Sinine Punane meri

Liisa Talving on mitmeid hooaegu töötanud reisijuhina Punase mere kaldail. Ja on avastanud, et ka Punane meri on tegelikult sinine.

Liisa Talving on mitmeid hooaegu töötanud reisijuhina Punase mere kaldail. Ja on avastanud, et ka Punane meri on tegelikult sinine.

Lennuk teeb kõrbe kohal viimaseid tiire ja jõuab siis kiirust vähendades millegi sinise ja sügava kohale. Piloot kallutab sõiduriista kergelt vasakule küljele, et reisijad paremini näeksid – “Teie ees, daamid ja härrad, laiub Punane meri.” Iga uus päev toob siinsetesse lennujaamadesse sadu lennukeid, millest väljub tuhandeid inimesi. Enamik on tundidepikkuse reisi ette võtnud mere pärast.

Oma nime on Punane meri ühe legendi kohaselt saa- nud veealuste korallide värvi järgi. Osa teab aga rääkida, et kõlava nime taga on hoopis mere kaldal kõrguvad mäed, mis õhtupäikese käes veepinnale punakaid varje heidavad.

Igal juhul on tegemist ühe soojema ja liigirikkama merega kogu maailmas. Merevee temperatuur naljalt alla 20 ei lange – nii ei ole see mitte ainult kurguni vees istuda armastava inimese, vaid ka paljude taimede ja loomade lemmikpaik. Siit võib leida üle 1000 liigi erinevaid mereelukaid ning rohkem kui 200 liiki koralle.

Punast merd peetakse ka maakera kõige soolasemaks mereks, sest Surnumeri kuulub teadupärast ametlikult hoopis järvede, mitte merede hulka. Ja vesi kannab siin hästi. Kes ujudes ära väsib, võib vahepeal vabalt veepinnale pikali heita, silmad kinni panna ja lainetega ühes rütmis hõljuda. Ka need, kes kodumaistes järvedes kivina põhja vajuvad, püsivad siin nagu korgid vee peal – selleks et siin põhjani jõuda, tuleb endale, vastupidi, mitu kilo tina külge riputada.

Veepõhja minejaid on Punases meres rohkelt – mitte ilmaasjata ei nimetata seda paika sukeldujate paradiisiks. Ükskõik millises kuurortlinnas peatuda, kalade ja korallide vähesust kartma ei pea. Mõnel pool tuleb huvitavamate ja turismist rikkumata paikade nägemiseks laevaga kaldast na- tuke eemale seilata; mõnel pool piisab sellest, kui suvalises rannas varba vette pista – juba seisadki keset akvaariumi. Tihtipeale satub sukelduja teele akvaariumikaladest põnevamat seltskonda nagu meetrite pikkused moreenid, häbeliku ilmega merihobud või uudishimulikud delfiinid. Pettumust paari meetri sügavusele sukeldumine tõesti ei valmista, sest kohtumine vähemalt paarisaja kalaga on alati garanteeritud.

Kogenud sukelduja jaoks ei ole Punane meri samuti igav paik. Mõnikümmend meetrit allapoole laskudes kaovad silme eest küll pimestavad värvid ja rikkalik elusloodus, ent nüüd ilmuvad kõrvus kumiseva vaikuse saatel nähtavale salapärased laevavrakid. Uudistamiseks on avatud nii II maailmasõja-aegsed sõjalaevad (nt The Thistlegorm) kui alles 1990ndatel põhja läinud reisilaevad (nt The Salem Express, mis vajus mere sügavusse, kui oli teel tagasi palverännakult Mekast). Pildista ja filmi nii palju kui tahad, uju risti läbi laeva, tunneta teispoolsuse lähedust. Ainult taskusse ei tohi midagi pista.

Tegelikult ei ole selleks, et Punase merega tutvust teha, vaja ilmtingimata põhjas ära käia. Kellele sukeldumine vastumeelne tundub, võib toru, maski ja lestadega mööda veepinda ringi ujuda ehk snorgeldada ehk toruujuda. Snorgeldamine pakub vast pisut väiksemat adrenaliiniannust, kui kalade keskele sukeldumine oma kolmemõõtmelisusega, aga et türkiissinine merevesi on imeliselt läbipaistev ja nähtavus hea, siis saab veealusest elust ka niimoodi pildi ette. Selliste merereiside käigus satutakse tavaliselt vahepeatuse korras mõnele valge liivaga kaetud paradiisisaarekesele, kus peale liiva sees ringi sibavate erakvähkide suurt kedagi ei ela.

Neile, kes on harjunud lainelaual seistes tuult püüdma, on Punasel merel samuti üht-teist pakkuda. Siinai poolsaarel koguneb igal aastal suuremat sorti seltskond seiklejaid surfilaagritesse, kus õhtune kaldapealne elu on vähemalt sama tormiline nagu lauaga laineharjal kõõlumine.

Kui suurest kalade vaatamisest kõht tühjaks läheb, ei pea kehakinnitust kaugelt otsima – enamik rannaäärseid linnakesi on täis imelisi mereandide restorane, kus neist kümnel erineval moel maitsev suutäis valmistatakse. Kõige ehedam on aga leida rannast mõni paat, mis viib avamerele kalastama ja kus meeskond päeva jooksul püütud värske kala õhtul laeva köögis ära küpsetab. Uskuge, kala maitseb kõige paremini just seal, kajuti põrandal ajalehe peal, kui seda mugida koos laevameeskonnaga loojuva päikese taustal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga