Rooma reisijuht

Aarne Ruben
Rooma reisijuht
Go Group 2011

On linnu ja piirkondi, mille märgiline tähtsus läbi ajaloo ja mõju tänapäevale iseäranis soosib nende külastamist, vastav reisijuht või käsiraamat pihus. Turismiajastu algusest saati ongi sellisteks abivahenditeks saanud kõiksugu Baedeckerid ja teised tõlgete kaudu rahvusvahelisteks saanud reisijuhid. Eestis algupäraste reisijuhtide traditsioon raamatu kujul puudub ja „Minu”-sarja raamatud piirduvad horisontaalse olevikulise olesklemisega, andes vaid nappe viiteid ajaloo eri kihistustele. Ometi on maailm hoopis rikkam ja mitmekesisem, kui võtta arvesse ka vertikaalset, ajaloolist mõõdet.

Aarne Rubeni „Rooma reisijuht” aga just sellele keskendubki ja tegu on ses mõttes kahtlemata teedrajava teosega, millega tasub tutvuda igal Rooma-reisijal. Igavene Linn avaneb siin just ajamõõtmes, antiigist kuni lähiminevikuni, ajendades sisse astuma kohvikutesse, kus on istunud näiteks Fellini ja Moravia.

Rubeni käsitlus on süstemaatiline ning illustreeritud rohkete lugude ja fotodega, mis ei lase tekstil kuivaks faktipuruks muutuda, vaid toob lugejani ajaloolised isikud ja sündmused kogu kirevuses. Muu hulgas on eriti tänuväärne see, et ära toodud on rohkesti seoseid Eesti ja eestlastega – liivlaste vanemast Kaupost kuni Vello Salo ja Karl Ristikivini. Kus mujal oleks koht meie oma Rooma-reisijate jaoks kui mitte sellises raamatus! Seetõttu võiks taolisi kõrvalehüppeid ja hõlpsasti leitavaid seoseid, näiteks Tuglase ja Laikmaa Rooma-elamustest, olla veelgi enam. Kuna raamat on taskus kaasas kandmiseks veidi liiga mahukas, võiks olla eraldi lisatud ka väike linnaplaan kuulsate küngastega, mis on suuresti peatükkideks liigendatuse aluseks. Ka koha- ja isikunimeregister hõlbustaks raamatu kasutamist ja vajaliku „objekti” kiiresti leidmist.

Rooma varemeid siin korduvalt viibimise järel vaadates näib aeg paigal püsivat, seda tunnet süvendab hoonete luitunud terrakotavärv, mida – jumalatele tänu! – pole kellelegi tulnud pähe hakata kirevaks võõpama. Kuid elu nende majade vahel on dünaamiline ja muutuv. Kui Ruben kirjeldab Flaminio piirkonda kui Rooma üht rahulikumat, siis tänapäeva põlisroomlane küllap kirtsutab selle peale nina, osutades selle vahetu läheduse asustanud mustanahalistele kaubitsejatele. Ehk siis kuidas ütleksidki selle kohta vanad roomlased – Tempora mutantur ja need teised sõnad.

Janika Kronberg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga