Mismoodi eelistab maailmas rännata Rail Baltic Eesti juht Tõnu Grünberg ja mis kogemused on tal rongisõidust laias maailmas? Stina Eilsen uuris lähemalt.
2021 on Euroopa Liidus kuulutatud raudteeaastaks. Milline on sinu isiklik suhe rongisõiduga? Kui tihe rongikasutaja oled?
Ma tegelikult olen üsna fanaatiline reisija, COVID-i aeg on reisimisse küll pausi teinud. Rongisõidu kogemusi ei ole mul kõigilt mandritelt, muidugi Euroopas olen rongiga sõitnud, aga põnevamad sõidud on olnud näiteks Indias ja Tais, kus vahemaad on pikad, sõita saab ühest riigi otsast teise ja rongisõidu juurde kuulub ka ööbimine. Need rongid on nagu ratastel ühiselamud, kõik on pead-jalad koos. See on üks kirju seltskond, kes seal koos sõidab, ja väga hea võimalus kohalikega tutvumiseks. Lennuk on rongisõiduga võrreldes väga tsiviilne, liigud lihtsalt punktist A punkti B.
Kas mõnest rongisõidust on meeles ka midagi üllatavat?
Üllatas üks lühem, nii kolm-neli tundi kestnud rongisõit Indias, kus otsustasin ära proovida I klassi India moodi ja seal jooksid prussakad, taldrikud olid näpujälgedega, sellest järeldasin, et võin edaspidi südamerahus platskaardiga sõita, saan vähemalt kohalikega suhelda.
Nõukogude ajal olin boheemlane, pikkade juustega hipi, käisin sageli rongiga Moskvas ja Peterburis sõprade juures, olin paar päeva seal, mängisime koos kitarri ja tulin tagasi.
Pöidlaküüt muide oli ka sel ajal väga populaarne, näiteks Eestist Gruusiasse ja tagasi olen hääletades sõitnud.
Ikka ja jälle kostab skeptikutelt küsimus, et mis kasu Eesti Rail Balticust saab, meil ei saa olema piisavalt reisijaid ega ka kaubavedu, et see mastaapne ettevõtmine ära tasuks. Mida ütled neile kahtlejatele?
Ma tõesti usun, et perspektiiv kuulub rongidele. Kui tahame tulevikus reisida keskkonnasõbralikumalt, mugavalt, turvaliselt ja kiirelt võrreldes näiteks maanteega, siis raudteele praktiliselt alternatiiv puudub. Kui need raudtee head omadused pole meie jaoks olulised, siis pole meil tõesti Rail Balticut vaja. Aga see on tulevikulahendus ja üha rohkem noori eelistab ronge, kui on valida eri reisimisviiside vahel, eelkõige jalajälje pärast, noored on väga teadlikud. Nüüdisaegne rong on kiire, mugav, sellel on väike jalajälg ning see on täiesti võrreldav lennureisidega. Sellepärast ma usun ka Rail Balticusse ning olen üsna kindel, et reisijate puudust meil ei tule. Kindlasti ei tule puudu ka kaupadest – Rail Baltic avab uue logistikavaliku kiireks kaubavahetuseks Euroopaga.
Su töö on olnud piisavalt pingerikas, oled isegi maininud, et kõik nõrgad närvirakud on sul juba ära põlenud ning jäänud on vaid tugevad… Elasid kaheksa aastat Aasias, Istanbulis ja Taškendis. Missugused kogemused oled saanud sellest pikast Aasia perioodist?
Jah, tõsi. Sellepärast ma ei kardagi Rail Balticu projekti, sest ma olen hullemastki läbi käinud. (Naerab.) Elasin TeliaSonera grupi Euraasia regiooni tehnoloogiadirektori ametit pidades Istanbulis, see aeg möödus paljuski lennukites, sest lendasin pidevalt ringi enda vastutusala riike mööda, Moldovast Georgiani, Kasahstanist Nepali ja vahel ka Afganistanini. Seejärel paluti mul Usbekistanis üle võtta kohaliku operaatori Ucell juhtimine, kolisin Taškenti neljaks aastaks. Sealne pinge oli tõesti meeletu. Aga ma kutsun kõiki Usbekistani külastama. Ja tasub mainida, seal on üks asi, mida meil veel ei ole – see on väga mugav kiirrongiühendus, mis katab suuremad linnad.
Kui sooviksin võtta ette reisi Usbekistani, siis mis peaks selle reisi juurde kindlasti kuuluma?
Kindlasti peaks ära käima ajaloolistes linnades, nagu Samarkand, Buhhaara, Hiiva. Need on nagu muinasjutulinnad, seal on selles piirkonnas ajaloolist pärandit kõige rohkem säilinud, lisaks turud, mošeed ning väga sõbralikud ja külalislahked kohalikud inimesed. Usbekistanis on väga turvaline.
Chimgoni mägedest avanevad suurepärased vaated, mulle endale meeldis väga mägedes matkamas käia. Läbi kohalike tuttavate sain mägikülade elanike kontaktid, kelle juures ööbisime ja kes muidugi olid usbekkidele tavapäraselt äärmiselt külalislahked, laud oli heast ja paremast lookas.
Üht ettevõtmist julgen veel soovitada, see on safari peaaegu ära kuivanud Araali merele Kasahstani ja Usbekistani piiril. Mahajäetud laevad seisavad keset kõrbe, see on eriline vaatepilt. Osast kohtadest tuleb seal peatumata läbi sõita, muidu võib kohati veel niiskesse merepinda kinni jääda.
Usbeki pilaff on ju lausa legendaarne ja meenub sealsest köögikunstist esimesena. Kas oled ka ise pilaffi proovinud valmistada? Olen kuulnud ütlust, et „tõelist pilaffi peavad valmistama tõelised mehed“.
Pilaff on seal tõesti väga hea, Usbekistanis on väga palju maakondi ja igaühel on sellest toidust oma versioon. See on väga peen kunst. Ja mulle tundub, et Euroopas sellist õiget pilaffi ei saagi, kui siis vaid ehtsate usbeki kokkadega söögikohtades, milliseid paraku palju leida ei ole. Ma ise pilaffi mõõtmes ilmselt „tõeline mees“ siis ei ole, sest mingi aukartuse tõttu ma ei ole isegi mitte proovinud seda ise valmistada, aga äsja sattusin sõbra juurde külla ning ta oli valmistanud tõeliselt maitsva pilafi usbeki stiilis, seega neid tõelisi siis järelikult on isegi Eestimaal eestlaste hulgas.
Sul tekkis nende pikkade aastate jooksul kindlasti hea kontakt kohalikega. Mida peab teadma ja arvestama sealsete inimestega suheldes?
Liikusin riigis väga palju ringi ja siiamaani on head suhted säilinud sealsete inimestega. Regiooniti on inimesed ka erinevad, Usbekistanis elab ajalooliselt väga palju rahvuseid: usbekke, tadžikke, kasahhe, korealasi, venelasi, tatarlasi ja teisi.
Üks eripära suhtluses on selline, et kui eestlane on väga konkreetne, siis seal on kombeks enne asja juurde jõudmist küsida läbi kogu suguvõsa eluolu, tervise ja käekäigu kohta ning siis võib alles konkreetsete teemadeni jõuda. Tassikene teed käib alati iga kohtumise juurde.
Usbekistanis elades õppisin tolerantsi ja mõistmist, inimesed ja nende ootused on väga erinevad, tänu sellele töökogemusele oskan inimesi toetada väga keerulistes stressiolukordades. Soovitan kõigile, minge elage ja töötage mujal kaugema kultuuriga riikides ning siis tunnete, kui hea on Eestis tegelikult.
Saan aru, et tööalaselt oled võtnud päris peadpööritavaid riske. Kui riskialdis sa reisides oled?
Olen üsna riskialdis, väike risk peab olema. Ma ei pelga minna keerulistesse oludesse. Kohanduma peab. Paketireisid mulle pigem ei sobi, kuigi kindlasti saab ka nii hästi puhata. Üldiselt olen seljakotirändur, üritan alati oma isiklikud asjad hoida sellises kaalus, et saan need seljakotis kaasa võtta. Reisimisel eelistan pigem kahest seltskonda, aga viimase reisi Uus-Meremaale tegin üksinda. Ostsin üheotsapileti ja mõtlesin, et vaatan jooksvalt, kaua olen, olin just elanud kaheksa aastat Aasias ja tahtsin lasta settida sellel, mida edasi tegema hakkan. See oli võimas kogemus võimsa loodusega maal.
Mida peaks üks hea reis kindlasti sisaldama?
Kultuuri ja loodust. Suuri linnu pigem väldin, üldjuhul lennukid sinna ju maanduvadki, aga tahan pigem linnadest üsna ruttu eemale saada. Päriselt riiki tundma õppida saab ikka pigem kohalikega suheldes ja maapiirkondades liikudes. Igal riigil on mingi oma fluidum, see tuleb üles leida.
Näiteks Indias on väga erilised Himaalaja mägede aašramid, olen seal elanud, mediteerimine on mulle väga hingelähedane, see hoiab teadvuse puhta – suudad ennast mõttemürast välja lülitada ja see on puhkamise seisukohalt väga oluline. Eestis eelistan põgeneda Saaremaa kadakavõssa, mul on seal maamaja.
Oled nüüd mõnda aega Eestis tagasi. Mille järele sa puudust tunned?
Kaheksa aastat olin hästi liikuv, maailm oli nagu peopesal. Nüüd Eestis olles olen reisinud vähem, ma ei ole korralikku reisilaksu saanud juba teist aastat. Sellest tunnen puudust ja tuleb seda parandama hakata.
Kui võimalus avaneb, kuhu sind kisub?
Tõmbab tagasi Aasiasse, mõned riigid veel käimata, näiteks Vietnam ja Kambodža. Küllap ma sinnakanti reisi ette võtan.
Oled reisimise puhul mitu korda rõhutanud kohalikega suhtlemise olulisust. Millised on sinu nipid kohalikega sina peale saamiseks?
Nepalis leidsime väikesest nurgapealsest turismifirmast endale kohaliku reisisaatja. Meiega tuli kaasa kaks meest, üks ladus me jalgrattad kastiautosse ja teine oli siis reisisaatja. Sõitsime kohaliku džungli serva, kõndisime läbi džunglikülade ja ööbisime ka seal – meie eesmärk oli mitte kohata ühtki teist turisti ja see lubadus täideti. Oli õige tunne liikuda mööda neid radu, kus kohalikud kõnnivad igapäevaselt, süüa sama sööki ja elada külades, kus pole elektrist kuuldudki. Vahel olen kohalikke saatjaid ka enne reisi internetist otsinud, näiteks seljakotirändurite foorumitest.
Millisesse riiki läheksid kindlasti tagasi?
Mul ei ole ühte ja kindlat lemmikkohta. Väga on meeldinud riigid nii Aasias, Lõuna-Ameerikas kui ka Aafrikas. Aga pigem tahan minna uutesse kohtadesse.
Kuidas sa oma reise jäädvustad? Mõni peab näiteks päevikut, teine pildistab võimalikult palju.
Ma ei pildista reisi ajal pidevalt, sest ma ei taha kogu reisi näha läbi objektiivi. Aga fotosid siiski teen ja olen märganud, et näiteks paarikümne aasta tagune foto mõnest reisist toob kõik mälestused, mis on vahepeal kuhugi teadvuse soppidesse kadunud, väga teravalt uuesti esile.
Kas sul on ka reisimisega seotud hobisid?
Ma ei ole kunagi olnud mingi konkreetse ala fänn, nagu näiteks alpinism, purjetamine või allveeujumine, aga mulle väga sobib matkamise fiiling, kus liigud oma jalgadel ja pead pingutama, reisimine ei tohiks olla liiga lihtne.
Olen ka hobiastronoom, tähtede vaatlemine käib reiside juurde. Uus-Meremaal võtsin osa kohalike amatöörastronoomide tähepeost. See oli väga võimas, nägin esimest korda läbi teleskoobi sealset taevast. See on nii teistmoodi, lõunapoolkeral on Lõunarist, kui meil on Põhjanael, Suur ja Väike Vanker. Lõunapoolkeral on nähtav ka meie Päikesele lähim täht Kentauri tähtkujus.
Kas külmad või soojad maad?
Pigem soojad, aga külm meeldib mulle ka, mulle näiteks sobivad külmad talvekuud ja neli aastaaega siin Eestis. Ka Antarktika ja Arktika tahaksin kunagi ära teha.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Tõnu Grünbergi erakogu