Rongiseiklus Lõuna-Hiina moodi

Katre Luik seikles kuu aega Lõuna-Hiinas, kasutades edasiliikumiseks ronge. Peatuspaikades avastas ta äärmiselt mitmekesist loodust, matkas rahvusparkides, kohtus kohalike väemusrahvustega ja maitses kohalikku toitu.

Mitu kuud seljakotiga ringi hulkudes on kerge unustada, kes ja kus sa oled − lihtsalt kulged ja ujud ajavoolus. Venemaa, Siber ja Põhja-Hiina rongiga läbituna selja taga, avastan, et olen jõudnud äkki Lõuna-Hiinasse, Yunnanisse.

Et seda tohutut riiki vähegi tundma saada, peaks seal ilmselt veetma kaheksa eluaega, minule aga anti vaid üks kuu, mille dikteeris mulle mu raskelt kättetulnud viisa. Reisile läksin hea sõbranna Marjuga, kellega koos matkatud ja reisitud aastaid. Hiina puhul oli meil mõlemal tegemist esimese riigiga, kus me riiki sisenedes mitte ühtegi sõna kohalikku keelt ei osanud. Venemaalt Hiinasse lennates küsisin Marjult hiina keele vestmikku, lootes mõne tunniga viisakusväljendid ära õppida. Olles eelnevalt õppinud üheksat keelt, lootsin, et mõne päevaga saab juba üksikutes lihtlausetes suhelda. Oh mind naiivset lolli! Ette ära öeldes – ka reisi viimasel päeval ei suutnud ma veel arusaadavalt „aitäh” öelda. Nii palju siis keele õppimisest!

Kuu aja jooksul ei saanud keelest mitte midagi aru ja see tõi meile kaasa omajagu sekeldusi, seiklusi ja eksimisi. Enne Hiinasse reisimist hoiatati meid, et inglise keelega ei saa seal hakkama. Ma ei uskunud. Nüüd usun. Suur osa kohalikke ei olnud meiesuguseid inimesi enne näinud. Tuli ette päris palju olukordi, kus kohalikud tulid meie juurde ning tahtsid meiega ja meist pilti teha. Chengdu rongijaama tualetti sisenedes krahmas koristaja oma taskust telefoni ja hakkas mind pildistama. Hiljem tuli üks vanapaar ning tahtis koos Marju ja minuga pilti teha. Taolisi olukordi tuli ette veel, kus joosti järele ja püüti meid pildistada. Kui keegi tahab kogeda, mis tunne on staaridel huviorbiidis olla, siis soovitan Hiinasse sõita.

Rongiga läbi Hiina tuhiseda, kõige odavama vaguni pilet taskus, pole just luksusreis, seiklus see-eest aga missugune! Turiste sellistes vagunites eriti ei kohta, kaaslasteks on enamasti kohalikud džentelmenid, kes vagunis vahetpidamata suitsetavad ja põrandale sülitavad.

Vagunitesse on paigutatud võimalikult palju narisid, kolmekordsed koikud, mida ilustavad helesinised võidunud katted. Kui õnneks läheb, siis on nende katete peal kägarasse kokku rullitud tekk ja padi, mille vahelt võib üllatuseks leida eelmise reisija poolt unustanud sokid või aluspesu. „Vaeste vagunis” voodipesu ei vahetata ning rongi sisu on üsna räpane, kõik haiseb vänge sigareti järele. Vahime Marjuga tummalt üksteisele otsa, meie vahel paks hall suitsupilv, ümberringi vali hiinakeelne vestlus, millest me ei saa aru, kas vaieldakse, visatakse nalja või avaldatakse armastust. Marju vaatab kella ja teatab, et vaid 11 tundi Dalisse jõudmiseni.

Yunnan – eriliselt mitmekesine

Yunnanisse mineku plaan tekkis Londonis „Tomb Raideri” filmivõtetel 2017. aasta kevadel, kui sattusin kokku Yunnanist pärit näitlejaga, kes mulle pikalt oma kodupaigast lugusid pajatas. Ta teatas pisarsilmil, et Yunnan on maailma ilusaim piirkond, mida ta aeg-ajalt vaid maalida julgeb, kuid külastamiseks julgust ei jätku. Lapsepõlves pidi ta sealt lahkuma ja tagasi pöördunud ta pole, sest kardab kaotada mälestuste ilu.

Yunnani loodus on väga mitmekesine ja erinäoline, mida tihti ka maavärinad muuta püüavad: läänes Tiibet taevasse kõrguvate tippudega, lõunas džungel, millest läbi tuhisev Mekongi jõgi kiirustab Laose suunas, kagus viljakad riisiterrassid. Lühikese rongireisi jooksul jõuab maastik tohutult muutuda. Kel huvi kuuajase viisaga Hiinasse reisida, siis soovitan see aeg Yunnanis veeta. Vaadata ja teha on siinkandis palju.

Dali puhul on tegemist väga väikese asulaga, mis asub Lääne-Yunnanis Birma piiri lähistel 1900 meetri kõrgusel merepinnast. Vanalinna ümbritseb nelja kilomeetri pikkune ja imelise katustevaatega linnamüür, millele on kerge jalutades ring peale teha. Bai rahvas asutas selle piirkonna rohkem kui 3000 aastat tagasi, siiani on arhitektuuris tunda nende omapära.

Imelised hooned, kus kombineeritud puit ja tumehall tellis. Dali on parim paik sellise arhitektuuriga tutvuse tegemiseks.

Vaatamata uhkele vanalinnale, on linna sümboliks hoopiski kolm pagoodi, mis asuvad linnamüürist kaks kilomeetrit loodes. Kõrgeim neist pagoodidest on Qianxun, ulatudes 70 meetrini. Teised kaks on 42-meetrised. Väga võimas vaade avaneb kolmele pagoodile, kus taustaks 3000-meetrised mäed. Kõike seda ümbritseb templite kompleks, millega tutvumiseks läheb terve päev.

Dali kostitas meid oma võrratute roogadega. Väga omapärased Yunnani toidud - vürtsikas karpkala, kohalik kitsejuust, kalahautis savipotis, riisileib. Suur osa Dalis veedetud ajast istusin kohalikes restoranides, proovides kõike, mida kokad soovitasid. Juba ainuüksi selle savipoti kalahautise sha guo yu pärast tasub siia tagasi tulla.

Dalist viis meie teekond edasi Lijiangi, kolme tunni teekond rongiga põhjasuunal. Sarnane asula ja samuti väga turistirohke nagu Dali. Aga pole ka imestada, vaatamist palju ja huviorbiidis nii kohalikel kui ka rahvusvahelistel rahvamassidel. Munakivisillutised kitsaste tänavate põrandaks, kanalid läbi vanalinna looklemas, lilli täis kiviseinad, hõrgud Yunnani roogade aroomid – selline võttis Lijang meid tervitades vastu.

Lijang on koduks pea 300 000 naksile − vähemusrahvale, kes on tuntud naisvõimu poolest suguvõsas. Naistel on meeste kõrval oluliselt rohkem õigusi ja kohustusi. Ka nende keeles on naissoost sõnadel tugevam mõju kui meessoost sõnadel. Näiteks kui sõnale „kivi” lisada naissugu, muutub sõna tähendus kivirahnuks, lisades aga meessoo, muutub tähendus väikseks kruusakiviks. Nii on paljude nimisõnadega. Naksi kirjakeel on unikaalne piktograafidest koosnev süsteem, milletaolist pole kasutusel mitte kusagil mujal maailmas.

Lijangi tuleku peamiseks põhjuseks oli sõita siit edasi paaripäevasele mägimatkale mägedesse. Tiger Leaping Gorge on üks sügavamaid kanjoneid maailmas, ligikaudu 3800 meetrit. Kanjoni orkestri peadirigendiks on viimased paar tuhat aastat olnud Jinsha, mis on Jangtse lisajõgi. Jinsha lookleb kanjoni põhjas, pakkudes matkajatele võimsat vaatemängu, tuntud oma ettearvamatu käitumise ja ohtlike liigutuste poolest. Tegemist on üliatraktiivse jõega, värvi poolest nagu kange kohv koorese piimaga, mis ei lase sind hetkekski silmist ega lase unustada oma olemasolu ja võimu.

Minu matk algas Quiatou külast, kestis paar päeva ja pikkuseks veidi üle 30 kilomeetri. Teekond polnud just kõige kergemate killast – tõusud järsud, rajad kitsad, ilm väga muutlik. Mõnel pool oli matkarada kuristikku vajunud, ühel korral pidin läbi kose kõndima, et edasi saada, teine kord pidin mõne sentimeetri laiusel kaljunukil hinge kinni hoides 20 minutit ootama, et mägikitsed mööda lasta. Seiklust ja adrenaliini kui palju! Võrratu matk, mis jääb igavesti meelde. Seda matka soovitan kõigile, kellele meeldivad ootamatused ja kel vähegi jagub füüsilist võimekust. Turiste oli sel matkal vähe, kohtasin mõnda sakslast. Rajal, bambusmetsade vahel, oli ka kaks turgutuspunkti, kus kohalikud olid oma müügiputka üles seadnud. Sealt sai osta marihuaanat, vett ja Snickersi šokolaadi. Müüjad ise tarbisid innukalt esimest produkti, hüüdes matkajaid ostma meelitades: "Power! Power! Power!".

Öömaja leidsin kohaliku naksi juures kreeka pähkli puu aedade lähistel, mis oli heaks baasiks alla kanjonisse matkamiseks. Naksimees rääkis oma kogemusest viimase suure maavärina ajal, mis kogu Yunnanit 1996. aastal tugevalt raputas. Ta kirjeldas, kuidas 3000-meetrised mäemürakad end tumeda taeva taustal liigutasid, samal ajal kui ta ise naelutatult paigal püsis. Mäed olevat talle õppetunni andnud. Ütles, et pärast seda kogemust oskab ta maavärinaid ette ennustada. Minu küsimuse peale, millal järgmist värinat oodata võib, ta selget vastust siiski ei andnud.

Teine matkapäev möödus kanjoniskäiguga. Meeletult järsk langemine ja hiljem tõus üles tagasi. Füüsiliselt tohutult koormav. Kuum päike ei teinud päeva lihtsamaks. Lähim tutvus aukartustäratava Jinsha jõega sai tehtud. Enam ei imesta, miks paljud hulljulged parvetajad on seal kadunuks jäänud. Meeletu kärestikumöll, mis selles piimakohvijões peatumata mässab. Imeilus ja väga ohtlik!

Guangxi

Guangxi on eelkõige tuntud oma maalilise karstimaastiku poolest, mis oli ka minu jaoks peamine põhjus selle provintsi külastamiseks. Ka kuulsad Longji riisiterrassid on midagi, mis turistidehorde ligi meelitavad.

Lääne-Yunnanist paaripäevane rongiteekond Kirde-Guangxisse. Kunmingus tuli raudteejaama vahetada, et Guilinisse saada. Guilinis veetsin paar päeva kohalikke hõrgutisi nautides ning ööturul kalligraafiasulgi, -pintsleid, -tinte ja -pabereid uudistades. Vanalinn oma uhke linnamüüriga köidab paljusid turiste, samuti ilmestavad seda linna kaks pagoodi: Päikese ja Kuu pagood.

Guilini linnast välja sõites õnnestus meil kaubelda end bambusparvele, mis sõitis mööda Li jõge Xingpingi, ajaloolisse väikesesse asulasse. Parvesõit oli väga nauditav. Udused unenäolised karstimäed igast küljest ümbritsemas, kuumusevine õhku võngutamas – kõik see tekitas tunde, et aeg on peatatud. Kelle poolt või kelle unenäos, jäi selgusetuks, aga kogemus oli selline, mida ei unusta kunagi.

Ülejäänud nädala veetsime Yangshuo külas, keskusest eemal Yulongi jõe ääres väikeses külalistemajas, karstiküngaste vahel. Rentisime elektrirollerid, nendega sõitsime paar päeva mööda istandusi, kitsaid külatänavaid ja põllumajanduspiirkondi. Parim viis kohaliku kandiga tutvumiseks. Selles piirkonnas töötasid kõik liiklusvahendid vaid elektri jõul, seega ei mingit müra ega saastet.

Yangshuos õnnestus ronida Biliani künka tippu, kust avanes maaliline vaade karstimaastikule. Nii kaugele kui silm ulatus, paistsid soomustindiku seene laadsed karstikuplid. Vaieldamatult üks ilusamaid piirkondi, kuhu ma oma reisidel sattunud olen.

Longji riisiterrassid on põllumajandusime, millest on saanud suur kunst. Vaieldamatult fotograafide paradiis. Kogu seda terrasside kompleksi nimetakse ka draakoni selgrooks. Varahommikune paks udukiht varjab imelist vaadet, millest ei osanud unistadagi. Kui uduloor tasapisi kadus, kerkisid järk-järgult esile mitmes kuues rohelised trepiastmed, riisiterrassid. Sellised astmelised väljad kõrguvad pea 1000 meetrini, mille vahel paiknevad väikesed külad, kus võib näha kohalikke ringi askeldamas. Vanimad põllud olevat üle 700 aasta vanad. Paarist päevast jääb väheks, et kõige sellega põhjalikult tutvuda.

Guangxi ei valmistanud mulle mingilgi moel pettumust, vastupidi – üllatas igal nurgal oma looduse ilu ja imedega. Aeg edasi liikuda Hunani. Enne seda aga päevane peatus Sanjiangis, kus kiire pilk dongide ellu. Dongid on rahvas, kes oskab puidust välja võluda kõike kaunist, mida hing ihaldab. Ilusad hooned, sillad, esemed, mööbel – väga omapärane ja pilkupüüdev. Sanjiang näitas meile aga kõike muud kui oodatud uhket puidukunsti. Räpane, lagunenud, ülekuumenenud tsementlinn, mis andis meile igast küljest märku, et võiksime sealt kiiremas korras jalga lasta. Ei jõudnud isegi ära oodata, et sealt minema saaks. Algas fiasco rongijaama saamisega.

Odavamate rongide jaamad asuvad üldjuhul linnast väljas ja on keskusest väga kaugel ning sinna on tihti võimatu ilma taksota kohale saada. Mitmes linnas tuli meil selliseid jaamavahetusseiklusi ette. Taksojuhid ei suutnud ära imestada, et lääne turistid sellistesse jaamadesse soovivad sõita. Pika konarliku vestluse peale suutsime Sanjiangi taksojuhti veenda, et on vaja minna. Algas öine sõit läbi kummaliste kaevanduste, kus puudus korralik tee, kruusarada, kus sukeldusime august auku, taksojuht vahetpidamata palvehelmeid mudimas. Siis jätkus teekond lõputute maisipõldude vahel, ei mingit valgust kuskilt paistmas. Nagu õudusfilmi stsenaarium. Peast käis läbi igasuguseid mõtteid ning usk, et rongijaama kohale jõuame, kahanes iga kilomeetriga. Kui taksojuht mingi onni ees peatus ja kehakeeles märku andis, et siin on vaja raha maksta ja autost välja astuda, siis olin küll üsna kindel, et siin see elu otsa saab (lääne filmides tavaliselt juhtub nii). Takso sõitis minema, jättes meid südaöisesse mudamülkasse. Mõne aja pärast tuli välja, et see onn ongi rongijaam ja keset seda urgast oli üles seatud ka valgusdetektor, kust meie seljakotid turvaeesmärgil läbi lasti. Tähelepanu saime üksikutelt kohalikelt väga palju. Meid ei lastud kordagi silmist. Olime vist esimesed kummalise välimusega tulnukad, kes sinna sattunud olid. Selline seiklus dongide maal!

Hunan

Öine rong Sanjiangist loksutas meid kümne tunniga Hunani provintsi loodeosasse Zhangjiajie linna. Varajane hommik, meeletu väsimus ja tohutu nälg kimbutamas, raske seljakott üle õla, astusin rongist välja uuele päevale vastu. Otsustasime Marjuga, et enne hotelli minemist läheme sööme midagi head. Lühikese jalutuskäigu jooksul ei hakanud midagi atraktiivset silma, aga kuna rohkem jalutada ei viitsinud, astusime ühte söögikohta sisse. Istusime lauda ja hakkasime ettekandjat ootama. Pärast mõningast ootamist saime aru, et keegi ei taha meiega eriti tegeleda, ilmselt oli arvata, et ega me kohalikku keelt ei räägi ja menüüst arusaamisega tekib  raskusi. Just nii oligi! Ettekandja lõpuks tuli, viskas meile menüü ette ja jäi ootama. Vaatasin tummalt hiina keele sümboleid ja otsustasime Marjuga, et näitame näpuga lihtsalt suvalisele reale. Tuleb, mis tuleb – hiina söögid on ju alati maitsvad.

Ootasime ja ootasime, nälg järjest suureneb, lõpuks nägime ettekandjat suure potiga meie laua suunas liikuvat. Asetas poti keset lauda ja lahkus. Meil hea meel, sest portsjon tundus suur olevat. Marju tõstis potilt kaane maha ja meile vaatas vastu terve potitäis keedetud pekki.

Hunanisse tulime kindla sooviga Zhangjiajie rahvusparki külastada. See on rahvuspark, mida peetakse „Avatari” filmi inspiratsiooniallikaks. Ainulaadne park, mille kvartsiit-liivakivi moodustised on niivõrd ebareaalsed, et paneb endas kahtlema, kas oled unes või ilmsi. Sellist maastikku ei leidu mitte kuskil mujal. Üle 3000 karstisamba on end läbi nõelunud paksust udukihist –selline vaade avanes mulle esimesel päeval pargis, nagu oleks tegemist muinasjuturaamatu kaanepildiga.

Rahvuspargis veetsime kolm pikka päeva mööda karsti katuseid ja põrandaid jalutades. Raske oli uskuda, et olime sellise vaatepildi tunnistajateks. Juba ainuüksi selle rahvuspargi pärast tasub Hiinasse sõita. Eks samal arvamusel on ka paljud teised huvilised, sest just nimelt seda rahvusparki külastab aastas rohkem kui 20 miljonit turisti. Kunagi oli see massidele suletud ja kättesaamatu ning seda asustasid kolm vähemusrahvust: tujiad, miaod ja baid. Tänaseks ei ole neist seal jälgegi.

Hiina on kindlasti imedemaa, just looduse suhtes, kus üheskoos nii mitmekesised ja maalilised maastikud. Üks reis, mis annab nii palju erinevaid kogemusi, elamusi, mõtteid ja tundeid, tihti vastakaid ja arusaamatuid – see teeb minu jaoks reisist reisi. Näha ja tunda võrreldes eelmiste reisidega midagi väga erinevat – selles võib Hiina puhul kindel olla.

Kuu aega on sõrmenipsu kiirusel läbi saanud ja nii ka minu Hiina viisa. Reis jätkub edasi Indohiinasse, aga see on juba teine lugu.

Tekst ja fotod: Katre Luik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga