Margus Tali tegi kevadise koroonakriisi lävel Indias Lääne-Himaalajas jalgrattamatka, millest ei puudunud pidevad eneseületused rattapedaale sõtkudes ning ärevad teated viiruserindelt.
„Aastas on kaks päeva, kus me ei saa teha midagi: eile ja homme!“ (Mahatma Gandhi)
Paar päeva enne eriolukorra kehtestamist Eestis astusin lennukile, et jõuda Poola Õhu kaasabil Indiasse, osalemaks rattamatkal Lääne-Himaalaja madalamatel korrustel. Kuigi algselt oli plaanitud seigelda hoopis pisikeses ja põnevas Sikkimi osariigis, siis vaid mõni päev enne matka algust saime teada, et osariigi valitsejad on otsustanud koroonaviiruse tõttu keelata välismaalaste sissepääsu nende territooriumile. Seega tuli plaanid kibekiiresti ümber mängida. Matka päris ärajätmist ei olnud sel ajal veel põhjust isegi mitte kaaluda. Esiteks oli Eestis sel ajal vaid paar-kolm nakatunut ja teiseks ei kuulunud ka India kõrgema riskitasemega piirkondade hulka, kuhu minek oleks olnud rangelt mittesoovitatav. Pisikeses Sikkimis oleks olnud tore rännata, aga ka Pandžabi ja Himachal Pradeshi osariik olid väärt avastamist.
New Delhi Indira Gandhi nimelises lennujaamas läksid kõik asjatoimetused (tervisedeklaratsiooni esitamine, palavikukontroll, viisakontroll, pagasi ootamine) libedalt ja varsti olingi mulle lennujaama vastu tulnud kohaliku džentelmeni juhatusel takso juures, mis mind hotelli toimetas. Enne taksosse istumist riputati mulle veel kaela oranžidest peiulilledest punutud pärg ja öeldi: „Welcome to India, sir!“
Teise päeva hommikul kohtusime New Delhis ülejäänud matkaseltskonna ja meie giidiga, kes järgnevatel päevadel hakkas meile rattaga ees sõites teed juhatama. Tema nimi oli küll Tapesh, aga väga kiiresti ristiti ta ümber eestlastele suupärasema nimega Mart.
Amritsari linn
13 ja reede algas äratusega juba kell 5.30, et minna rongile. Huvitav on fakt, et India Raudtees töötab rohkem inimesi kui Eestis on elanikke – ca 1,4 miljonit. India rongidest oleme ju nii mõndagi kuulnud ja fotosid näinud, sestap oli rongisõit üllatavalt inimlik ja rong polnud inimesi sugugi triiki täis pressitud.
Pea seitse tundi kestnud rongisõit viis meid Pandžabi (või ka Punjabi) osariiki, Pakistani piiri lähistel asuvasse 1,1 miljoni elanikuga Amritsari-nimelisse linna. Pandžabi kohta võib öelda, et see on sikhide maa, sest Pandžabi osariigi elanikest 58% on sikhid ja 39% hindud. Amritsar on seejuures sikhide jaoks oluliseks keskuseks, kus elanikest suisa 85% on sikhid. Seal asub ka nende pühamaist püham Kuldne Tempel. Pandžab tähendab pärsia keeles viit jõge, sest osariik asubki viie jõe vahel, mis Himaalaja mäestikust alla voolavad.
Sikhid tunduvad olevat üks põnev ja uhke rahvas. Sikhe ehk pandžabi keeles „õppijaid“ on kerge ära tunda, sest sikhi mehed kannavad peas turbanit, mille all on juuksed, mida nad traditsiooniliselt kunagi ei lõika. Juuksed annavad neile elujõu ja turban sümboliseerib hingepuhtust.
Rattamatk alaku
„Sa ei tea kunagi ette oma tegude tagajärgi, aga kui sa midagi ei tee, siis ei saa olla ka tulemusi.“ (Mahatma Gandhi)
Hommikul saime viis tundi nautida bussisõidu võlu ja valu, kui suundusime Amritsari linnast Pandžabi osariigist külla nimega Garli Himachal Pradeshi osariigis. Ühtlasi hakkasime jõudma ka Himaalajasse, sest tee keerutas juba meeldivalt ülesmäge.
Olime juba õnnelikult jõudnult järgmisse osariiki, Himachal Pradeshi. Sõna pradesh tähendabki hindi keeles osariiki. Himachal Pradesh on Eesti territooriumist mõnevõrra suurem osariik Põhja-Indias Lääne-Himaalajas. Ametlikeks keelteks on hindi ja sanskriti ehk vanaindia keel. Kuna tegu on juba Himaalajaga, siis ei puudu seal muidugi mõista ka mäed ning selle piirkonna kõrgeim tipp on 6816-meetrine Reo Purgyil. Lumised mäetipud hakkasid end taevaliku ilmutusena tasapisi näitama ka meile.
Lõuna paiku jõudsime hotelli Chateau Garli. See on suurepärane hotell pisikeses asulas, mis mõjub isegi kuidagi muinasjutulisena. Tõstsime kola luksuslikesse tubadesse ära ja saabuski kauaoodatud hetk, kui saime tuttavaks oma uute Ridley-nimeliste kaherattaliste sõpradega. Esimene tiir ümbruskonnas ootas vaatamata sellele, et koos meiega oli külla saabunud väike vihmahoog. Esimene rattasõidupäev kulus peamiselt võõra rattaga harjumiseks ja jalgade soojaks väntamiseks. Esimesed tehnilised probleemid ei lasknud ennast samuti liiga kaua oodata – juba esimese paari kilomeetri järel läks ühe matkaselli rattal kett pooleks. Lihtsalt heast peast. Sellisteks puhkudeks oli meil aga kaasas veel teinegi tähtis kohalik kutt – rattadoktor Arvin, kes kohe eestipäraselt Arviks muundus.
Matk ja kuri viirus
Lisaks matkaärevusele hakkas meieni iga päevaga üha rohkem jõudma maailmas ülehelikiirusega kombitsaid ajav koroonaviirus. Selgus fakt, et Finnair on tühistanud enamiku meie reisiseltskonna liikmete tagasisõiduks ostetud lennupiletid, kuigi riigid oma piire või lennujaamu otseselt sulgenud veel ei olnud. Eesti reisikorraldaja asus kohe usinalt toimetama ja neil õnnestuski broneerida piletid teisele Finnairi reisile. Etteruttavalt võib öelda, et hiljem tühistati ka need. Mina, kes ma olin ainsana soetanud lennupileti Poola LOT-ist, mingeid teateid ei olnud saanud, nii et püsisin rahulikuna õndsas ja naiivses lootuses, et mu pilet 21. märtsil väljuma pidanud lennule ikka kehtib.
Kogu selle viirusega seotud halva juures oli meil ikka ka omajagu õnne. Näiteks vedas meil, et üldse Indiasse pääsesime, sest vaevalt paar päeva pärast meie riiki saabumist tühistas India valitsus kõik turistiviisad. Üle noatera läks ka meie sisenemine Pandžabi ja Himachali osariiki, sest osariigid hakkasid usinalt ka oma piire kinni panema.
India tänavapildis ei olnud siiski millegi poolest aru saada, et maailma on räsima hakanud mingi pandeemia. Inimesed elasid rahulikult oma elu ja toimetasid sama rõõmsa näoga edasi. Seda veidram oli internetist lugeda uudiseid, et Eestis on äkitselt valla pääsenud tõeline koroonapaanika ja ostuhullus, kehtestatud on eriolukord ja sellega koos seatud inimestele hulk piiranguid. Lugesime ka meie välisministri üleskutset, et kõigil eestlastel tasuks viivitamatult väljamaalt koju tagasi tulla. Aga see üleskutse meid veel ei kõnetanud. Olime ju suurtest linnadest juba eemal ja kusagil mägede vahel sportlikku tegevust harrastamas. Meie ennast eriti ohustatuna küll ei tundnud.
Esimene päris sõidupäev
„Elu on nagu jalgrattaga sõitmine. Tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda.“ (Albert Einstein)
Hommikul saime lõpuks ometi päriselt väntama hakata. Esimene peatus oli siiski juba 10 kilomeetrit hiljem, 500 elanikuga külas nimega Pragpur. Tapesh-Mart tahtis meile demonstreerida sealset koloniaalajastust pärit arhitektuuri ja tänavaid. Seda, et tegemist on erilise külaga, näitab asjaolu, et osariigi valitsus on 16. sajandil asutatud Pragpuri kuulutanud esimesena osariigis pärandkülaks. Oli vaadata nii palvekodasid, altareid kui ka muid hindude religioonile olulisi elemente ja kujusid.
Jätkasime keerutamist kitsastel mägede vahel vonklevatel asfaltteedel. Esimene sõidupäev kulges üpris raskelt. Ajasin käigud pikkadel laugetel tõusudel liiga madalale ja nõnda vehkisin sadulas nagu poolearune. See omakorda ajas pulsi kiiresti punasesse. Neetud amatöör. Puhkepeatuses sai õnneks väheke õhku kopsudesse tagasi tõmmata ja ka mõistus tuli koju tagasi. Edasi läks kergemaks. Peatuskoha kõrval silkasid samal ajal ringi lapsed, veidraid väljamaalasi eemalt uudishimulikult luurates. Võtsin kotist just sellisteks puhkudeks Eestist kaasa võetud komme ja tahtsin lastele anda. Nad ei kippunud esialgu mind endale lähedale laskma, aga kui Mart neile selgitas, et onu tahab kommi anda, siis nõustusid.
Sõit kulges ikka üles ja alla, üles ja alla. Meile avanesid oivalised vaated mägedele, orgudele ja sügaval oru põhjas looklevale mägijõele. Tee ääres leidus ka hulgaliselt publikut, kelleks olid eri suuruses makaagid.
Iidne kindlus Kangra Fort
Päeva lõpuks oli eesmärk jõuda linna nimega Kangra, mis on kunagise kuningriigi keskus. Seal ootas avastamist vana kindlus ehk Kangra Fort. Kindlused asuvad tavaliselt ikka võimalikult raskesti ligipääsetavates kohtades, nii oli ka see rajatud kõrge mäe otsa, kuhu rattaga ronida oli vaevanõudev. Kangra kindlus arvatakse olevat ehitatud juba 4. sajandil enne Kristust. Asukoht oli valitud hästi, sest lisaks kõrgetele kaljuseintele kaitses kindlust ka selle eest mööda voolav jõgi, milles kunagi täitsid turvameeskonna rolli väidetavalt ka krokodillid. Kindluse väravad – ja neid oli õige mitu – olid ehitatud aga selliselt, et neid elevantidega maha joosta ei saaks. Kindluse müüride vahele oli üle tuhande aasta tagasi asutatud Lakshminarayana tempel, kus pühenduti jumal Višnu kummardamisele.
Kindlus vaadatud, suundusime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli Grand Raj. Selleks päevaks said juba kella kolmeks meie sõidud sõidetud, sest hotellis saime teada, et võib-olla peame kohalikku haiglasse koroonatesti tegema minema. Valitsus nõudvat, et kõik riigis viibivad välismaalased peavad seda tegema. Võisime seni ringi kolada, kuni saame vastavad juhtnöörid. Neid aga lõpuks ei tulnudki. Ükski meist polnud mingeid sümptomeid ilmutanud ja kõik tundusid olevat täie tervise juures. Tõele au andes oleks vastasel korral olnud ka keeruline nendest tõusudest üles rühkida. Nõnda Mart ka valitsejatele kinnitas, et kõik on hästi, ja meil lubati lahkesti oma teekonda jätkata. Päevaga sai läbitud 53 kilomeetit.
Õhtul sain meedia vahendusel teada, et ka mina ei pääse algselt ostetud lennupiletiga koju, sest Poola oli Varssavi lennujaamale tabaluku ette pannud ja võtme minema visanud. Ametlikult mulle lennufirma ega ka pileteid vahendanud firma esindaja midagi ei teatanud. Alles tagasi Eestis olles sain lõpuks kirja, milles öeldi, et ma oma piletiga ikkagi koju tagasi ei saa.
Veere, veere rattakene, veere üles mäest!
Päev tõotas tulla põnev, sest õhtuks pidime jõudma ligi kilomeeter merepinnast kõrgemale, kui hommikul startides olime. Imelised vaated nii taamal kõrguvatele mägedele kui ka mäe otsast alla orgu hüvitasid kogu higi ja vaeva. Nägime teel Dhualadhari mäestiku lumiseid tippe, mis ulatuvad pea 6000 meetrini. Kujutasin vaimusilmas ette, et keegi inimene selsamal hetkel võis seal tipus juubeldada oma saavutuse üle. Kogenud mägironijatele on see 6000 ilmselt aga alles lapsemäng.
Peagi algasid meie jaoks ka tõsised tõusud sadulas. Üks lõppes, teine algas ja nende vahele jäi vaid hetkeks väike laskumine ja hingetõmbeaeg. Vahepeal tuli turgutamiseks teha puhkepause. Ühe sellise pausi tegime Dharamsala teeistanduse juures. Silmale avanev pilt oli muljetavaldav, sest teepõõsaid oli näha nii kaugele, kui silm seletas, taustaks valendamas mäemassiivid. Kasutasime võimalust ja ostsime otse kasvatajalt kohalikku teed koju kaasa. Õiget India teed nimetatakse masala’ks. Masala tee ehk chai on traditsiooniline vürtsitee, mis on juba üle 5000 aasta vana! Külma joogi asemel aitab kuuma ilma vastu ikka tuline tee.
Jõudsin lõpuks arusaamisele, et kilomeetrite viisi jätkuvat pikka tõusu on kõige arukam ette võtta üksinda, sest nii saab valida endale sobiva tempo. Teise selja taga sõites on küll teinekord hea tuult katta, aga ülesmäge sõites võib eessõitja tempo olla kas pärssivalt liiga kiire või vastupidi, liiga aeglane. Peab ise tundma, kus see piir on. Nii ma siis seal serpentiinidel üksinda sadulas ülespoole võimlesingi.
Kohtumine kohaliku politseiga
Kui teeolud lubasid sadulas vahelduseks veidi kergemalt hingata, pidas üks kohalik võimumees minu kõrvale jõudes mu kinni ja hakkas küsitlema, kuhu lähen ja miks. Ja kui kaua plaanin sealkandis ringi hulkuda? Muidugi küsis seda viisakalt. Tundis muret ka mu tervise pärast. Selgitasin, et oleme koos seltskonnaga rattamatkal ja jääme öömajale ainult üheks ööks. Edasised selgitused jagas minu soovitusel politseihärrale juba meie teejuht, kes oli minust mõnisada meetrit eespool meetreid mõõtnud. Vastustega jäädi ilmselt rahule, sest meil lubati rahus sõitu jätkata ega saadetud ka haiglasse kontrolli. Aga oli näha, et ärevus on vaikselt tõusma hakanud ka Indias.
Pikad tõusud olid seni kulgenud India kohta küllaltki hõreda liiklusega teel. Dharamsala linna jõudes see muutus ja seal oli liiklus juba väga tihe. Pidime vasakul teepervel (vasakpoolne liiklus!) tähelepanelikud ja ettevaatlikud olema. Aga oli paras aeg ka lõunapaus teha, sest ihust kadunud energia tahtis taastamist. Koht sai valitud suurepärane, sest restorani väliplatvormilt avanesid järjekordsed imelised vaated ümbrusele, peakohal tiirlemas väikesed kotkad. Olime jõudnud juba päris kõrgele.
Kõhud hea ja paremaga täis pargitud, jätkasime teed ülesmäge. Jäänud oli veel vaid viimane pingutus. Peagi jõudsimegi päeva lõpp-punkti McLeod Ganj’isse. Sisenesime kitsale tänavale, mis oli inimesi pungil täis. McLeod Ganj ei olegi tegelikult eraldi linn, vaid Dharamsala linna osa – Ülem-Dharamsala. Seal allpool, kus me enne olime lõunatanud, on lihtsat talupojaloogikat appi võttes järelikult Alam-Dharamsala.
Päeva läbisõiduks olid küll tagasihoidlikud 40 kilomeetrit, kuid viimased 20 neist olid peaasjalikult tõus ja ronimine. Samas, ega see sõit enne sedagi meelakkumine polnud. Päeva keskmiseks sõidukiiruseks saime 11 km/h (tavapärane keskmine ikka 16–17 km/h). No kohati oli kiirus ka vaid 3–4 km/h, nii et kogu see aeg ei pidanud nii hirmsasti kihutama. Olime sõitnud päevaga umbes 680 meetri pealt merepinnast õhtuks minu kellaarvamise järgi 1700 meetri peale. Kuigi ametlikel andmetel peaks McLeod Ganj asuma hoopis 2082 meetri kõrgusel merepinnast. Aga mis see 300 meetrit siia-sinna kõrgusevahe siis ära ei ole.
McLeod Ganj – dalai-laama residents
„Ole avatud muutustele, kuid jää oma põhimõtete juurde.“ (dalai-laama)
Duncan McLeodi, va surematut mägilast, me seal McLeod Ganj’is mõõgaga vehkimas ei näinud. Küll aga oli võimalus minna vaatama residentsi, kus elab Tema Pühadus XIV dalai-laama isiklikult. Praegune dalai-laama on 84-aastane Tenzin Gyatso, kes on dalai-laama aastast 1940. Dharamsalas oli näha arvukalt liikumas tiibeti munki. Põhjus peitubki selles, et dalai-laama, kes on ühtlasi Tiibeti valitsuse juht eksiilis, sai koos tuhandete munkadega 1959. aastal siin varjupaiga.
Kui olime end Citruse-nimelisse hotelli sisse seadnud ja kotid tuppa vedanud või lasknud vedada ning mõne korra rahulikult sisse-välja hinganud, läksimegi vaatama, kus see vana hea dalai-laama siis elab. Kõigepealt nägime templit, kus mungad oma hinge eest hoolt kandmas käivad. Tegime tiiru ka templile peale, päripäeva, nagu kord ette näeb. Ja pööritasime palverattaid, et õnn meile reisi lõpuni selga ei pööraks ning kõigevägevam natukenegi halastaks rändurite peale, mis siis, et tegu pole palveränduritega. Templi kõrval oli veel üks maja ja seal dalai-laama elabki. Selgus, et peremees oli sel hetkel ka ise kodus. Kusjuures tavaliselt käivat ta isegi turistidega kohtumas ja oma tarkusi jagamas, aga praeguses kriisiolukorras see loomulikult võimalik pole.
Õhtul saime teada, et pooled meie matkaseltskonnast otsustasid nii perekondlikel kui ka tööalastel põhjustel järgmisel päeval otse tagasi New Delhisse sõita, et esimesel võimalusel lennukile minna. Neil õnnestuski sobivaks ajaks uued lennupiletid saada. Meie võtsime väikese riski ja otsustasime vaatamata lennuühenduste kokkukuivamisele matkata veel ühe päeva. Sest mina pean mäest alla rattaga sõita saama! Siiski otsustasin hotellis ka endale uue lennupileti ära osta – 300 euro eest sain pileti Qatar Airi lennule läbi Doha Helsingisse. Paar päeva hiljem oleks selle pileti eest pidanud juba märkimisväärselt (loe: sadu eurosid) rohkem maksma, sest kõik lennupiletite hinnad kallinesid tundidega.
Lummav laskumine ja finiš
Hommikul toimis esialgu kõik nagu tavaliselt – hommikusöök, asjad kotti, kotid bussi ja ise sadulasse. Algas laskumine mäe otsast tagasi. See ei läinud 180-kraadiste kurvidega tee tõttu alguses just eriti nobedalt, sest pidurit oli vaja teel püsimiseks pidevalt kõvasti peale vajutada. Kolm kilomeetrit hiljem jõudsime mingi tankla juurde ja siin lõppes see „nagu tavaliselt“-osa, sest tuli jätta hüvasti matkakaaslastega, kes istusid auto peale ja alustasid tagasiteed New Delhisse. Tegime nalja, et terad eraldusid sõkaldest, ning jätkasime sõitu rahulikult ja head tuju säilitades.
Laskumine oli edaspidi üks suur lust ja lillepidu, vahepeal ei pidanud tükk aega üldse pedaale sõtkuma. Pea 10 kilomeetrit saime niimoodi alla tuhiseda, tuul sasimas mu hõrenevaid juuksesalke kiivri all. Tee jätkus samuti valdavalt langevas trendis, siiski sekka mõne tõsisema tõusuga.
Lisaks mägede vaadetele saime külastada ka inimloomaga seotud vaatamisväärsusi. Andretta küla on sisuliselt kunstnike küla, mis rajatud juba 1920. aastatel. Ka India kuulsamaid kunstnikke Sobha Singh tegutses siin. Mõningaid tema teoseid saime näha külas asuvas majakeses, kus lisaks väikesele näitusele müüakse suveniire ja muud pudi-padi turistidele. Andretta külas asub ka savikoda, kus näidatakse, kuidas see töö käib. Külalistele tehakse lühemaid ja pikemaid spetsiaalseid koolitusi.
Käsitööpunker üle vaadatud, siirdusime viimasesse ööbimiskohta Palampuris. See on üks pisike 3500 elanikuga linnake. Loomulikult ootasid meid maasikana tordi otsas lõpetuseks ees veel viimased mahlased ja pikad tõusud. Õhtuks saime kokku 72 kilomeetrit. Laskumist tuli 1433 meetrit, aga ka tõusumeetreid kogunes päris palju – 990. Oli äärmiselt nauditav sõidupäev, vaateväljas ikka need vanad head lumiste tippudega mäed.
Matk sai otsa plaanitust kaks päeva varem. See valmistas küll pettumust, aga tõele au andes võime tänulikud olla, et meil niigi hästi läks. Küllap tasus käik dalai-laama templisse ja palverataste pööritamine ennast ära. Oli aeg koju tulla, et siis kaks nädalat kodus karantiinis rahuneda ja elu üle järele mõelda.
Tekst ja foto: Margus Tali