MÄED, ARMASTUS JA OKSEKOTT

Lennukitoit ei maitse isegi siis, kui lendad hommikul üle Kaukasuse.

All, kus Svaneetia ja Venemaa piir, on Ušba,

pole vodka sedapuhku, vaid kahe tipuga mägi.

Jah, eriline, mitte mingi tavaline ühe tipuga Kazbek, millele sikud ja sokud igal suvel otsa ronivad.

Ikkagi isutult lendad, isetu toit

pärast tšahobilisid, hatšapurisid, hinkalisid, tsinandalisid.

Selle-eest milline koit

mägede harjadel.

Laulupoe laule laulavad megreelid ja svaanid.

Osseedid ja abhaasid vaikivad.

Mimino, meie piloot, lendab mägede kohal,

aga päris mägede, mitte ameerika omade,

kuigi stardime Tbilisis George Bush streetilt

vahemaandume mürtsuga Riiga Aivars Lembergs ielale

ja lõpetame Tallinnas Ronald Reagani pargis.

Balti lennuk nagu ikka ei tõuse õhku,

haige tiivaga lind.

Kimun Läti lennujaama peldikus gruusia sigarette Parlament,

valmistaud USA litsentsi alusel Ukrainas

globaalse tööjaotuse ja vennaliku abi korras,

kui tuleb vana kamraad, vist ühelt teiselt lennult või teiselt planeedilt

ja ütleb lennult: sa ei tea, mis tunne on armuda, kui oled juba 40.

Viskab koni pissuaari ja lahkub.

Jään lollakalt vahtima – no kuidas ma (45) peaksin seda teadma?

Aga ma tean, mis tunne on lennata hommikul üle Kaukasuse

kahe tipuga Ušba

õnnest nuttes.

Ilma oksekotita.

Tiit Pruuli