Riddu Riđđu tähendab tõlkes ’väike torm kaldapealsel’. See on üks lahedamaid saami muusikafestivale, mida peetakse igal suvel Põhja-Norras. Midagi nagu Viru Folk, rahulik, mitte üleliia paljude müügiputkade ja eri lavadega.
Lihtsaim viis muusikafestivalile jõudmiseks on lennata Tromsøsse, rentida auto või matkabuss, sõita mõni tund põhja poole Manndaleni ja parkida ennast festivali kämpingualale. Telk peab endal kaasas olema.
Enne väljasõitu tuleks külastada Tromsø polaarmuuseumi ning uuendada sõprust Roald Amundseni ja teiste kuulsate norralastest polaaralade uurijatega.
Teel Manndaleni võib peatuda Lyngeni fjordi ääres asuvas Skibotni külas, kus kunagi peeti talviti Tromsi maakonna suurimaid laatasid, kuhu sõitsid kokku saamid, soome päritolu kveenid (kes elavad siin ka praegu) ja norralased. Külas, kus praegu on väike armas muuseum, elasid kunagi saami lipu autor Astrid Båhl ning saami kirjanik ja kunstnik Nils-Aslak Valkeapää.
Festival sai alguse 1991. aastal ning on praeguseks üks Euroopa olulisemaid põlisrahvaste kogunemisi.
Festivali saamislugu
Kahekümne viie aasta eest arutas rühm saami noori ühel grilliõhtul Kåfjordi külas Alta lähedal, et miks nad oma päritolu häbenema peavad. Jõuti järeldusele, et pigem peaksid nad oma varjatud identiteedi avalikuks tegema ning muusika ja kultuuri abil häbi uhkusega asendama. Seda peetaksegi Riddu Riđđu festivali alguseks.
Algus oli keeruline ja vastuseisu kohati igal rindel. Tuli ette, et saamikeelsete teemärkide pihta tulistati, festivali organisaatorid naerdi välja, nende peale sülitati ja kallati üle õllega. Konfliktid olid sagedased ka perekondade sees, kui osa perest soovis oma päritolu tunnistada, teine osa aga mitte.
Noored olid aga visad ja festival kasvas aasta-aastalt, vastasseisu jäi vähemaks ja see muutus vähem agressiivseks. Kohalikud võimud, avalikkus ja kunstnikud tegid koostööd. Taas hakati kandma saami riideid ja õppima saami keelt. 2009. aastal tunnistati Riddu Riđđu ametlikult üheks Norra kaheteistkümnest rahvuslikust festivalist. Tänu sellele saadi toetust ka Norra riigieelarvest. Tänapäeval on festivaliga seotud neli alalist töötajat ning lisaks 120 etapiti kaasatud inimest, kes aasta ringi ettevalmistustöödega tegelevad, lisaks mitusada vabatahtlikku.
Mitmekülgne programm
Festival toimub traditsiooniliselt juulikuus Norra põhjaosas Olmmáivággi’s (Manndalen), mitte kaugel Tromsøst. Lisaks saamidele näeb festivalil ka teiste põlisrahvaste kultuuri ja kunsti, kuuleb laulu paljudes keeltes. Programm koosneb lisaks arvukatele kontsertidele keele õpitubadest, seminaridest, käsitöö töötubadest, teatrist, kinost, kirjandusest, noortelaagrist, lisaks näitused, turg. Üritusi on igale vanusele, lastest ja teismelistest eakateni välja.
2014. aastal oli festivalil külalisi nii Aasiast, Aafrikast kui ka Lõuna-Ameerikast. Oma laule laulsid ja käsitööoskusi näitasid tuareegid, neenetsid, ainud, mitmed Taimõri poolsaare ja Amuuri rahvad. Tuntud saami lauljatest esinesid Maxida Märak, Jon Henrik Fjällgren, Katarina Barruk ja paljud teised, kes kaasaegses saami muusikas kaasa laulavad.
Lovozero saamid Anna ja Alaksandra Galkina olid tulnud Riddu Riđđule lustima ja töötama. Töötegemine seisnes paljude Venemaal valmistatud saami käsitöötoodete müümises. Kuna nad on kodust kildini saami keele kaasa saanud, vajas põhjasaami keele õppimine vaid veidi pingutamist.
Kuidas Koola poolsaare saamid end praegu tunnevad?
Praegu tahavad kõik, kelle vanavanemad olid saamid, olla saamid. Rahvuslik tunne on kasvanud kõvasti. Varem olime justkui alamat sorti rahvas, aga praeguseks on asjad ja suhtumine paranenud. Kui väike olin, rääkisime kodus ainult saami keelt. Kooli minnes keelati see aga ära. Internaadis oli see keelatud keel, paljud, eriti segaperedest lapsed ei osanudki viimaks enam emakeelt. Nüüdsel ajal aga ka need, kes keelt ei oska, kannavad saami rahvariideid ja kui küsida, siis ütlevad, et nemad on saamid. Asjad hakkasid sinnapoole liikuma 1990ndatel. Räägime oma peres siiani ikka saami keeles ja see on suurepärane.
Tekst ja fotod: Tiit Pruuli