Maailmakuulus ungari šamanismiuurija Mihily Hoppil valutab südant kommertsliku šamanismi pärast, sest ilma kohaliku kontekstita ei tähenda šamaanid midagi.
Kolmekümne aasta jooksul on professor Hoppįli kirg šamanismi vastu viinud teda antropoloogilistele välitöödele nii Siberisse, Koreasse kui ka Hiina Mandžuuriasse. Lisaks arvukatele publikatsioonidele on ta teinud terveid seeriaid šamanismiteemalisi dokumentaalfilme. Soome-ugri rahvaste spirituaalseid juuri on Hoppįl omal ajal kaardistanud ka koos Lennart Meriga.
Kohtusin peagi oma 70 aasta juubelit tähistava väljapeetult härrasmeheliku professoriga ühel kevadõhtul Tartus, kuhu ta oli kutsutud esinema Maailmafilmi festivalile. Vahetasime põgusalt kogemusi – mina ayahuasca-šamanismist Lõuna- Ameerikas, tema Siberi šamanismist – ning veel enne, kui jõudsin diktofoni salvestusnuppu vajutada, kandus meie vestlus kiiresti šamanismi ja turismi seostest kasvanud problemaatikale.
Viimasel ajal võime üha enam täheldada nähtusi, nagu spirituaalne turism või reisivad ja raha teenivad šamaanid. Kohati tundub, et šamanism on kommertsialiseerunud. Millisena tajute teie šamanismi hetkeolukorda?
See on tõesti problemaatiline küsimus, eriti mulle. Mõnikord tunnen, et šamanismi valdkonnas ei ole kõik läinud õiges suunas. Ent kohe tuleb ka tunnistada, et see ei ole sõltunud meist. 1970. aastate alguses hakkasime väga väikese rühma teadlastega šamanismi uuesti uurima. Mõned meist mõistsid, et suurem osa seni ilmunud teaduslikust kirjandusest kriimustab vaid pealispinda. Näiteks ilmus kauneid artikleid, aga ilma piltideta. Kuidas aga saan siis tõesti näha, mida nemad nägid?! Miks olid pildid kadunud? Sest enamasti nad ei näinudki midagi! Need uurimused olid mingisugused fantaasiakirjeldused. Soovisin seda kurssi muuta ja asutasime šamanismiuurijatele rahvusvahelise ühingu (International Society for Shamanistic Research − T.T.). Otsustasin ka isiklikult külastada nii palju kohti, kui suudan.
Minnes tagasi algusesse, siis need 1950.– 1960. aastatest alguse saanud uutmoodi vabadused toimisid samuti Venemaal. Kuidagi said šamaanid avalikkuse ette ilmuda. See aga toimus paralleelselt turismitööstuse algusega. 1980. aastatel hoogustusid need protsessid seoses televisiooni levikuga veelgi. Televisioon tahtis näidata midagi naljakat ja uut ning äsja välja ilmunud šamaanid, kes esinesid festivalidel lauljate, kirjanike või tantsijatena, said meediatähelepanu osaks. Ja nad mõtlesid: „Oh, see on huvitav. Võib-olla saan ma etenduse eest ka raha küsida?” Venemaal, näiteks nii Tuval kui ka Burjaatias said nad selle eest raha. Samal ajal kukkus kokku Nõukogude Liit ning põhimõtteliselt puudus ravisüsteem. Seepärast pöördusid inimesed šamaanide poole, kes olid äsja end avalikkuse ees kehtestanud.
Niisiis lõikasid kohalikud inimesed turismist kasu ning kogu tööstus kogus hoogu. Muidugi oli ka kohti − ja mul on selle üle väga hea meel −, kus kohalikud inimesed said tänu šamanistlike praktikate levikule rohkem teadlikuks oma identiteedist.
Vahel ma küll tunnen ennast selles (šamanismi kaubastumises – T.T.) natuke süüdi, aga see oli ka asjade normaalne areng.
Samas kui šamanismi ümber liigub raha, siis on ehk ka rohkem inimesi huvitatud nende ürgsete teadmiste ja tehnikate omandamisest, mis võib hoopis seda kultuuri hääbumisest päästa.
Jah, nii on. Ma ei taha väita, et kõik need liikumised on rumalad või et neid ei peaks eksisteerima. Aga siiski võib märgata kummalisi elemente... nagu näiteks – need kostüümid! Suuremal osal kostüümidest pole viga, aga paraku mõned neist ei ole isegi vanade kostüümide imitatsioon. Seega ma tean, et seda kasutatakse šõu pärast. Aga kui nad saavad sellega head elatist teenida, siis miks mitte? Mina olen lihtsalt õnnelik, et šamanism säilib. Pean oluliseks, et traditsioone säilitatakse ja järgitakse, isegi kui need pole täielikult traditsioonilised. Põhiline, et tehakse seda, mida peetakse oma traditsioonideks, kuigi see pole võibolla 100% vastavuses. Seepärast isegi kui ma teen kriitikat nende libašamaanide kohta, olen ma siiski õnnelik. Vähemalt nad üritavad, mitte lihtsalt ei joo.
Olete šamanismi uurinud juba alates 1970. aastatest. On teil aimu, kui paljude šamaanidega olete oma elu jooksul tutvunud?
Tegelikult olen avaldanud alates 1980. aastatest, see kõik võtab kaua aega. Tavaliselt tuleb sõita tagasi, et tõesti kohtuda šamaaniga. Kui sõidad esimest korda, on see lihtsalt okei. Teisel korral öeldakse: „Oh, te tulite tagasi! Tere tulemast, võtke istet!” Kui lähed tagasi kolmandat korda, siis oled sõber. Aga kui neljandat, viiendat, kuuendat korda, siis oled lähedane sõber või koguni perekonnaliige. Niisiis lähtusin sellest strateegiast ja see töötas.
Mind huvitab, kas ja kuidas suudate vahet teha šarlatanil ja šamaanil, kellel on tegelikult tugevad võimed. Kui palju võiks neid šamaane kokku olla?
Ühe väljasõidu jooksul kohtasin tavaliselt kolme kuni viit šamaani. Kuna olen elu jooksul teinud umbes 10–15 ekspeditsiooni, siis ilmselt olen kohanud umbes 40–50 šamaani. Ma ei saa öelda, et kõik nad olid tõelised või et kõik nad olid šarlatanid. Mõni neist soovib raha või lihtsalt elatist teenida, nad on vaesed inimesed. Isegi kui lähtutakse traditsioonilisest šamanismist, ei pruugi nad rahalises mõttes olla väga edukad. See on probleemiks isehakanud šamaanide puhul, kuna õige šamaan peaks olema initsieeritud kellegi poolt, kes õpetab neid ka käituma.
Mõni vanem šamaan?
Jah.
Tõlgendava antropoloogia põhimõtete kohaselt tuleb selleks, et midagi mõista, saada selle osaks või vähemalt püüda jõuda nii lähedale kui võimalik. Millised on teie isiklikud kogemused nende piiride ületamisel?
Teoreetiliselt peavad jalad siiski maa peal olema. Pead aru saama, mida on vaja teha. Mina püüdsin võrrelda olukorda eri piirkondades. Kardan, et olen natuke liiga vana selle jaoks, mida mainisite – olla oma uurimisobjektist kaasa haaratud.
Mu tütar küsib pidevalt, miks ma ei ole kunagi proovinud ayahuasca’t (Amazonase šamanismis kasutatav hallutsinogeenne taimetee – T.T.). Mu sõber aga ütles, et sellega kaasneb kohutav oksendamine. Ja mina mõtlesin, miks peaksin oksendama kaks päeva lihtsalt mingisuguste visioonide pärast! Mind huvitasid rohkem identiteediküsimused.
Samuti märkasin, et osa šamaane kasutasid mind enda kehtestamiseks, selleks, et näidata kohalikele võimudele oma olulisust – tuli ju nende pärast siia suur uurija Euroopast. Seega toimus huvitav topeltmäng. Aga tõsi, minu lähenemine šamanismile oli pigem traditsiooniline, kuigi ma olen vägagi teadlik, et ajad on muutumas.
Kas teil on mõni šamaan, kellega teil on väga hea suhe, mitte ainult kui uurija- uuritav, vaid midagi lähedasemat, nagu vaimne õpetaja-õpilane?
Üks Tuva šamaan palus mul jääda endaga. „Sa oled minu poeg,” ütles ta. Aga mul oli lennukipilet, mida ei saanud ümber vahetada. Lisaks ei ole ma enam ka nii noor. Mul on kodus töökoht ja perekond. Üks Korea naine ütles samuti, et „Oh, ma võin jagada teiega iidseid teadmisi.” Muidugi olin ma vaimustuses, sest tal oli kolm imekaunist noort korealannat jüngriteks. Niisiis ahvatlus oli suur, aga kuidas ma oleksingi saanud sinna jääda, kui mul on mu perekond ja naine, kes mind kodus ootasid? Seepärast on hea teha välitöid noorelt, sest hiljem tekivad keerukused.
Kas olete ise kogenud mõne šamaani ravitsemist?
Ehk olen selles suhtes veidi skeptiline, sest olen alati püüdnud jääda kõrvaltvaatajaks.
Ma ei tahtnud segada oma rolli uurijana ja olla samal ajal ise väga palju kogu loosse sisse tõmmatud. Kui oled väga palju selle sees, võid kaotada objektiivsuse. Võibolla ei ole see tõsi, aga see on siiski mu arvamus.
Kas mõni šamaan on teiega trikke teinud?
Ei, mitte kunagi. Need šamaanid, keda ma olen kohanud, kuuluvad vanemasse põlvkonda ja nad lihtsalt järgivad oma teed. Pärast mõningaid minuteid, kui nad on järjest enam oma rituaalidest kaasa haaratud, ei märgatagi mind enam. Nüüd suhtlevad nad juba vaimudega. Isegi kui tegime filmi, olid nemad samal ajal kuskil teises maailmas.
Te ei ole ka tundnud end ohustatuna, et mõni šamaan võib panna teile loitsu peale?
Ei. Teiseks olen ma ka armastusväärne inimene. Kõige esimese šamaaniga, keda ma kohtasin, polnud me võimelised sõnakestki vahetama. Aga me vaatasime teineteisele silma – ja see oli kõik. Me hakkasime üksteist usaldama, hakkasime üksteisele meeldima. See toimus loomulikult, see oli usaldus.
Olete šamanismiga tegelenud nüüd juba üle kolmekümne aasta. Mis on see, mis hoiab teid nii innustatuna?
Sellest on saanud minu elu. Ma olen rahvusvahelise ühingu president, kümme korda taasvalitud. Olen kirjutanud raamatuid, mida on tõlgitud saksa, jaapani, hiina, poola, eesti, soome, türgi ja muidugi ungari keelde. Minu jaoks on see suur kingitus, et selle teema enda jaoks avastasin.
Mida on šamanismialased teadmised andnud teile isiklikult?
Need on aidanud jääda enesekindlaks inimeseks. Võin olla kena nii teie kui ka kõigi teiste inimeste vastu, sest põhimõtteliselt olen saanud elult kõik. Šamanistlik tervendamine pole midagi muud kui tasakaalu hoidmine. Kui sa hoiad tasakaalu, siis oled terve. Šamanistlikus mõttes on tervendamine haiguste vältimine. Tavaliselt ei käituta nii, nagu meie siin kõrgelt arenenud tehnoloogilises maailmas, kus kutsume haigestudes kiirabi.
Šamanistlikus kultuuris minnakse šamaani juurde, kui enesetunne ei ole kõige parem. Kord Tuval läksime intervjueerima šamaani ja parajasti tuli üks perekond tema vastuvõtule. Küsisin rumala küsimuse − mis on selle noormehe haigus? Ema ütles: „Oh, ei midagi erilist, ta lihtsalt ei tundnud end väga hästi.” Niisiis tulid nad puhastusrituaalile.
Läänes või isegi kogu maailmas on tunda üha suurenevat huvi šamanismi vastu, toimumas on justkui šamanistlik buum. Mis seisab teie arvates selle taga?
Šamanism on huvitav ja natukene müstiline. Mulle isiklikult ei meeldi, et selle ümber on mingisugune saladuslik loor, aga mis me saame parata. Mingil viisil on see kuum teema! Tunnistan, et olin tänu rahvusvahelise ühingu tegevusele ka natuke kogu selle buumi taga. Aga nii oli ka Michael Harner (tuntud USA neošamanismi propageerija – T.T.). Alguses oli Harner antropoloog, siis läks Amazonasesse ja proovis ayahuasca’t.
Oli mitmeid, kes kunagi ei tulnudki tagasi. Kas Harner tuli?
Ta tuli.
(Tahtsin küsida, kas professor Hoppįl on selles kindel – füüsiliselt võis ju Harner tagasi Ameerikasse jõuda, aga tema maailm polnud enam kaugeltki endine. Aga professor jätkas peatumata.)
Meil oli väga hea kontakt. Sain aru, et ka temale meeldis jääda pigem kõrvaltvaatajaks, mulle sobis tema lähenemine. Nagu šamaanidki, tegi temagi palju nalja, hoides seeläbi tasakaalu, et mitte võtta kõike liiga tõsiselt. Ka see on šamanistlik praktika ning muidugi on reisimine šamanistlik praktika.
Paljudel on tekkinud huvi šamanismi vastu tänu Carlos Castaneda raamatutele. Milline on teie arvamus temast?
Minu arvamus on küllaltki negatiivne. Kunagi kirjutasin sellest isegi pika artikli. Kui ilmus tema esimene raamat „Don Juani õpetused“, ostsin selle kohe. Aga lugedes muutusin skeptiliseks. Avastasin, et esitatud vestluste olemus tundus kuidagi liiga ilus, et olla tõsi. Selles oli liiga palju filosoofiat.
Väga kiiresti ilmusid uued ja uued teosed ning Ameerika kolleegid muutusid järjest kahtlustavamaks. Üks mees sai eriti vihaseks ja hakkas kõiki Castaneda väiteid kontrollima ning järsku läks ta doktoritöö raamatukogust kaduma. Varsti sai Castaneda tänu oma raamatute müügile miljonäriks. Ilmus veel ja veel raamatuid, veel enam filosoofilist bla-bla-blad. See kõik muidugi panustas sellesse, et šamanism on tänapäeval kuum teema.
Nüüd olen paar korda täheldanud, et mõned noored šamaanid Venemaal tsiteerivad mulle Castanedat. Aga Castanedal pole mingit pistmist Altai šamanismiga! Kahjuks olen liiga vana, et teada kõike seda, mis on juhtunud.
Nüüd on meil reisivad šamaanid, kes küsivad tseremooniate eest suuri summasid.
Ma olen kategooriliselt selliste asjade vastu. Ilma kohaliku kontekstita ei tähenda need reisivad šamaanid midagi. See on lihtsalt arusaamatus. Samamoodi tunnen ma ayahuasca puhul. Ma ei kuulu ayahuasca kultuuri, ayahuasca mütoloogiasse, ayahuasca usundisüsteemi. Seega ma ei arva, et peaksin seda proovima. Kui tahan liikuda teadvuse muutunud seisundisse, siis let’s make love! See on teadvuse muutunud seisund.
Kallim Ungarist helistab professor Hoppįlile taas, juba kolmandat korda selle intervjuu jooksul. Hoppįl märgib muheledes, et õnn on olla armunud. Eriti veel tema eas.