Reisimine kui psühholoogiline fenomen

Reisimine on plahvatuslikult kasvanud alates 1960. aastatest. Üks põhjuseid on suured lennukid, mis hakkasid ühendama maailma eri paiku. Reisimise kergemaks muutumine hakkas kasvatama reisimise sagedust. Kergeid asju on mõnus teha. Reisimisest on saanud üks tähtsamaid elutegevusi. Reisimise nimel teenitakse raha, reisimine on eluviis ja enda olemuse presenteerimine teistele.

Reisimine on plahvatuslikult kasvanud alates 1960. aastatest. Üks põhjuseid on suured lennukid, mis hakkasid ühendama maailma eri paiku. Reisimise kergemaks muutumine hakkas kasvatama reisimise sagedust. Kergeid asju on mõnus teha. Reisimisest on saanud üks tähtsamaid elutegevusi. Reisimise nimel teenitakse raha, reisimine on eluviis ja enda olemuse presenteerimine teistele.

Nähtuste analüüsimisel on kasulik välja selgitada, kas sõna kujul on eriline tähendus või mitte. Sõna reisimine tuleb vanast saksakeelsest sõnast reisen. Selles eristub kaks etümoloogilist tähendustekobarat. Esimesse kobarasse kuulub ’tekkimine, alustamine, uurimine, lahkumine’, teise ’kasv, tõus (inglisekeelne rise) ja liikumine üles-alla’.

Need sõnatähendused vastavad tegelikult hästi meie tänasele arusaamisele reisimisest. Reisimises võib peituda kõike, tegemist on väga mahuka fenomeniga. Nähtuse paremaks mõistmiseks tuleks pöörduda teooria poole. Teooria valgustab ebaselgeid nähtusi.

Selleks otstarbeks on kõige sobivam vene ja USA psühholoogi Lev Vekkeri (1918–2001) üldine psüühiliste protsesside teooria. Mul on olnud hea võimalus kuulata tema briljantseid ja mõtlemapanevaid loenguid.

Mulle on meeldiv proovikivi analüüsida reisimist lähtuval Lev Vekkeri teooriast. Vastavalt tema kontseptsioonile on kõigil psüühilistel protsessidel kolm esmast omadust: ruum, aeg ja intensiivsus (energia). Alljärgnevalt vaatlemegi reisimist kui subjektiivset psüühilist protsessi, milles kajastuvad psüühika fundamentaalsed omadused.

1. Liikumine ruumis

Mis tahes psüühiline protsess on ruumiline. Reisiminegi toimub ruumis, liigutakse punktist A punkti B ja tagasi punkti A. Siit tulenevalt ei saa reisimiseks nimetada vaimset treeningut, meditatsiooni ja muid tegevusi, kus ei toimu füüsilist liikumist. Reisimine ei ole lihtsalt vaimne tegevus, vaid on füüsiline liikumine objektiivses maailmas. Reisimine eeldab tagasipöördumist alguspunkti. Kui jäädakse Soome ega pöörduta tagasi, siis see ei ole reisimine, vaid emigratsioon. Just kojutulek teeb reisimise magusaks ja oodatuks. Reisitaksegi, et tulla tagasi koju.

2. Liikumine (subjektiivses) ajas

Reisitakse, et sattuda teise aega – eeldatakse, et punktis A on üks aeg, punktis B teine aeg. Ühe territooriumi piires liikumine ei pruugi klassifitseeruda reisimiseks. Kui sõidan Tartusse, siis ei ole tegemist reisiga, kuna Tallinn ja Tartu elavad praegu ühes ajas. Kui sõidan aga laevaga Soome, siis seda nimetan reisiks. Eesti ja Soome elavad eri aegades, mis sest, et kellad näitavad ühte aega. Reisimise eesmärk ongi tunnetada aegade erinevust. Kui ei näe aegade erinevust, siis pole reisi toimunud. Teises ajas olemine nõuab ümberkehastumist. Tuleb mainida, et tegemist on teadvustamata automaatsete psüühiliste protsessidega.

Praegu ongi tõusnud reisimise sihtmärkideks piirkonnad, mis elavad selgelt teises ajas kui Euroopa: Hiina, Tai, Brasiilia, jne. Läti on aga väheste reisimise siht. Nii nägin minagi sel suvel esimest korda imekaunist Rundāle lossi, Rastrelli meistriteost. Ja põhjusena näen ma seda, et me alateadlikult arvame, et elame Lätiga ühes ajas, mis ei pruugi vale olla.

3. Liikumise energeetika

Reisimisele läheb rohkem energiat kui kohapeal olemisele. Reisimine eeldab mugavustsoonist väljatulekut, „karmimasse” keskkonda jõudmist. Reisihuvi puudumine ei pruugi tulla alati raha puudumisest, pigem jõuetusest käivitada endasse peidetud energia. Näiteks on küll palju energiat teha tööd, aga ei ole jõudu reisimiseks.

Ilmselt on probleem energia transformeerimises. Need, kes reisivad, teavad hästi, et pärast reisi on energiat mõnikord rohkem kui enne seda. Tundub, et selga on tiivad kasvanud! Nii olen vahetevahel tundnud, et pärast loengut on rohkem energiat kui enne, kuigi märg särk viitab energiakulule. Seega võiks teha järelduse, et reisimine on energia tootmise vahend ehk reisimine on psühhoteraapiline ravivahend, vaimse jõu taastaja.

Reisimine kui elumõtte otsing

Inimese üks peamisi tegevusi on elumõtte otsing. Seda ei saa varnast võtta − pole geneetiliselt antud −, seda ei leia isegi oma perekonnast. Keegi ei tea, kust seda saab leida. Üks võimalusi ongi reisimine.

Mõtte otsing eeldab, et inimene vabastab ennast köidikutest. Elu jooksul tekib kindel vaadete süsteem, millel on kalduvus kivistuda. Mida vanemaks saad, seda puisem oled. Reisimine on üks hea vahend enda kivistunud olekut lõhkuda, kuna on vaja kohaneda muutuva keskkonnaga. Reisimine võib vabastada stereotüüpidest, aga ei ole ka välistatud toetuse saamine oma kivinenud eelarvamustele. Näiteks Indias olles saab kinnitust teadmisele, et tegemist ongi musta maaga. Selle asemel, et otsida kinnitust oma teooriale, tuleks uurida, kas puhtuse-mustuse mõõde on India peamine tunnus. Reisimise ajal oleks hea vabaneda oma stereotüüpsetest arusaamadest.

Elumõtte otsingutes tuleks suhelda kohalike inimestega. Inimesed on erinevad ning seetõttu tuleb pingutada, et leida kontakt. Lossides jalutada on hoopis lihtsam, ei pea suhestuma muutuvaga. Mu soovitus oleks veeta rohkem aega turgudel kui arhitektuurimälestusi vaadata. Samuti ei tohiks otsida elumõtet ainult raamatutest või ülikoolidest. Turul käib elu, lossid ja raamatukogud, sh internet on suhteliselt vaiksed ja elutud keskkonnad. Elumõtet on parem otsida elavas kui surnud kohas.

Turgudel käimine peaks olema reisi kohustuslik osa. Juhtumisi nägin pealt, kuidas jaapanlased tegid intervjuud Barutoga Nõmme turul, mitte Radissoni hotellis. Nõmme turg võiks olla välisturistidele kohustuslik külastuspaik. Suheldes müüjate ja rahvaga, teedki äkki sammu elumõtte leidmise suunas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga