2016. aastal käisin Nepalis matkal, mille käigus pidime jõudma maailma kõrguselt kolmanda mäe Kanchenjunga (8586 meetrit) põhja- ja lõunapoolsesse baaslaagrisse. Hilise mussooni tõttu olid mäetipud paksus udus ning mägi jäi tookord nägemata (vt Go Reisiajakiri 1/2017 nr 64). Uus katse oma silmaga see peitu jäänud hiiglane ära näha sai ette võetud ida poolt.
Meie kolmeliikmeline matkagrupp saabus New Delhisse Finnairi üheksa tundi kestnud lennuga varahommikul. Enne Ukraina sõda oli sõiduaeg tänu otseteele oluliselt lühem. India e-viisa sai lisakinnitust passi löödud templitest ja tee India avarustesse oli lahti. Lähim lennujaam Sikkimile asub linnas nimega Bagdogra. Sõit kohaliku odavlennukompanii IndiGo eeskujulikus korras suure lennumasinaga kestis paar tundi. Vastas oli väikest kasvu reibas giid Suren ja autojuht. Olime saabunud Lääne-Bengali osariiki. Õhtuks jõudsime linna nimega Darjeeling, mis asub 2045 meetri kõrgusel ja kus on umbes 120 000 elanikku.
Meie autojuht juhtis oma Toyota sõidukit väga kindla käega. Kitsastel mägiteedel tundis ta end kui kala vees ja suutis osavalt läbi roolida kõige ahtamatestki oludest. Enamasti liikusid ringi neljaveolised džiibid, mis olid üldjuhul valget värvi ja Indias toodetud (Mahindra, Tata). Muud tooni sõidukeid oli väga vähe ja ka väikebusse polnud näha. Need vist ei olekski kitsastele, enamasti vaid autolaiustele teedele kuidagi ära mahtunud. Suuremad kohalike seltskonnad oskasid end nii osavalt džiipide tagaossa pakkida, et mitu korda sai imestatud, kui väheldasest sõidukist arvukas rahvahulk välja valgus.
Darjeeling – muljetavaldav arhitektuur ja kitsarööpmeline raudtee
Mägedes asuv hea jaheda kliimaga Darjeeling oli inglaste valitsemisaegadel suvepealinnaks, kuhu kogunes India tasandiku põrgupalavuse eest pakku omaaegne kolonisaatorite koorekiht. Sellest ajast pärinevad ka uhked ehitised, kirikud ja Himaalaja kitsarööpmeline raudtee, mis asutati 1881. aastal.
Hommikul oli esimene käik raudteejaama. Ees ootas sõit enam kui sajandivanuse auruveduriga. Toy Train eksisteerib tänapäeval turistide lõbuks. Omal ajal ulatus kitsarööpmeline raudtee kunagise India pealinna Calcuttani (Kolkata). Rööpad keerutasid sinka-vonka sõidutee kurve kaasa tehes. Vedur ähkis, aknast lendas sisse söepuru. Aurupahvakad, viled ja vaguni kõikumine tekitasid vägagi autentse tunde omaaegsest rongisõidust.
Darjeelingi linnast 13 kilomeetri kaugusel asub 2590 meetri kõrgune Tiger Hilli nime kandev mägi, millelt avaneb vägev vaade valge hiigelseinana kõrguvale Kanchenjunga ahelikule. Vaadet segavaid pilvi oli vähe ja meil õnnestus näha ka ahelikust kaugel eemal vasakul pool paistvat kahte valget tipunukki. Pisut kõrgem on Makalu ja väiksem Everest, milleni on vaatepunktist linnulennult 172 kilomeetrit. Aheliku enese vasakus servas kõrgub 7710 meetri kõrgune Kumbhakarna (Jannu). Selle imposantse hiiglase baaslaagris käisime 2016. aasta Nepali matkal. Kui päevi hiljem Kanchenjunga ahelikule märksa lähemale jõudsime, jäi nimetatud mägi teiste tippude varju.
1850. aastal ehitatud Yiga Choeling Monastery oli esimeseks tiibeti budismi kloostriks Darjeelingus. See kuulub geluki (’kollamütsid’) koolkonnale. Kloostris kõrgub 4,6-meetrine Maitreya (tulevikus sündiva) Buddha kullakarvaline troonil istuv kuju. Tegime tiiru ümber peamaja ja keerutasime palverattaid.
Maailmakuulus tee – teine korje on parim
Pärastlõunal käisime Happy Valley teeistanduses ja teelehtede töötlemisvabrikus. Piirkonna istandusi hakati rajama 1800. aastate keskpaiku. Maailmakuulsat teed kasvatatakse orgaaniliselt 600–2000 meetri kõrgusel. Istandusi on piirkonnas enam kui 70. Märtsist novembrini saab kolm saaki. Kohalikud inimesed hindavad kõige enam teise korje musta teed, sest selles on parimas vahekorras aroom ja maitseomadused. Happy Valley istandus asub 3 kilomeetrit Darjeelingu linnast põhja pool 2100 meetri kõrgusel ja on vanuselt teine piirkonnas (asutatud 1854. aastal). Pärast tootmishoonega tutvumist ning erinevate teesortide degusteerimist ostsime vabriku tooteid koju kaasa.
Uuel hommikul seisis ees käik loomaaeda (Darjeeling Zoo) ja Mägironimise Instituuti (Himalayan Mountaineering Institute). Kõrgmägede loomi ja linde tutvustav loomaaed laiub 27 hektaril ja asutati 1958. aastal. Järsul mäeküljel võis näha uhket valikut rohusööjatest – sinilambad, mägikitsed, Himaalaja tahr jne. Järgnesid Himaalaja hundid, lumeleopardid, pantrid, must karu ja vägev rahutult kulgev tiiger. Pisut eemal sai imetleda mitut innukalt sebivat punast pandat, kes väga osavalt peentel okstel turnisid.
Loomaaiast kõrgemal asuva Mägironimise Instituudi asutasid 1954. aastal India peaminister Jawaharlal Nehru ja Everesti esmavallutaja Tenzing Norgay, kellest sai ka asutuse esimene juhataja. Seal antakse põhjalikku õpetust kõrgmägedes edukalt toimetulekuks. Instituudil on oma baaslaager, mis asub 4500 meetri kõrgusel ning mille lähedal on treenimiseks kõrged mäetipud ja liustikud. Meie edasisel matkal sai mitme selle õppeasutuse õpilase ja instruktoriga kokku puututud. Sealses muuseumis on põhjalik ülevaade mägironimise ajaloost ja vanemast varustusest ning rohkelt fotosid ronimiskuulsustest. Vitriinis eksponeeritakse Tenzing Norgay Everestil seljas olnud jakki, kirkat ja lippe, mida võib näha tuntud tipuvallutuse päeval võetud fotol. Instituudi õuel sai seisatada Tenzing Norgay hauatähise ja suure skulptuuri ees.
Sikkimi suunas
Algas autosõit Sikkimi poole. Auklik tee raputas kohutavalt. Mussooniaegsete ja oktoobri alguse ujutuste ning vihmade tagajärjel tekkinud maalihked olid suurt hävitustööd teinud. Sikkimi piiril tehti põhjalik dokumentide ja lubade kontroll ning passi löödi sissesõitu lubav tempel. Maantee muutus oluliselt paremaks. Õhtuks jõudsime linnakesse nimega Yuksom, mis asub 1780 meetri kõrgusel ja kus elanikke on 4000. Teel olime olnud kuus tundi. Hotelli ees kasvab kahe meetri kõrgune lopsakas punaste kõrglehtedega jõulutäht. Yuksomis on väga palju rohelust. Kenade värvikirevate majade aedades õitseb rohkelt lilli. Valitseb rahu ja vaikus. Yuksomist sai alguse meie mägimatk. Pidime kolme päevaga jõudma Dzongrisse 4000 meetri kõrgusel. See tähendas ronimist 2,3 kilomeetrit taevale lähemale.
Yuksom – Bakhim
Järgmisel päeval asusime teele. Kui giid meie toetusgruppi tutvustas, olin selle arvukusest lausa segaduses. Meie kolmeliikmelist seltskonda abistasid giid, kokk, koka abi, kandja ja hobusemees ning kuus hobust. Kõigil oli siiski oma vajalik rida ajada ja takkajärele saab neile ainult kiidusõnu öelda. Kogu varustus alates toidust, telkidest, madratsitest, gaasiballoonidest ja muust vajalikust tuli kaasa võtta, sest matkateel ei olnud kuskil püsiasustust.
Kauni lopsaka metsa vahel algas tõus. Järgnes jupp aega üles-alla teed. Pärast pikka rippsilda andsid suurel heleroheliseks värvitud kiviseinal olevad kirjatähed teada, et siseneme Kanchenjunga rahvusparki. 1997. aastal asutatud kaitseala katab neljandiku Sikkimi territooriumist ning seal trekkimiseks on vajalik eriluba. Algas pidev tõus. Peagi hakkas vihma sadama. See ei olnud eriti tugev ja meie õnneks olid järgmised päevad kuivad. Suur grupp India matkajaid tuli vastu. Osa seltskonnast oli minu meelest mägedesse täiesti sobimatute jalanõude ja riietusega. Giid rääkis, et varem käis Sikkimis palju Euroopa ja Ameerika matkajaid. Nüüdsel ajal on rõhuvas enamuses India grupid. Ka meie kogemus kinnitas seda tõdemust, sest n-ö valgeid matkajaid kohtasime järgnevatel päevadel väga vähe.
Bakhimi (2638 meetrit) jõudsime enne pimedat. Teel olime olnud pea üheksa tundi.
Bakhim – Phedang
Algas terve päeva kestev väga väsitav karm tõus. Vastu tuli paar suurt India gruppi. Veoloomade karavanid sõelusid edasi-tagasi, kes üles, kes alla. Enamasti olid koormakandjateks hobused. Liikusid ka jakkide ja dzode (jaki ja lehma ristand) karavanid. Kõigil loomadel seljas prisked kandamid. Järsumatel kohtadel pidid koormakandjad tegema tõsiseid pingutusi suurtel lahtistel kividel turnides. Sadade meetrite kaupa on mudasem tee sillutatud trepina paigutatud paksude laudadega. Raja kõrval kasvavad vägevad rododendronid ja magnooliad. Kohati sai imetleda roosaõielisi kõrgeid metsiku kirsi puid. Veidral kombel on see õieilu saadaval sügisel, vastu talve. Marju need puud ei andvat.
Lõunapeatuseks jõudsime kümmekonna helesiniseks värvitud majaga peatuspunkti Tshokasse (3050 meetrit). Siit avanevad esimesed vaated valgetipulistele mägedele. 6691-meetrine Pandim kõrgub metsa kohal. Kui jõudsime 3650 meetri kõrgusel asuvasse ööbimispaika Phedangi, olime tõusnud päevaga veidi üle kilomeetri. Teel olime kuus tundi.
Phedang – Dzongri
Öö oli päris külm. Hommikul kattis ümbruskonda ja telke paks hallakiht. Tõusnud päike sulatas selle kiiresti, kuid varjus püsis kiht visalt. Täna seisis ees veel pool kilomeetrit tõusu. Loodus on raja kõrval jätkuvalt väga ilus. Suured okaspuud vahetavad välja madalamad rododendronipõõsad, mis kõrguvad ka üle pea. Trekkijaid oli vähe, kohtasime paari prantslannat. Kohale saime üllatavalt kiiresti, kell näitas 11.30. Sõime ja pärast seda tegime väikese matka ümbruskonnas. Alustasime samal rajal, mis viis Mountaineering Institute’i baaslaagrisse. Peagi pöörasime paremale. Puud on siin jäänud allapoole, kasvavad vaid põlvekõrgused põõsapuhmad. Tüki aja pärast paistsid eemalt kõrgel mäenukil palvelipud ja nelja sambaga stuupa. Kõrgusnäit oli kohale jõudes 4085 meetrit. Stuupa kolm sammast on pühendatud Tiibetist tulnud munkade triole, kes tõid Sikkimisse budismi, ning neljas Sikkimi monarhia rajajale ja esimesele budistlikule kuningale. Õhtul läks päris külmaks ja tuuliseks.
Uuel päeval ärkasime kell 3.45. Pimedas alustasime pealampide valgel tõusu vaatepunktile, et seal nautida päikesetõusu ja Kanchenjunga aheliku kuldseks värvumist. Ronimine on mõnel lõigul väga järsk. Tuleb olla ettevaatlik, sest kohati katavad teed lahtised kivid. Tipul näitas Suunto kell kõrguseks 4125 meetrit. Puhus kõle tuul ja peagi hakkas külm ligi kippuma. Koka abiline pakkus termosest kuuma teed. Peagi hakkasid tipud värvi muutma. Päike tõusis kiiresti ja vaatemäng oli maaliline. Niipea kui fotod ja videod tehtud said, põgenesin allamäge, sest näpud külmetasid täiega.
Dzongrist viib mitmepäevane matkarada edasi Goetcha La kuruni (4940 meetrit). Üks päev aklimatiseerumiseks veedetakse kohapeal. Meie algne kava nägi samuti ette olla Dzongris terve päeva ja öö. Õige pea tõusis aga udu ja mäetipud kadusid pilvede varju. Algselt plaanis olnud retk uude vaatepunkti oli juba ette nurjunud. Kuna Dzongrist edasi minna me ei kavatsenud, siis otsustasime pärast hommikusööki kohe tuldud teed alla laskuda.
Dzongri – Tshoka – Yuksom
Teekond allapoole soojematesse oludesse läks hoopis lõbusamalt. Esimesel päeval laskusime üle kilomeetri. Palju abi oli käimiskeppidest, sest tuli kulgeda järskude langustega suurtest kividest koosneval rajal. Laudadega kaetud teel on siin kohati väga ebaühtlase kõrgusega astmed. Vastu tuli rohkesti eri suurusega matkagruppe, mis koosnesid enamasti India alamatest. Kui eelmisel päeval oli Dzongris vaid mõni matkaseltskond, siis nüüd leidis aset suur rahvaste kogunemine. Öö saime veeta majas. Toalaiusel lavatsil oleks meie kolme asemel pidanud patjade arvu silmas pidades magama viis kohalikku.
Allateekonnal jäi aega nautida väga kaunist loodust. Hiigelsuured magnooliad, okaspuud ja kõrge bambus kõrguvad kahel pool rada. Teisel pool orgu seadsid end päikese kätte mõnulema languurid. Järjest tuli üles uusi matkagruppe. Mussoonide aegne maalihe oli muutnud algset rada. Poolel teel Tshokast Yuksomisse tegime veel ühe ööbimispeatuse. Polnud kiiret ning saime mõnusalt kulgeda, sest päev jäi ju varuks. Laagrikohast avanes imeilus vaade vastasorule. Kõrge, suurte kollaste õitega puu võras lendas kümneid pisikesi linde, kes ilmselt magusast nestest lugu pidasid. Viimaseks matkaõhtusöögiks oli kokk eriliselt hea roa valmis teinud. Hommikul kiitsime saatjaskonda ja jagasime tänuraha.
Sikkimi pealinn Gangtok
Pärast ööd hotellis alustasime autosõitu Yuksomist, mis oli 17. sajandi keskpaiku Sikkimi kuningriigi esimene pealinn, linna nimega Gangtok. Korraliku asfaltkattega teele mahub vaid üks auto. Vastutulijate möödalaskmiseks on veidi laiemad kohad. Tee vingerdab mäenõlvadel. Peagi asfalt kaob ja jääb auklik tolmav kruusatee. Mussoonide maalihked on totaalset hävitustööd teinud. Teele kuhjunud mäekülgede eemaldamiseks on üles veetud palju tehnikat – ekskavaatorid, teerullid, betoonisegistid jm. Ringi sebis hulganisti töörahvast, kes teeservi betooni ja kividega kindlustasid. Hirmsas tolmupilves ja aukudes rappudes laskusime meie giidi kodulinnani, mil nimeks Singtam (426 meetrit).
Oktoobri algul oli linna läbival suurel Teesta-nimelisel jõel katastroofiline üleujutus. See viis minema suured betoonsillad ja kalda lähedal olnud majad. Veidi kõrgemal olnud majade alumised korrused pühkis tulvavesi tühjaks. Ohvrite täpset koguarvu ei olegi suudetud kindlaks teha. Põhja-Sikkimisse teel olnud relvade ja miinidega koormatud sõjaväe autokolonn, mis saatuslikul ööl oli laagris jõe kaldal, pühiti samuti minema. Moondunud autovrakid vedelevad jõe kaldal. Mitmed miinid olevat ka pauku teinud. Üle jõe saab terveks jäänud hüdroelektrijaama tammi pidi. Mõlemal pool tammi on ülipikad autode järjekorrad. Hiiglaslikud ajupuude virnad on takerdunud tammi ette. Peagi muutub maantee väga heaks. Lai, korralike eraldusjoontega asfaldiga ja liiklusmärkidega, mida me mujal kuskil varem polnud näinud. Peagi ukerdasime jälle varingute vahel.
Sikkimi osariigi pealinna Gangtoki sissesõidul olid suured ummikud. Linn laiub järskudel mäenõlvadel 1650 meetri kõrgusel ja elanikke on selles 100 000. Meie hotell asus väga kaunis kohas linna kohal kõrguval mäel. Seal lähedal asusid ka tähtsad osariigi valitsusasutused ja residentsid. Hotellist väikese jalutuskäigu kaugusel oli njingma (’punased mütsid’) sektile kuuluv 1840. aastal ehitatud Enchey klooster. Pealinna vanima gompa kullakarva ülespoole kaarduvate servadega katus meenutab hiina pagoode. Kloostris asub suur maskide kollektsioon, mida kasutatakse rituaalsetel tantsudel. Õhtul käisime linna peatänaval. Kaunilt valgustatud ning vaid jalakäijate päralt oleva laia tee äärsetes hoonetes on hulganisti kaubandust ja suur valik söögikohti. Varahommikuse päikesetõusu ajal avaneb hotelli aknast imeline vaade Kanchenjunga ahelikule.
Uuel hommikul külastasime Tibetoloogia Instituuti, mis asutati 1958. aastal. Tiibetile omase ehitusliku omapäraga hoone on väga kaunis ja meeldejääv. Siin asub rikkalik muuseum. Instituudis tegeldakse uurimistööga ning digitaliseeritakse vanu haruldasi dokumente ja fotosid. Sõitsime Gangtokist 24 kilomeetrit eemal olevat karma kagjù (’mustad mütsid’) koolkonnale kuuluvat Rumteki peakloostrit vaatama. Tiibetist 1959. aastal emigreerunud pealaama, kuueteistkümnes karmapa, rajas uue keskuse Sikkimi kuningliku perekonna kaasabil. Tiibetist õnnestus kaasa tuua enamik sektile kuulunud varast, sealhulgas vääriskividega kaunistatud kullast pagood. Seda saab kloostri ruumides klaasi tagant imetleda. Territooriumil asub suur õppemaja, kus õpetati mungateadmiste kõrval ka ilmalikke aineid. Selle lõpetamisel olid õpetust saanutel valla kõik võimalused kõrgkooli astumiseks. Sikkimi suurimat kloostrit valvab automaatidega relvastatud spetsialiseeritud sõjaväeosa. Selle liikmed võtsid oma ülesandeid täita täie kohustuse ja valvsusega. Pärast kloostri rajaja surma tekkisid karma kagjù juhtivate laamade vahel lahkarvamused uue ümbersünni suhtes ning praegusel ajal ongi kaks seitsmeteiskümnendat karmapa’d, kellest dalai laama poolt õigeks tunnistatu elab tema patronaaži all Indias Dharamsalas. Kloostri juurest avaneb kaunis vaade vastasnõlvadel laiuvale Gangtokile.
Meie reis hakkas lõpule jõudma. Järgmisel päeval jõudsime mägedest alla tasandikule linna nimega Siliguri (asub 140 meetri kõrgusel, elanikke 700 000). Siin on juba tavapärane üliintensiivne, tolmune, lärmakas ning prahi ja rämpsuga palistatud India. Kontrast mägise, kauni loodusega, rahuliku ja tervikuna täiesti prahivaba Sikkimi ja Darjeelinguga on totaalne. Rohkelt sõelub ringi nii elektri- kui ka tavamootoriga tuk-tukke, väärikalt jalutavad pühad lehmad, kellest mõned suvatsevad lesida ka sõiduteel. Kogu masinapark harrastab siin slaalomisõitu. Külastasime mitut turgu, kus kauplemist ei seganud lettide kõrvalt mööduv tuututav liiklusvoog. Tavapäraselt eksisteerib rikkus ja äärmine vaesus kõrvuti.
Uuel hommikul sõitsime lennujaama Bagdogras. Giidile ja autojuhile saabus suur grupp sakslasi, kellega oli ette nähtud tuur mööda rohkearvulisi Sikkimi budistlikke kloostreid. Pärast vastastiku lausutud kiidusõnu ja meiepoolset tänuraha oli aeg lahkuda.
Tekst ja foto: Madis Konsap