Sahhalini põliselanike nivhide kohta teatakse väga vähe ning nivhi keele oskajaid on alles vaid üksikuid. Aimar Ventsel käis Nekrassovkas sealse pärimusega tutvumas.
Olen Siberi rahvastega tegelenud juba üle kahe aastakümne, seetõttu oli ootamatu kindlaks teha, et Sahhalini põliselanikke nivhe on väga vähe uuritud, uurijaid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ning veel vähem on minu tutvusringkonnas inimesi, kes nende uurijate kontakte vahendada oskaks. Nii need asjad Venemaal on. Leides ühe inimese kontakte teise kaudu, tuleb alati arvestada sellega, et sealkandi kolgastes on internet aeglane, paljudel inimestel on ligipääs netile vaid tööarvutist ja seetõttu vastamine venib. Lõpuks õnnestus siiski vajalikud kontaktid leida ning sõit võis alata.
Esimesed kohtumised
Nii seisin mai keskel Sahhalini saare ja oblasti pealinna Južno-Sahhalinski lennuväljal ja juba esimese hingetõmbega sain aru, et olen jälle Siberis. Ma ei oska seda kirjeldada, aga Siberis on selline oma õhk. Karge ja hoopis teistsugune. Filosoofilisteks arutlusteks jäi mul vahe aega, pidin mõtlema, kuidas lennujaamast tsivilisatsiooni rüppe ehk siis pealinna saan. Väikese orienteerumise ja küsimise järel loksusingi nõukaaegse bussiga Južno-Sahhalinskisse. Linn paistis juba bussiaknast Venemaa kohta suhteliselt puhas ja korras olevat. Muru oli üldjuhul pügatud ja nõukaaegsed paneelelamud soojustatud, mida Venemaal esimest korda tähele panin. Mul oli vaja sõita öise rongiga põhja, aja parajaks tegemiseks viskasin seljakoti rongijaama pakihoidu ning otsustasin ringi vaadata.
Istusin kergelt jaapanipärases ja silmanähtavalt uuel pargilaadsel haljasalal, mille ühes otsas raudteejaam ja teises otsas linnavalitsus vältimatu Lenini mälestussambaga. Vaikselt hakkas pikk lend oma mõju avaldama. Olin eelnevalt nivhi kultuuri arendamisega tegeleva Sahhalini Oblasti Rahvakultuuri Keskuse aktivistidega kokku leppinud kohtumise pärastlõunaks. Ilm läks järjest palavamaks ning nagu Venemaale linnadele omane, hakkas mu leemendav ihu vaikselt tolmukihiga kattuma. Aega parajaks tehes otsustasin otsida mingi baari, et seal õlut juua.
Loogikast lähtudes pidin baari leidma peatänavalt, mis otse loomulikult kandis Lenini nime. Suureks üllatuseks nägin mööda Lenini uulitsat kompides küll tervet müriaadi lillepoode ja alkoholi mittemüüvaid kohvikuid, aga mitte ühtegi baari. Lõpuks jõudsin mingile tänavanurgale, millelt avanes vaade turule ja suurtele kaubanduskeskustele. Venemaal asub tavaliselt kusagil sellises kohas õlut muuv asutus. Mul oli juba ükskõik, kas tegemist on püstijalabaari või luksusrestoraniga. Olin iga minutiga järjest roidunum, tolm kleepus mu nahal ja läptop õlal muutus järjest raskemaks. Leidsingi ühe kaubanduskeskuse kolmandalt korruselt odava pizzeria, kus ka vaadiõlut anti, ja sinna ma mõneks ajaks ankrusse jäin. Lisaks üritasin ennast sisse logida kohalikku tasuta WiFi-sse. Ma ei tea miks, aga WiFi'ga on Venemaal järjest enam probleeme. Tasuta internet levib küll aina enam, ent on ebatöökindel. Peale selle kasutatakse Venemaal vist vanu ruutereid, sest osa minu vidinaid lihtsalt keelduvad "ohtlikku" internetti lülitumast. Pärast mõningaid katseid sain ühenduse välismaailmaga ja kontakteerusin nivhi aktivistidega.
Maja andis muidugi üksjagu otsida, aga selliste asjadega tuleb sealmaal muidugi arvestada. Suure nõukogudeaegse büroohoone ülakorrusel oli pisike kabinet, kus ootasid kaks kahekümnendates aastates neidu: punkarliku harjassoenguga Olga ja täitsa tavaliselt riides Galina. Nende büroo oli tüüpiline kõigi minu elu jooksul nähtud Siberi põlisrahvaste organisatsioonide kontor. Pisike kabinet, mille seintel olid nivhi kultuuriürituste plakatid ja pildid vanadest gravüüridest nivhidest nende rahvarõivastes. Ka jutt, mida tüdrukud ajasid, oli tuttav – kultuurikeskus tegeleb peamiselt folkloorsete ürituste ja keelelaagrite korraldamisega, finantseerib neid kohalik administratsioon ja väga heldelt ka Exxon. Pärast lühikest jutuajamist otsustasid tüdrukud, et nende tööpäev on läbi, ja suundusime koos Korea restorani. Restoran oli vinge, toit maitsev ja hinnad enam-vähem makstavad. Toidukõrvase jutuajamise käigus sain aru, et vastupidiselt Južno-Sahhalinskis lõõmavale leitsakule peaks põhjas olema veel lumi maas. Olga kutsus meid pärast sööki enda poole rongini aega veetma ja osutas sellega mulle suure teene. Sain lõpuks duši all käia ja magasin tunnikese.
Ärgates selgus, et köögis oli seltskond kasvanud mõne liikme võrra ja kohale olid tulnud paar inimest, kes osalesid kultuurikeskuse üritustel tehnikutena. Nii või teisiti, aeg sai millalgi niikaugele, et pidin raudteejaama minema. Kuna Južno-Sahhalinski tänavavõrk on sisuliselt malelauana üles ehitatud, siis leidsin raudteejaama suhteliselt kergelt. Edasi järgnes loksumine tavalises nõukaaja kupeevagunis. Mingitmoodi oskavad nad seal Sahhalinil läbida 800 kilomeetrit 14 tunniga. Rongis polnud ka restoranvagunit, nii et kõik oli suhteliselt tüütu.
Teekond Nekrassovkasse
Saabusin Nogliki linnakesse järgmisel hommikul. Põlisrahvastest on Sahhalinil alles palju kohanimesid, muidu on Nogliki aga naftatööstuse üks keskusi. Teadsin, et jaama eest lähevad bussid järgmisesse linna, mille nimi on Ohha. Suur oli aga mu ehmatus, kui tuli välja, et mikrobussid olid juba hommikul ära läinud, suur liinibuss aga välja müüdud – sellega pidid sõitma neftjannikud ehk naftatöölised. Buss läks rahvast täis ja selle ees seisid nõutult umbes viis piletiteta inimest. Õnneks bussijuht siiski halastas meile ja võttis meid kõiki kaasa. Esimene viide, et Sahhalinil on tegemist korporatiivse ühiskonnaga, ehk ühe-kahe suurkontserni valdustega, oli see, et bussijuht mulle pärast piletiraha kasseerimist ka pileti andis. Tavaliselt seda ei juhtu. Siin näis aga kontroll majas olevat. Sõit läks esimese hooga üle sopkade, kus mulle naeratas vastu Põhja-Jäämere äärest tuttav metsatundra. Siin seal oli näha lumelaike. Edasi möödusime poolenisti mahajäetud kolhoosiküladest. Buss ukerdas kruusateel, kohati oli ka asfalti, mõlemal pool teed aga räämas tühjad majad vaheliti natukene paremas olukorras elanike majadega. Neftjannikud viskasid proletaarseid nalju ja sööstsid peatuspausi ajal külapoodi õlle järele.
Ohha nägi välja, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Peamiselt räämas paneelelamutest koosnev endine tööstuslinn sai lõpliku paugu, kui nafta- ja gaasitööstus viidi üle vahimeetodile ja kohalikke elanikke enam tööle ei võetud. Nüüd pidada Viljandisuurune linn elama peamiselt kalapüügist. Ohhas oli mul vastas Fjodor Sergejevitš Mogun, kohaliku nivhi kultuuriseltsi esimees. Enne kui sõitsime nivhide külla, käisin kohalikus kohvikus söömas. Millegipärast tekib mul sellistes räämas endistes tööstuslinnades alati tahtmine viina juua. See tunne tugevnes, kui kohvikus kõrvallauas istuv tätoveeritud ja selgelt kriminaalne seltskond karahviniga viina tellis. Suutsin ennast siiski kokku võtta ning piirdusin tee ja plovi ja mantõ'ga (kasahhi aurus keedetud pelmeenid). Kohvikut pidasid kirgiisid, koht nägi välja nagu omaaegsed vineerist kooperatiivkohvikud ja atmosfäär oli trash kuubis.
Nekrassovka
Nüüd sõitsime Nekrassovkasse, minu reisi sihtpunkti. Nekrassovka on tuhatkonna elanikuga küla, kus elab peaaegu 700 nivhi. Mind pandi elama kohaliku kooli medpunkti, kooli tagaosas asuvasse kahe reformvoodiga pisikesse kubrikusse. Õnneks oli sel päeval kooli saunas saunapäev, nii et sain õhtul ennast ka puhtaks küürida. Kusjuures koolil on väga vinge saun, selgelt mitte nõukaaegne. Need paar päeva, mis Nekrassovkas veetsin, andsid mulle kohalikust eluolust hea pildi. Põhimõtteliselt kolhoos mis kolhoos, kõik tuli minevikust kuidagi armsalt ette. Koolis elades sain kolm korda päevas sööklas süüa. Ruumi sisenedes tabas mind magusvalus nostalgialaks. Söökla uksel lõi vastu tüüpiline ja ammuunustatud lõhn – keedetud juurvilja segu klooriga, ainulaadne nõukogude söökla tunnus. Õigluse huvides peab mainima, et ehkki toit oli sama nostalgiline kui lõhn – juurviljaraguu, makaronid viineritega, tatrapudrud, kompotid jne –, siis see oli maitsev ja hästi tehtud. Kooli koledais koridorides liikudes muutus olemine iga päevaga järjest retromaks. Eriti retroks läks tunne siis, kui sattusin koolimuuseumi. Tüüpiline käsitööalane folkloorimuuseum, nagu olen näinud hantide, evenkide ja dolgaanide külades. Palju mustvalgeid nõukogudeaegseid fotosid, nivhikeelsed kirjad, mida keegi lugeda ei oska, suur osa väljapanekust pühendatud veteranidele, suurele võidule ja kohalikele nivhi stahhaanovlastele. Koolihoone on suurepärane mälestussammas nõukogude perioodi järgsele langusele – kool on selgelt ehitatud suurema hulga laste jaoks, kui seal praegu õpib. Tänapäeval elavad mitmed õpetajad koos peredega internaadi ühetoalistes tubades, kuna Nekrassovkas valitseb eluasemepuudus – pärast nõukogude aega uusi maju pole ehitatud.
Kaluriküla
Nekrassovka on mereäärne väljaveninud küla, mis aegade algusest on tegelenud kalapüügiga. Nõukogude ajal oli külas edukas kalurikolhoos, mille tegutsemisest annavad tunnistust kaldal vedelevad roostetanud pargased ja mingid ülisuured metalltünnid. Tüüpilise Siberi külana koosneb ka Nekrassovka vanast ja uuest külast. Vana küla oli palkmajadega ja aedadega väga väsinud ilmega asula mere ääres. Millalgi ehitati uus ja tolle aja kohta moodne küla. See koosneb peamiselt kahekordsetest paneelmajadest ja Siberile tüüpilistest kahe korteriga ühekordseist elumajadest. Selliste majade seinad on kunagi olnud valgeks krohvitud, enamiku aknaraamid olid kunagi siniseks värvitud ja maja ümber on kiivas plankaed. Selliseid majasid on täis pillutatud terve Ida-Siber, ma olen neid näinud ja neis elanud nii Krasnojarski Krais kui ka Sahhas. Majade vahel hulguvad mustvalged lehmad ja jooksevad pulstunud koerad. Mis teeb Nekrassovka aga eriliseks, on see, et seal on majades vesi. See on seletatav suhtelise lähedusega Ohha linnast – ainult 30 kilomeetrit –, aga sellist luksust pole ma kunagi näinud. Külas on mitu poekest, kus müüakse igat masti toiduaineid, põhja küladele ebatüüpiliselt ka puu- ja juurvilju. Sahhalinil on alkoholimüük läbi kella kümnest õhtul, aga nagu kooli öövaht mulle rääkis (ma pidin iga kord, kui õhtul tahtsin majast välja minna, minema läbi tema putka), siis kerget alkoholi ehk õlut ja veini saab ööpäev läbi, kangeid jooke müüakse leti alt vaid omadele. Hiljem tegin ka isiklikult kindlaks, et õlle ostmine suvalisel kellaajal pole küsimus.
Küla asub künklikul maastikul ja enamik tänavaid on lihtsalt porised teed. Inimesed tegelevad peamiselt kalapüügiga, on olemas paar nivhide kalapüügiühistut, mis saavad mõnevõrra ka riiklikku toetust kui põlisrahvaste traditsioonilise majandusega tegelevad ettevõtted. Fjodor Sergejevitš organiseeris mulle seal oldud aja tihkelt täis, ma kohtusin nii vanade laulikute, nivhi keele õpetaja kui ka kalapüügiühistute ülemustega. Just viimased rääkisid mulle kohalikust majandusest. Kuna kalapüük on hooajaline töö, siis rikkaks sellega ikka ei saada. Tavainimene teenivat kuus umbes 15 000 rubla (natukene üle 200 euro), mis Põhja kõrgete hindade juures pole just suur raha. Nagu sellistes külades ikka, jäi mulle mõistatuseks, millest inimesed Nekrassovkas tegelikult elavad. Osa töötab administratsioonis ja koolis, ülejäänud üritavad legaalse ja illegaalse kalapüügiga elu sees hoida. Nagu mulle rääkis venelasest öövaht, siis siin kasutavad kohalikud eksisteerivaid seadusi. Nimelt on nivhidel lubatud püüda peaaegu igal ajal 300 kilogrammi kala. „Võtan nivhi kaasa ja lähen kalale. Kui 300 kilo täis saab, siis matan saagi maha. Niimoodi ei leia inspektorid mitte midagi.”
Kohtumised nivhidega
Iga Siberi etnoloogiaga tegeleva inimese teed kohtuvad varem või hiljem vene teadlase Lev Jakovlevitš Šternbergi klassikalise teosega "Giljakkide sotsiaalne organisatsioon". Giljakid on nivhide vana nimetus ja tegemist on paleoaasia rahvaga, kelle keelel pole lähimaid sugulasi. Elasid nad Venemaa Vaikse ookeani rannikul ja saartel ning tänapäeval on nivhid − peale väikese ennast nihvideks pidava seltskonna Jaapanis – üks Siberi väikerahvaist. Enamik neist elab tänapäeval Sahhalinil, väike osa ka Sahhalini vastas mandril. Nivhid on traditsiooniliselt kalapüüdjad ja nende peamine toit on läbi aegade olnud kala. Nivhi rahvariided meenutavad hiina omi ja ka keel on kõlalt hiina keele sarnane.
Mul oli au kohtuda väheste nivhi keele oskajatega. Nekrassovka alla 700 nivhist räägivad nivhi keelt umbes kümmekond, kõik nad on vanad inimesed. Nivhi keele kurb saatus on sarnane mitme Venemaa väikerahva keelega. Nagu jutustas mulle Nekrassovka nivhi keele õpetaja, oli tema vanavanaema kange vene keele vastane, isa aga leidis, et vene keel on ainukene sild nivhide arengule. Kui vanaisa luges venekeelseid lehti ja raamatuid, siis vanaema põletas need ära.
Nivhi keelele pani paugu nõukogude internaadisüsteem. Isiklikult pole ma sellist pilti kusagil Siberis näinud. Kui keeleoskajate hulk kipub iga põlvkonnaga vähenema, siis nivhide puhul lõigati keeleoskus koolisüsteemi poolt räigelt katki. Pärastsõjaaegne põlvkond rääkis kodus nivhi keelt, koolis aga sunnitult vene keelt. Nivhi keele rääkimise eest karistati karmilt ja sadistlikult. Näiteks rääkis mulle üks vanem daam, et neil oli internaadis õpetaja, kes igasuguste üleastumiste eest karistas lapsi nii, et pani varvaste vahele ajaleheribad ja süütas need põlema. Sel põhjusel see põlvkond oma lastele nivhi keelt ei õpetanud. Tagajärjeks oli, et juba järgmine põlvkond emakeelt ei rääkinud, sai aga aru. Keelest arusaamine kahanes aga iga uue põlvkonnaga ja nüüdsed noored oskavad heal juhul paari sõna, ei saa aga oma vanavanemate jutust midagi aru. Noor Nekrassovka nivhi keele õpetaja rääkis mulle, et viimase matsu sai nihvi keele oskamine uue kooliprogrammiga. Nivhi keel oli juba enne olnud fakultatiivne õppeaine, ent tundide arv kahandati nädalas neljalt tunnilt ühele. Kuna enamik lapsi käib kohal ebaregulaarselt, siis kokkuvõtteks ei õpi nad midagi.
Sahhalini nivhi aktivistid teevad suviti keelelaagreid (Exxoni finantseerimisel), ent need kestavad alla nädala ja resultaat on just lühiajalisuse tõttu nigel. Nii ongi nivhi identiteedi hoidmine läinud folkloorigruppide kätte. Rahvatants ja laul ning teatud rahvuslike spordialade võistlused on tänapäeval nihviks olemise alustala.
Tekst ja fotod: Aimar Ventsel