Rootsi saamid ja Eesti

Kui saamide probleemidest Eestis räägitakse, tuuakse tavaliselt esimesena välja see, mis selle rahvaga Venemaal on juhtunud. Edasi räägitakse, et oma keele kõnelemine on saamidel ajaloo vältel olnud keelatud ka Soomes ja Norras. Vähem on tavaliselt juttu sellest, et ka Rootsis pole saamid end alati hästi tundnud.

saamid.jpgKui vaadata veel teise maailmasõja eelseid Rootsi dokumente, on need tänase pilgu jaoks muidugi rassistlikud – laplasi kirjeldatakse kui väikest kasvu ja eurooplastest märksa lollimaid tegelasi. Tsiteeritakse Põhja-Rootsis elavaid rootslasi, kes ütlevad, et need saamid ainult joovad ja kaklevad. Tõsi, oli saamide seas neidki, kes kukkusid ühiskonna alumistesse kihtidesse. Aga enamasti juhtus see põhjusel, et sisuliselt koloniaalpoliitika tõttu kaotasid paljud saamid oma sideme põliskultuuri ja traditsioonilise eluviisiga.

Rootsi ühiskonna suhtumise muutumise alguspunkt on kummalisel kombel ajas, mil Rootsi süüdistas Lõuna-Aafrika Vabariiki väga teravas toonis apartheidis. LAV-i esindaja ütles seepeale ÜRO-s, et vaadake, kuidas teil endil saamidega lood on. Ja siis hakatigi vaatama ja selgus palju piinlikku.

Saami teemaga on olnud aegade jooksul kokkupuuteid ka vähemalt paaril väliseestlasel.

Ajakirjanik ja poliitik Andres Küng (1945–2002) on saamidest ja nende diskrimineerimisest kirjutanud oma raamatutes „Samemakt“ (Saami võim) 1970, „Minoriteter i Sverige“ (Vähemused Rootsis) 1973 ja „Sverige, Sverige fosterland“ (Rootsi, Rootsi sünnimaa) 1974. Teema oli Rootsi ühiskonnas valus ja Küng sai omajagu kriitikat.

„Palme salajased poisid“

Veelgi enam on aga saami temaatikaga seotud olnud Rootsi planeeringute ametis (Statens planverk) töötanud geograaf Jaak Maandi (s 1936), kes aastatel 1971–1975 tegeles Põhja-Rootsi planeeringute teemaga.

1960. aastate keskel algas Rootsi poliitikas noore sotsiaaldemokraadi Olaf Palme tõus, 1963 sai ta portfellita ministriks, paari aasta pärast transpordi- ja kommunikatsiooniministriks, oli peaminister Tage Erlanderi suursoosik. 1969 sai Palmest Rootsi peaminister. Palme algatas riikliku strateegilise planeerimise ja tema eestvõttel hakati laiemalt mõtlema maade kasutamisele üleriigilistest huvidest lähtuvalt. Nähti vajadust kaitsta nii puhast loodust kui ka eraldada suurtele infrastruktuuriobjektidele vajalikke maa-alasid. Seda planeerimist hakkasid tegema kümme noort inimest, keda kutsuti „Palme salajased poisid“. Sinna seltskonda kutsuti ka eestlastest pagulased Jaak Poom ja Jaak Maandi.

Kui see töö läbi sai, tehti Jaak Maandile ettepanek hakata tegelema Põhja-Rootsi temaatikaga. Maandi võtab kokku töö täpsema sisu: „Maakasutusega seotud probleemidest tundus kõige huvitavam ja ka probleemsem kõik see, mis seondub maadega, kus vähemalt teoorias kehtib põdrakasvatamise õigus. Põhimõtteliselt on 57% Rootsimaast põhjapõdrapidamisega seotud. Seal oli aga tihti nii, et avati kaevandus, tehti mõni tee, elektrijaam või turismikeskus, siis laplased kaotasid oma maad. Eeldati, et põtrade karjamaad on piisavalt ja põtradega saab igalt poolt läbi. Tegelikult ju nii ei olnud, põdrakasvatamises on vajalikud erilised karjamaad igal kaheksal (!) aastaajal. On vaja rändeteid liikumiseks kevadel ja sügisel, on vaja sobivaid kohti, kuhu põdrakari kokku ajada, kus märgistada vastsündinud vasikad jne. Palkasin Jokmokki saami rahvaülikoolist noored asja kaardistama. Nad käisid saami külad läbi ja märkisid kaardile, kus mida tehakse – kus on karjamaad, kus rändeteed, mis viivad rannikualadele talvistele karjamaadele. Need rändeteed kehtivad ka tänapäeval, mingeid uurimisi on tehtud ka hiljem, aga kaardistatud sel määral, nagu meie seda tegime, arvatavasti ei ole.“

Kaardistus koosnebki maade täpsest ülevaatest ja kaartidest, kus kirjeldatakse detailselt piirkondade kaupa karjatamisalasid ja tingimusi, põhjapõdrakasvatust soodustavaid ja takistavaid (välis)tegureid.

Enam ei peaks olema võimalik väita, et ei teatudki, et mingi maatükk oli põdrakasvatamiseks oluline.See uurimus oli edaspidi lähtematerjaliks mitmete suurte infrastruktuuritööde (teed, elektriliinid, turismiobjektid) rajamisel.

Sealt loeme, et tollal oli Rootsis umbes 15 000 saami ja umbes 4000–5000 neist tegeles mingil moel põtradega, umbes 2000 tegeles sellega täisajaliselt. Teema olulisust näitab see, et põhjapõtru kasvatati toona umbes kolmandikul Rootsi kuningriigi territooriumist ja ränderajad kulgesid ka riigipiiride üleselt Norra fjellidele. Saamide asuala piir on sajandite vältel liikunud kogu Skandinaavias järjest põhja poole. Kui veel XVII sajandil võis põhjapõtru talvel kohata Uppsala lähistel, on praegune lõunapiir Dalarna lääni põhjaservas.

Päritud õigus ja nomaadikoolid

Maandi kirjeldab üht Rootsi saamidest põhjapõdrakasvatajate eripärast probleemi: „Põhjapõdrakasvatamine oli päritud õigus. Kui su vanaisa tuli põdramaadelt ära, siis pojapoeg samale elualale tagasi minna ei saanud. Rootsi seaduste järgi tohib põhjapõdrakasvataja olla vaid saam. Omanik võib olla ka keegi teine, aga kasvataja tohib olla vaid saam.

Rootsi misjonitöö põhjas oli aktiivne, XVII sajandi algul asutati esimesed saami koolid. Koole nimetati nomaadikoolideks (nomadskola). Õpetus oli suunatud põdrakasvatajaks saamisele. Esimene sarnane kool Lapimaal rajati muide Lyckseles 1631 Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte algatusel. Kaua oli aga nii, et vaid põdrakasvataja sai oma lapse saami kooli saata. Koolid olid väikesed – nii umbes kümme last. Nüüd tohivad ka teised oma lapsi saami kooli panna.

Konfliktid tekkisid tavaliselt saamide ja kohalike rootslaste vahel, mitte Rootsi keskvalitsuse ja saamide vahel. Kui me seal tegutsesime, pahandas Norboteni maavanem, rootslane, et tulevad siia kaks samojeedi – Andres Küng ja Jaak Maandi – ja hakkavad meid õpetama! Põdrakasvatamise järelevalvet teostavale ametkonnale oli arusaamatu, et keegi tuleb Stockholmist ja sekkub saami asjadesse. Eriti võõrastav oli tol ajal see, et välitööde tegijateks olid minu poolt palgatud saamid ise. Minu ülemus, planeeringuameti peadirektor kutsuti välja ja öeldi, et ainult kohalikud rootslased teadvat, kuidas asi käib. Aga maavanem keeras vindi üle, teatas, et laplased valetavad ja teevad sohki. Minu peadirektor vihastas ja sõitis koju, ütles meile, et poisid, tehke edasi.“

Tekst: TiiT Pruuli

Fotod: Tiit Pruuli kogu, Wikimedia  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga