Saamid on Euroopa Liidus ainukesena põlisrahva staatuses. Kus räägitakse saami keelt ning millinesaami keeltest on kõige elujõulisem? Tiit Pruuli rääkis sel teemal Soomes keelejuttu mitme saami haridustegelase ja lapsevanemaga.
Saami keeled on soome ja eesti keele sugulaskeeled. Neid keeli räägitakse Venemaal, Rootsis, Norras ja Soomes. Soomes kõneldakse kolme saami keelt – põhjasaami, inarisaami ja koltasaami keelt. Põhjasaami keel on neist kõige elujõulisem, seda räägitakse ka Norras ja Rootsis, kokku on kõnelejaid umbes 20 000. Soomes on selle keele rääkijaid umbes 2000. Inarisaami keelt räägitakse vaid Soomes, Inari ja Ivalo ümbruses, rääkijaid umbes 300. Koltasaami keelt on nii Soomes kui ka Venemaal. Venemaalt tuli pärast teist maailmasõda Soome poole oma siinsetele aladele – eriti Sevettijärvi ümbrusesse – elama palju koltasaame, kes enne teist maailmasõda elasid ka aladel, mis Nõukogude Liit Soomelt ära võttis. Väljaspool Soomet räägitakse veel Koola poolsaarel lisaks koltasaamile kildini ja turjasaami keelt (sealse akkalasaami keele viimane rääkija suri mõne aasta eest), Norras ja Rootsis põhja-, julevja lõunasaami keelt. Peale nende räägitakse Rootsis veel bihtán- ja upmisaami keelt, mis on paraku välja suremas.
Saamid on Euroopa Liidu unikaalne rahvas – ainuke rahvas, kes on ametlikult kuulutatud põlisrahvaks. Põlisrahva üheks õiguseks on ka õigus asjaajamises oma keelt kasutada. Enne 1970. koolireformi ei antud Soome koolides peaaegu mingit saamikeelset haridust. Kuni 1970ndateni olid levinud internaatkoolid. See oli väga raske aeg, sest saami keelel puudus vähimgi staatus. Saami keele rääkimine koolis ja internaadis oli lausa keelatud ja saame mõnitati.
Alates 1996. aastast on Soome saamidel põhiseaduslik õigus (küll ainult kultuuri puudutavaks) omavalitsuseks saami aladel ehk Sápmis (praegu loetakse nendeks Enontekiö, Utsjoe ja Inari vallad ning Sodankylä valla põhjaosa).
Üks saamide põletavamaid probleeme ongi keele säilimine, seda reguleerib Soomes 1992. aastal vastu võetud saami keele seadus, mida muudeti 2004.
Kes on saam?
Saamiks loetakse Soomes inimest, kes seda ise soovib ja kes ise või kelle üks vanematest või vanavanematest on rääkinud saami keelt esimese keelena. Soomes on nii, et seaduse kohaselt peab kool andma saamikeelset haridust, kui elatakse Sápmi piirkonnas. 70% saami noortest elab väljaspool saami keeleala. Näiteks Helsingis või Oulus võib saami keeles õpetada, kui võimalik, aga see pole seadusega kohustuslik. Riik kompenseerib keeleõpet väljaspool saami alasid minimaalselt.
Suurimad keskused Soomes, kus saami keele õpetamise ja uurimisega tegeldakse, on Helsingi ülikoolis ja Oulu ülikoolis. Viimases on olemas nii saami keele kui ka kultuuri professuurid, nad vastutavad nii põhja-, inari- kui ka koltasaami keelte uurimise eest.
Inaris aitab saami keele õpetusele kaasa Saami õppekeskus SOG/SAKK (Sámi oahpahusguovddáš). Algselt pigem soome kutsekool, kus sisaldusid ka mõned saami kultuuri alad, nagu saami käsitöö ja põdrakasvatus, on viimsel ajal hakatud panema rõhku ka saami kultuuri ja keelteõppele, muuhulgas internetikursuste näol. Siiani oli kogu õpetus soomekeelne, aga paar aastat tagasi alustati suure saavutusena kõvade materjalide õpetust (st luu- ja puutöö) saamikeelsena, tänu millele saavad osaleda ka soome keelt mitteoskavad saamid Norrast ja Rootsist.
Üks legendaarsemaid saami pedagooge Soomes on Inga Guttorm, hellitusnimega Oahptii-Ingá, keda tunnevad kõik saami asja ajajad. Tal on suuri teeneid saami keele õpetuse arendamisel ning õppematerjalide tegemisel. Saamimaal elav eestlane Aune Veersalu tutvustab Ingat: „Hellitusnime ei saada teda siin niisama, ta on tõeline saami grand old lady, Õpetaja suure algustähega. Seda hüüdnimigi tähendab, Õpetaja-Ingá.“
Inga elab koos oma keeleteadlasest, tõlkijast ja estofiilist abikaasa Pekka Sammallahtiga (kelle elust suur osa on kulunud saami kirjakeele väljatöötamisele ja sõnaraamatute tegemisele) Utsjoe lähedal Soome-Norra piiril. Nende kodutares saami- soome-eesti ühiskeeles vestlesimegi.
Kuidas teie enda haridustee välja nägi?
Inga: „Olen 65 aastat vana. Kui mina käisin koolis, siis saami keelt meile ei õpetatud ja koolis me saami keelt rääkida ei tohtinud. Vanemate suhtuminegi oli selline, et parem, kui lapsed õpiks soome keeles, sest siis saavad nad Soome ühiskonnas paremini hakkama.
Mu isa oli õpetaja Tenojoel, saam, Oahptii- Hánsa. Tema õpetas ilma ametliku loata saami keeles. See oli siis nii, et tal oli justkui suuline luba, et saami keelt võib kasutada abikeelena, kui õpilased soome keelt ei oska. Kui 1970ndate algusest oli võimalik saamikeelset haridust saada, 1974 tuli saami keel põhikooli programmi, see oli juba haridusministeeriumi nõudel. Aga ka siis võis olla ka nii, et kuigi mõlemad vanemad olid saamid, panid nad oma lapse soomekeelsesse kooli. Paljud uskusid Soome ametlikku juttu, et lapsele on parem, kui ta õpib vaid ühes keeles. Vanemate harimiseks korraldati neile seminare. Oulus ja Rovaniemis hakati siis saamikeelseid õpetajaid ette valmistama.“
Aga kuidas see saamikeelne õpetamine ja õpetajate õpetamine alguse sai? Oli see saamide surve või riigipoolne algatus?
„Vastuseisu saami keeles õpetamisele oli aeg-ajalt raske murda. Ajakirjanduses oldi palju vastu, ka Põhja-Soome lehed ei olnud tihti väga poolt. Utsjoel tegutsev saami ühing tegi siis selgitustööd. Kooli juhtkond oli kohe poolt, kui ilmnes, et suund on selline. Mõned saami poliitikud olid vastu ja ütlesid põhjenduseks, et see on kallis. Tegelikult oleks see maksnud sama palju, kui õpetus soome keeles. Siis tuli seadus, et riik maksab, poliitikutel polnud enam vaja vastu olla ja oldi poolt.
Alguses, 1980ndate esimesel poolel, sai saami keeles õpetust umbes 20% õpilastest, nüüd 60–70%, seega on soomekeelses õpetuses siinseid lapsi vähem kui saamikeelses.
Utsjoel mõjutas suhtumist muu hulgas see, et kohalik arst, kes on soomlane ja soomekeelne, pani oma lapse saami keelsesse õppesse ning teisedki haritud vanemad kaldusid saami õpetuse poole. Muidugi on siin Utsjoel ka selline soomlaste koloonia, kes on siin elanud 30 aastat ega räägi sõnagi saami keelt.“
***
Inaris kohtusin Hannu Kangasniemiga, kes juhib saamikeelsete õppematerjalide väljaandmist, ja saami keele tudengitega (Risten Mustonen, Arla Magga, Anna-Katariina Feodoroff, Henna Lehtola ja Solja Magga), kes teda 2015. aasta suvel sel töös abistasid.
Miks on saami keel, kultuur ja üldse saamiks olemine viimastel kümnenditel populaarsemaks muutunud?
Hannu: „See on osa ülemaailmsest protsessist, kus põlisrahvusi on hakatud üha enam väärtustama-tunnustama, keelte vastu huvi tundma. Mitmekeelsust on hakatud nägema väärtusena omaette, mitte segava ja mõttetu asjaoluna. Noortel on oluline teada, et kui nad õpivad saami keelt ja kultuuri, siis see tagab neile töökoha.
Inari- ja koltasaami keele vastu on viimase kümne aasta jooksul järjest kasvav huvi olnud, lapsed räägivad rohkem, inimesed on entusiastlikud ja tegelevad asjaga.
Ootame siin eriti inari- ja koltasaami õpilasi, kellele need keeled oleks emakeeleks. Selle järele on suur vajadus, et keelt korralikult taastada ja edaspidi rohkem rääkijaid saada. Praegu enamik ikka õpib selle ära teise keelena.
Põhjasaami keel on tugevam, aga tööd keele aktiivselt elus hoidmiseks on vaja teha ka sellega. Et see poleks vaid koolikeel, vaid leviks kõigisse eluvaldkondadesse. Peame ka internetti pääsema. Kui me lapsed netis tuulavad, siis sealsed asjad on ju kõik soomekeelsed. Sotsiaalmeedias võiks ka saada saami keeles suhelda. Populaarse Facebooki suhtluskeel on ikka soome keel. Kui grupis on kas või üks inimene, kes ei räägi saami keelt, siis kohe minnakse üle soome keelele. Noored arvavad, et eriti linnakeskkonnas on väga raske saami keelt esimese keelena hoida.“
***
Üks neist saami keele- ja haridusinimestest, kes peab Soome haridusministeeriumiga läbirääkimisi, et oleks võimalik saami keelt õppida üle Soome, on Ulla Aikio- Puoskari, kes propageerib ka kaugõpet interneti teel. „Siin on praegu takistuseks Soome haridusseadustik. Räägime ses osas läbi ja püüame leida finantse ning aktsepti. Seda saaks isegi päris väikeste laste puhul juba kasutada. Ehkki see on seni „illegaalne“ olnud, oleme seda juba edukalt katsetanud,“ räägib Sodankyläs elav Ulla.
Nagu paljud teisedki, kinnitab Ulla, et võrreldes 30 aasta taguse ajaga on keele osas astutud suuri samme edasi. Ent ta lisab: „Samas on saami ühiskond selle ajaga palju muutunud, liigutakse linnadesse, traditsioonilisest elukeskkonnast eemale. Seegi on üks põhjus, miks peaks muutma ka haridusseadust, et see uuenenud tingimustes võimaldaks edukalt keeleõpet saada. Saami keele õigus on Soome põhiseaduses kirjas ja mitte ainult nendele, kes elavad traditsioonilises saami piirkonnas.“
On veel üks teema, millest Ulla innustunult räägib: keelepesa lasteaiad. Need on mõeldud lastele, kes veel ei räägi saami keelt. Selliseid lasteaedu on üle Soome praegu 11, muu hulgas ka Helsingis. Need on vanemate hulgas populaarsed, senine kogemus on positiivne ja tuleviku tarbeks loodetakse sedakaudu kasvatada palju uusi saami keele kõnelejaid.
***
Lapsevanem, looduse- ja keelemees Utsjoelt, Esko Aikio arvab aga, et sellest ei piisa. „Saami keele üdi ja hing ühes põliste elukommetega elab Sápmis. Nende ellujäämise ja edenemise eest peab ka hoolitsema, et saami keeltel oleks pikalt tulevikku nii saami alal kui sellest väljaspool.“
Tekst ja fotod: Tiit Pruuli