Siida – saami kultuuri lahutamatu osa

Veli-Pekka Lehtola raamatust "The Sami People. Traditions in Transition"

Traditsiooniline metsasaamide siida ehk saami küla süsteem on saami ühiskonna prototüüp. See tähendas küla kui üksust ja selles toimivat kogukonda ja territooriumi, mida külaelanikel oli õigus kasutada. Siida omas teatud kindlalt piiritletud maa-ala. Siida süsteem oli püsiv sotsiaalmajanduslik ja poliitiline institutsioon, mis oli sellisena funktsioneerinud sajandeid. Tavaliselt arvati, et saamidel polnud püsivat elupaika ega organisatsioonilist struktuuri enne kolonisaatorite tulekut. Seetõttu viidati neile sageli kui vagabundidest laplastele. Nii see aga polnud. Saamid küll rändasid, aga vaid kindlalt piiritletud piirkondades. Rootsi tunnustas siida piire ja omandiõigusi kuni XVIII sajandi alguseni.

Siida maad ja veekogud olid jagatud piirkondadeks, mis kuulusid teatud suguseltsidele või perekondadele. Kellelgi teisel peale kosjasobitajate või midagi müüma tulnute polnud neile maadele asja. Siidat haldasid erilised goahti’d ehk eluaseme nõukogud. See oli siis keskne juhtkond, kes jälgis maade kasutamist, otsustas kasutusõiguse üle, viis ellu administratiivseid kohustusi ja teisi kogukonna asju, nagu uute liikmete vastuvõtmine või abielude sõlmimine. Kõigil siida liikmetel oli hääleõigus.

Metsasaamide siida

Metsasaamide siida organisatsioon põhines iga-aastasel rändel. Suguvõsad püsisid oma elupaikades kevadest sügiseni, liikudes ühest paigast teise vastavalt jahipidamise ja kalastamise vajadustele. Talveks kogunesid kõik talvekülla, kuhu oskasid tulla ka kaupmehed, maksukogujad ja teised ametiisikud.

XVI sajandist alates tegi metsasaami siida süsteem läbi mitmeid muutusi. Väliseks põhjuseks oli koloniseerimise levik ja riikide mõju. Sisemiseks põhjuseks olid suured muudatused elatise hankimises, mis puudutas peaasjalikult uut majandussektorit – nomaadlikku põhjapõdrakasvatust ca XVI sajandi lõpus ja XVII sajandi algupoolel. Ulatuslik põdrakasvatus hakkas dikteerima eluviisi, liikumist, maakasutust ja asustamist. Varem polnud põdrakasvatusel taolist mõõdet olnud. Põtru oli vaid väiksel arvul taltsutatud veo- ja kandjaloomadeks ning peibutuseks uute põtrade ligimeelitamisel.

„Põhjapõdra küla“

„Põhjapõdra küla“ erines traditsioonilisest metsasaami siidast. Muutus siida struktuur. Väikesed konkreetsed piirkonnad, mida metsasaamid kasutasid, muutusid pikkadeks „põhjapõdra küladeks“, sest suvised ja talvised elupaigad võisid olla üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Arvatakse, et põhjapõdrasaamidel oli kõigist saamidest ja ka kolonisaatoritest kõige turvalisem sotsiaalne süsteem. Nende toiduvarud ületasid nende endi vajadused ja vaesematele anti poroliha, et nemadki söönuks saaksid. Nomaadlus tingis suuremat tööjaotust, sest karjakasvatajad ei teinud ise kogu varustust. Näiteks kelgud tegid saami käsitöölised või ka soomlased.

Ehkki põhjapõdrakasvatus on suhteliselt „noor“ nähtus saami kultuuris ja metsasaamide traditsioonilist eluviisi võib pidada saamide põliseks alustalaks, sai põdrakasvatusest siiski mitmeks sajandiks saamide domineeriv tunnus ja peamine elatusvahend.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga