Rongiseiklus Lõuna-Hiina moodi

Katre Luik seikles kuu aega Lõuna-Hiinas, kasutades edasiliikumiseks ronge. Peatuspaikades avastas ta äärmiselt mitmekesist loodust, matkas rahvusparkides, kohtus kohalike väemusrahvustega ja maitses kohalikku toitu.

Mitu kuud seljakotiga ringi hulkudes on kerge unustada, kes ja kus sa oled − lihtsalt kulged ja ujud ajavoolus. Venemaa, Siber ja Põhja-Hiina rongiga läbituna selja taga, avastan, et olen jõudnud äkki Lõuna-Hiinasse, Yunnanisse.

Et seda tohutut riiki vähegi tundma saada, peaks seal ilmselt veetma kaheksa eluaega, minule aga anti vaid üks kuu, mille dikteeris mulle mu raskelt kättetulnud viisa. Reisile läksin hea sõbranna Marjuga, kellega koos matkatud ja reisitud aastaid. Hiina puhul oli meil mõlemal tegemist esimese riigiga, kus me riiki sisenedes mitte ühtegi sõna kohalikku keelt ei osanud. Venemaalt Hiinasse lennates küsisin Marjult hiina keele vestmikku, lootes mõne tunniga viisakusväljendid ära õppida. Olles eelnevalt õppinud üheksat keelt, lootsin, et mõne päevaga saab juba üksikutes lihtlausetes suhelda. Oh mind naiivset lolli! Ette ära öeldes – ka reisi viimasel päeval ei suutnud ma veel arusaadavalt „aitäh” öelda. Nii palju siis keele õppimisest!

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga