Saaniga saab sinna, kus on ilus!

Nii "Lapin Kulta päikeseloojangu" kui ka 30m/s lumetormi nautimiseks on kõige mõnusam olla Lapimaa tundras, soovitatavalt vähemalt mõniteist kilomeetrit lähimast asustatud punktist või maanteest. Seal sõprade seltsis mõnes onnis või laavus istudes või mootorsaanide kõrval lumel külitades pääseb lumise looduse ilu ja võim valla.

saan.jpgOlime juba kolm tundi mööda kitsaid metsaradu ja avaraid järvi Inarist teel olnud, kihutades nii 100 km/h kui ka ukerdades puude vahel jalamehest vaid veidi kiiremalt, kui jõudsime kogu maastikku läbi lõikava traataiani. Giid „Rambo“ keeras ühe paani eest ja võisime sealt läbi sõita.

Minu küsimus „Vene piir?“ kõlas mõni kuu pärast Eston Kohveri röövimist musta huumorina, kuid lõi siiski sobiva meeleolu, et rääkida täpsemalt põdrakasvatusest. Läbi Lapimaa on ehitatud umbes 6000 km pikk tara, mis hoiab põhjapõdrad oma peremeeste juures – et nad näiteks Norra või Venemaale ei migreeruks. Põtrade arvust rääkida on kohatu – see on saamile sama, kui küsida meie kandis „Kui palju Sul raha on?“.

Imeilus tühjus

Lisaks põtradele ja lumepüüdele teisi elusolendeid saaniga kihutades tõenäoliselt ei kohta. Aga aega maha võttes ja looduses ringi vaadates võib sellel karmil ja imeilusal, esmapilgul tühjal maastikul kohata ka teisi – rebased ja jänesed hoiavad end rohkem peitu ning neid peab juba passima jääma.

Läbi kõnnumaa sõites kohtate tõenäoliselt ka mõnda vastutulevat kohalikku. Nad näevad ka mootorsaanidel väga ehedad välja – saami jakk üll, kirivöö ümber ja puss vööl. Viisakas on peatuda, lumele põlvitada (sügavas lumes on see lihtsalt kõige mugavam istumisasend) ja juttu ajada. Sealne lobisemine peaks ühele tõsisele Eesti mehele hästi sobima – veerandtunni jooksul sõnu liialt ei raisata ja tuntakse väheanimeeritud kujul rõõmu kellegi teise kohtamisest. Ilmaennustuse saab selle aja jooksul kindlasti edastatud.

Lumevangistuse vältimine

Üks meie kohtumine toreda noore saamiga toimus poolsada kilomeetrit enne Põhja- Jäämereni jõudmist Norra kaljuplatool. Olime selleks ajaks läbinud mööda lund ja jääd kahe päevaga 400 km. Ilmateade oli nagu ikka – vahelduv pilvisus, veidi tuisku ja lund. Noor saam oli enne tormi algust teel oma karja kontrollima – ta oli veendunud, et kahe tunni pärast ei näe enam mootorsaani peal oma käsigi, rääkimata teest.

Olen nõus, et üks põnevamaid meelelahutusi saanimatkal on sügavasse lumme kinnijäämine ning mõnisada kilo kaaluva saani väljakaevamine, ise puusadeni lumme vajudes ja näkku vuhisemas lumetorm. Siiski tundus, et me ei ole valmis saanide varjus kümme tundi üksteist kaisutama ja tormi möödumist ootama. Kui oleksime otsustanud siiski jätkata teekonda mereni, oleksime pidanud arvestama lumevangis ööbimisega. Lõime põnnama ja otsustasime au sel hooajal esimesena Jäämereni sõita kellelegi teisele loovutada.

Tekst ja fotod: Jüri Etverk  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga