõit läbi vanema lin- naosa. Seal algas Põhja-Korea reaalsus. Parteisse mittekuuluv pealinlane elab väga halvas seisukorras olevas kivika- tusega majas, piiratud ruutmeetritel. Puudub igasugune rohelus, teed sellises rajoonis on raskelt läbitavad.

Pyongyangi metroo koosneb väideta- valt 17 jaamast kahel liinil, kuid turiste viiakse alati vaatama ja sõitma vaid kahe jaama vahel. Kurjad imperialistid räägivad, et jaamasid ongi vaid 2, ülejäänud on küll mingis mahus maa alla kaevatud, aga omavahel ühendamata. Metroo tegelik eesmärk olevat toimida pommivarjendina tuumarünnaku korral. Selle tõestuseks soovitab Lonely Planet pöörata tähelepanu väga paksudele kolmekordsetele ustele metroo maaaluses osas – ja need on neis kahes jaamas tõesti olemas. Kahtlustele lisab vürtsi asjaolu, et maa peal tuvastasime oma reisi jooksul vaid viis jaama ja kõik need olid suletud.

ISOLEERITUS

Lääne meedia armastab Põhja-Koread kujutada ähvardava jõuna maailma rahule. Palju on liikvel müüte selle riigi kohta. Enamus nendest kipub tõsi olema.

Riik elab totaalses suletuses. Igapäevaselt väljendub see faktides, et Põhja-Korea on maailma viimane, kus ei kasutata internetti ja e-posti, inimesed ei pääse liikuma üle riigipiiride (isegi asulate vahel liikumiseks on tarvis lubasid), kus ei ole nähtav ja kuuldav ühegi võõrriigi meedia.

Müüdavad raadiod on ilma sageduse vahetamise võimaluseta. Meie giidid ei suutnud ära tunda pildilt Sydney maailmakuulsat ooperiteatrit ja nad ei olnud kuulnud mitte midagi laevauputamise intsidendist Lõuna- Korea sõjalaevaga, ei teadnud Shanghai EXPO-st jne. Vaadates kohalikku ainsat teleprogrammi, siis ei ole ka millegi üle imestada. See koosneb vaid sõjaväelaste kontsertidest ja karaokestiilis revolutsioonilise muusika programmist. Uudistes ei puudutata välismaiseid teemasid üldse, enamiku moodustavad monumentide avamised, sõjamälestused Jaapani- ja USA-vastase võitluse päevilt jne. Kui juba välismaalasi tihedamalt kohtavad giidid on nii väheinformeeritud, siis jääb vaid ette kujutada, mida tavaline põhjakorealane maailma asjadest teab.

Põhja-Korea rahvast veedab erinevatel andmetel 200–300 tuhat (üle 1% rahvastikust!) vangilaagrites, kus hukkamised, piinamised, näljasurm on igapäevased valikud. Ametlik info seda loomulikult ei kinnita.

Riigist põgenemine on võimalik vaid Hiina suunas, kes aga tabamise korral põgeniku Põhja-Koreale välja annab ja karistus on selle eest vaid üks – surm. Põhja-Korea põgenikud peavad märkamatult läbima Hiina ja Laose, alles Tai on riik, mis neid aitab ja Lõuna-Korea lennukile panevad. Vaadake kaarti ja saate aru, millise reisi peavad need inimesed enne vabadust läbi tegema.

Lõuna-Koreas ja ka Jaapanis on olnud juhtumeid, kus põgenikud on leitud hiljem tapetuna. Väga raske on saada ka vabas maailmas endisi põhjakorealasi kaamera ette, nende hirm saada tapetud on reaalne.

Minu reisiseltskonna moodustasid kaks Kanada kodakondset (kuigi üks neist rahvuselt hiinlane), üks britt. Igasuguse suurusega grupi jaoks on 2 giidi ja bussijuht. Giide on 2 põhjusel, et nad teineteist kontrolliks. Minu päritolumaa lisab mulle lisapunkte, endine Nõukogude Liit on riigis au sees. Minu imperialistidest reisikaaslased elavad enda sõnul üle elu hirmsamad 5 päeva – meil puuduvad passid, ära korjati ka mobiiltelefonid, pildistada tohib vaid giidi loal. Kuigi Põhja-Koreasse reisijale on sellised keelud küll enne teada, on nende kogemine vaba maailma inimesele siiski uskumatu ja raske kogemus.

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga