Kõik minu tuttavad, kes Rootsis Göta kanali läbinud, olid oma soovitustega veidi ebalevad: „Purjetamine unusta ära“, „See on pigem mägironimine“, „Ei, kord elus võib selle läbi teha“, „See on parim koht abielulahutuseks“ jne. Sain juba talvel jahi In The Mood kapteni Andres Tederiga reisi plaanides aru, et Göta kanalil ei sõideta merd, vaid varuda tuleb maamehe kannatlikkust.
Meie pooleteisekuuline merereis oli kavandatud siiski mitmekülgsemana: Tallinn − Rootsi idarannik − Göta kanal − Vänerni järv − Trollhätte kanal – Göteborg − Oslo. Ja pärast nädalast pausi piki Norra fjorde ja Põhjamere idaserva ning risti üle Taani väinade suudme Taani rannikule. Siis läbi üha kitsenevate väinade Kopenhaagenisse ning mööda Rootsi rannikut Ölandi, Gotlandi ja Hiiumaa kaudu koju tagasi.
Plaanisime ka neli meeskonnavahetust. Esimest korda vahetus meeskond Göta kanalil Norsholmis, teist korda pärast Göta kanali läbimist Vänerni järve ääres, kolmas kord Oslos ja neljas kord Kopenhaagenis. Nii saime neli nädalast etappi ja lisaks puhkusenädala Oslos.
Eriti mugavalt õnnestusid vahetused Rootsi sisemaal. Teine vahetus sõitis parvlaevaga Stockholmi ja sealt autoga 170 kilomeetrit Norsholmi. Esimene vahetus viis auto tagasi Stockholmi ja jättis nädalaks sadama parklasse. Kolmas vahetus sõitis taas parvlaevaga Stockholmi, võttis parklast auto ja sõitis sellega Vänerni järve äärde. Nii pääses teine vahetus autoga mugavalt koju tagasi.
Sisenemine Göta kanalisse on Rootsi idarannikul Gotlandist veidi loodes asuvas kitsas siselahes. Värav paikneb veidi kummalise nimega paigas Mem, kus on ka külalissadam ja söögikoht. Meie jahi ühesuunapilet maksis 6200 Rootsi krooni. Sugugi mitte odav. Kahesuunapilet oleks maksnud paar tuhat krooni rohkem. Hind sõltub ajast, paadi pikkusest, reisijate arvust jne. Kanali veebiküljel on täpne hinnakiri olemas.
Esimene tuntum linn tuleb üsna varsti – Söderköping oma väikese vanalinna, kitsaste tänavate ja kirikutega. Seal on kaks külalissadamat, infopunkt ning hulk söögikohti. Kanalist veidi kaugemale jääb Norrköping, mida võib nimetada juba suurlinnaks.
Tõsisem töö lüüside võtmisel algab kohe pärast Söderköpingit. Esmalt tuleb oodata silla avanemist maanteel E22 ja siis kuus järjestikust tõusvat lüüsi. Lüüside võtmise tehnikast saab hea ülevaate Göta veebileheküljelt. Kindlasti peab kaasas olema kaks 10–20-meetrist otsa. Meie tehnika oli lihtne. Üks mees oli kaldal lüüsi serval, teine ühe kinnitusotsaga jahi vööris ja kolmas teise kinnitusotsaga ahtris. Füüsiliselt kõige raskem ja vastutusrikkam oligi vöörimadruse töö. Tema pidi hoidma jahti lüüsiväravate vahelt paiskuvates keeristes otse. Ühel ajal oli lüüsis kolm-neli paati. Just mäkke ronivad lüüsid olidki kõige raskemad. Kui neid oli mitu järjest, ei jäänud hingetõmbamiseks aega.
Julm väljapressimine
Juba varsti saime aru, et ööbimiskoha peale peab mõtlema pikalt ette. Muidu võib lüüside õhtune sulgemine jätta teid keset põldu. Pole välistatud, et ka meeskonna jaks saab enne järgmisse sadamasse jõudmist otsa.
Meie jõudsime hilisel pärastlõunal esimesele suuremale järvele Roxenile. Kes ütles, et siin ei saa purjetada? Kuigi ilm oli tuuline ja vihmane, ületasime järve heas meeleolus. Kuulsate Bergi lüüsideni jõudsime nii hilja, et need olid suletud. Ja väikese paadisilla ääres oli kuus jahti tihedalt poide küljes kinni. Kuna tuul oli tugev ja manööverdamisruumi vähe, sõitsime end hooga ja peaaegu õnnelikult teiste jahtide vahele. Täiuslikust sildumisest jäi puudu vaid see, et naaberjahi poi ots jäi meie roolilehe vahele kinni. Ja kuigi me saime pärast pikki ponnistusi selle kätte, polnud taanlastest naabrid ikkagi rahul. Nende päevinäinud poiots oli veidi meie jahi sinise mürkvärviga koos ja justkui ka natuke kannatada saanud. Nii möödus õhtu naabritega protsessides, kes olid kataloogist juba välja valinud ühe eriti trendika ja kalli otsa. Sellise väljapressimisega me muidugi nõus ei olnud. Olime läbinud 25 meremiili.
Bergi kuninglikud lüüsid
Järgmisel hommikul alustasime Bergi lüüside võtmist. Esimesed seitse järjestikust kannavad kanali avanud kuninga Karl Johani nime ning tõstavad sind 18,8 meetrit kõrgemale. Neile järgneb kohe veel kaks paarislüüsi. Sõltuvalt aluste rohkusest kulub nende läbimiseks mitu tundi pidevat tööd. Aeg võib veelgi pikeneda, sest vahepeal lastakse läbi ka lüüsidest allaliikujad. Pärast esimest seitset on väike ilusa sadamaga paisjärv, kus võib kohvivõi lõunapausi teha.
Lüüsides liikudes peab arvestama, et kuigi oled siia ostnud kalli pileti, muutud ise osaks turismiatraktsioonist. Sinu rassimist lüüsides jälgib pidevalt hulk turiste. Neile on pandud selleks isegi pinke ja kohvikupidajad on ehitanud uhkeid terrasse.
Teiseks õhtuks, olles läbinud vaid 10,7 meremiili, jõudsime Borensbergi väikelinna. Kaikohti oli vähe, ühe kohaliku mehe soovitusel hõivasime reisil oleva turismipaadi koha. Kaikohad on justkui tasuta, kuid neid leida ei ole õhtuti väga lihtne. Enamasti pead luba küsima mõne aluse poorti sõitmiseks. Leidsime kanali äärest ühe vana villa, mille terrassil nautisime õhtust Iiri kohvi.
Eakate purjetajate meelispaik
Järgmisel hommikul ületasime Boreni järve ja jõudsime n-ö kohalikku suurlinna Motalasse. Siin oli suurem ujuvkaide ja mitmete söögikohtadega sadam. Kuid kohti nappis juba keskpäeval. Kanalil liikus palju Saksamaa ja Taani eakate jahte, kellel polnud kuhugi kiiret. Nad olid tulnud Rootsimaa turvalistele sisevetele suve veetma ja peatusid mugavamates sadamates päevi, isegi nädalaid. Nii on paratamatu, et kiired edasiliikujad peavad otsima hädavariante.
Leidsime siiski ühe vaba koha ning teenisime sellega saksa pensionäride üksmeelse pahameele. Nad oleks soovinud seal näha oma tuttavatest kaasmaalasi. Kaldavoolu saada ei õnnestunud, sest kõik pesad olid mitmekordselt pistikuid täis ja keegi ei olnud nõus millestki loobuma.
Me ei jäänud sellesse heaolusadamasse, vaid liikusime edasi Vätterni järvele. See on suur järv, kus teine kallas ei paista. Saime kohalikelt rootslastelt soovituse põigata otseteelt kõrvale ja külastada 8 miili kaugusel asuvat Vadstena linna ja selle hiiglaslikku veekindlust. Ja me ei kahetsenud.
Vadstena kuningaloss
Kitsas kanal kui puudega ääristatud allee viib otse kindluse müüride alla. Selle ümarate vormidega renessansslossi vallikraavis on külalissadam. Tõsi, parimad kohad otse müüride all olid hõivatud, kuid ajutise peatuspaiga siiski leidsime. Ma ei ole näinud teist sellist sadamat, kus sõidad otse iidse ehitise värava ette. Ja kindlasti tekitab mööda vett lossi sõitmine väga erilise tunde.
Rootsi kuningas Gustav Vasa hakkas 1545. aastal rajama Vadstena lossi esialgu linnusena, et kaitsta Stockholmi lõunast. Ja ikkagi näib selline hiiglaslik ehitis Rootsi sisemaal arusaamatusena. Kolme meetri paksused kaitsemüürid, neli võimast suurtükitorni … Ka Göta kanali idee sündis alles mitu sajandit hiljem. Ilmselt saigi kuningas varsti aru, et ehitisele tuleb leida ka teistsugune kasutus, ja hakkas seda ümber ehitama esinduslossiks. Sellele vaatamata kaotas kuninglik perekond 18. sajandi alguses selle vastu huvi ja uhket lossi hakati kasutama teraviljalaona. Tänapäeval on siin muuseum, mille siseõues toimuvad suviti klassika- ja rokk-kontserdid. Rohkem infot saab www.vadstena.se ja www. vadstenadirect.se.
Vaatamist ei vääri mitte üksnes kindlus, vaid ka ümbritsev vanalinn, kus kitsad kivisillutisega tänavad, hästi restaureeritud puitmajad, hulk väikeseid poekesi ja söögikohti, toomkirik ja klooster. Just siin olevat sündinud 13. sajandil Püha Brigitta ordu, mis rajas hiljem oma kloostri ka Piritale. Selle kunagise katoliikliku kloostri varemetel asub nüüd Kloostri hotell (www.klosterhotel.se), mille hoone oli varem kasutusel samuti kloostrina. Hotelli peetakse üheks erilisemaks terves Rootsis. Eriti kiidetakse hotelli hästivarustatud veinikeldrit.
See oli üldse esimene sadam, kus ka toidu suhtes veidi nõudlikumad külalised võiksid oma meelispaiga leida. Kanaliäärsed söögikohad ei ole gurmaanidele, siinsed kokad on teinud panuse lihtsale ja kiirele. Kõrge hind eeldaks siiski veidi isikupärasemat lähenemist, hautatud Norra lõhe friikartulitega ei ole päris see, mis hästivarustatud jahist välja meelitaks.
Vätterni järvel
Kahjuks ei võimaldanud meie ajagraafik siia kuninglikku paika kauemaks jääda. Otsustasime veel õhtupoolikul ületada Vätterni järve. See kristallselge, kuid külma veega järv sobib küll purjetamiseks, kuid on siiski veidi liiga väike. Ja ka loodus pole ärahellitatud rändajale kutsuvalt lummav. Oh, kui kiiresti harjud kauniga ja hakkad seda pidama keskpäraseks! Ihne soov noppida vaid parimat teeb hinge põhjendamatult kärsituks. Vadstena oli paik, mis jäi üheks retke pärliks.
Põristasime mootoriga üle tuulevaikse peegelsileda järve. Päike. Ei ühtki teist alust segamas meie üksindust. Ja minus jätkus jultumust nimetada seda keskpäraseks.
Peatusime keset järve. Lülitasime välja mootori ja nautisime õhtupäikeses mõne klaasi veini. Vaikus ja tühjus. See tunne on hästi meeles. Pärast neid hetki muutud isegi leplikumaks tõelise argisuse suhtes. Meid ei heidutanud pärast sellist päeva seegi, et Vätterni teisel kaldal, Karlsborgis, pidime leppima mitte eriti mugava peatuspaigaga lagunenud kaiotsal.
Ürgmetsad ja kiviaiad
Järgmisel päeval jõudsime kitsale ja käänulisele Vikeni järvele. Siin oled oma reisi tipus, 95 meetri kõrgusel merepinnast. Varsti algavad laskuvad lüüsid. Kuid nüüd üllatab loodus …
Siinne seiklemine läbi ürgmetsade ja sõnajalapuhmaste ning kiviaedade vahel oli nii erakordne, et seda on raske isegi uskuda. Sõita jahiga metsas ja tunda kuuskede ning samblike lõhnahoovusi … See mõistusevastane, kuid oma erakordsusega lummav kooslus on tõelistele gurmaanidele. Neile, kellele ei piisa enam harjumuspärasest.
See, et aeg-ajalt sõidad läbi kellegi koduõue või aiamaa, võrkkiige kõrvalt või otse veranda akende alt mööda, enam ei üllatagi. Või see, et ühtäkki oled keset viljapõldu või heinamaad. Hetkeks siiski hämmeldud, kui näed oma jahist järvi, mis kümmekond meetrit allpool, või maanteed, mis ristub kanaliga altpoolt.
Ja kui seitsmendal päeval jõuad kanali lõppu, Sjötorpi Vänerni järve kaldal, on veidi kahjugi. Vaatamata sellele, et lüüside läbimine oli muutunud tüütuks kohustuseks, et purjetada oli saanud vähe ja hing ihkas juba suuremat soolasemat vett. Sjötorpi sadamast leidsime ka esimese suurepärase valikuga kalakaupluse. Just suitsukala valik oli imeline.
Pärismerele jõudmiseks läheb siiski veel kolm päeva. Selleks tuleb ületada Vänerni järv ja läbida Trollhätte kanal, mis mõeldud ka suurtele kaubalaevadele.
Mis on Göta kanal?
Göta kanal ehitati aastatel 1810–1832. See ühendab Läänemerd viie sisemaajärvega, mille kaudu pääseb Taani väinu läbimata Põhjamerele. Kuna 19. sajandil oli kitsas meretee taanlaste kontrolli all, oli turvaline siseveetee kaubaveoks hädavajalik.
Göta kanal on 190 kilomeetrit pikk, millest 87 kilomeetrit kaevasid 58 000 Rootsi sõdurit käsitsi läbi põldude ja metsade. Kanalil on 58 lüüsi ja 50 silda. Kõrgeim tipp on 95 meetrit merepinnast. Lihtsalt seletades „ronid“ lüüside abil alguses oma jahiga mäkke ning laskud teisest nõlvast jälle alla. Götat on nimetatud Rootsi suurimaks imeks ja kõige populaarsemaks turismiatraktsiooniks. Kes soovib detailsemat infot, võib sisestada arvutisse aadressi www.gotakanal.se.