Kui ma kahe aasta tagusel hilissügisel Komimaalt ja Karjalast naasin, arvasin, et sinna kanti mul enam mõnda aega asja pole ning asusin tegema vahekokkuvõtet oma kahe kümnendi vältel toimunud „rännakutest ööpoolsetesse maadesse“. Käsikiri valmis kevadel 2010 ja on nüüdseks raamatu kujul kõigile kättesaadav. Töö etnoloogina Eesti Rahva Muuseumis on aga tähendanud seda, et reisipausist ei tulnud midagi välja ning tänaseks olen Euroopa-Venemaa põhjapoolsete soome-ugrilaste juures käinud veel kolmel korral.
Antud juhul tahan jagada muljeid juunis 2011 põgusalt väisatud Viena Karjalast, mis võiks olla atraktiivseks reisisihiks nii kultuuri- kui loodushuvilistele. Inimasustus on seal hõre ning kargelt põhjamaiseid loodusmaastikke on kümnete kilomeetrite kaupa. Ulatuslikud järvede ja jõgede süsteemid võimaldavad pikki paadiretki.
Viena Karjala (Belomorskaja Karelija) paikneb Karjala Vabariigi põhjaosas, Soome idapiiri ja Valge mere vahel. Rannikut(Karelskii bereg) asustavad juba keskajast saati vene pomoorid, sisemaa on aga siiani suuresti karjalaste päralt. See on piirkond, kust Elias Lönnrot omal ajal suurema osa Kalevala runosid üles kirjutas ning soomlased tunnevad selle piirkonna vastu siiani erihuvi. Moodsad turismibussid tulevad Vartiuses üle piiri ja vuravad kannatlikult mööda pikki, käänulisi ja konarlikke kruusateid vanadesse runoküladesse. Kui sihiks vaid Viena Karjala, siis on vast Eestistki kõige mõttekam läheneda piirkonnale Soome kaudu, sest idapoolsed teed on paiguti üsna kehvad. Kostomukšasse pääseb aga ka rongiga. Viena Karjalas kõneldav karjala keele variant, nii nimetatud päriskarjala keel, on soome keelele üsna lähedane ning sidemed Soomega on olnud tihedad. Tsaariajal käisid Viena-Karjala rändkaubitsejad Soomes kauplemas ning mõnigi neist kogus sellega päris suure varanduse. Peale revolutsiooni üritas piirkond iseseisvuda ja Soomega liituda ning kui see luhtus, pagesid paljud Soome, enne kui piir korralikult suleti. Antti Timoneni romaan „Meie, karjalased“ (Tallinn, 1976) annab tollastest oludest ja elulaadist selles perifeerses piirkonnas üsna realistliku pildi. Nõukogude karjala autor esindab muidugi kommunistide vaatepunkti, ent mitte liiga primitiivselt.
Nüüd on sidemed Soomega taastunud ning omal ajal piiri taha läinute järeltulijad käivad vahel kirikupühade puhul külas. Paljudel Karjala peredel on mõni laps Soome kolinud. Taaselustunud suhted soomlastega aitavad elus hoida ka muidu kadumakippuvat viena-karjala keelt – soomlased ju reeglina vene keelt ei valda, karjala keelest saavad aga aru üpris hästi.
Järgnevalt mõned Viena Karjala tänapäeva ja meie suvist reisi peegeldavad väljavõtted välitööde päevikust.
TEEL
Krivoi Porogist Šombani viib lai ja sõidetav kruusatee, ent edasi läheb asi hulluks, eriti märjemates kohtades. Üle soode on kunagi ehitatud palkteed, mis hiljem kaetud asfaldiga. Nüüd on õõtsuvale turbapinnasele laotatud asfaltkate deformeerunud ning paiguti on palgiotsad väljas. Madalama sõidukiga tuleb olla väga ettevaatlik, et mitte põhjapidi puidu otsa põrutada ning edasi saab päris pikalt liikuda vaid teise ja kolmanda käiguga. Kalevala rajooni jõudes teeolud pisut paranevad, ent valvsust ei või minetada, kui tahad bussi säästa. Harvad kohalikud ajavad meist uljalt mööda, ilmselt on harjunud.
HAIKOLA
Haikola küla teeb eriliseks see, et siin sündis karjala kirjanik Ortjo Stepanov. Millalgi 1960. aastail kuulutati järvesaarel asuv küla „perspektiivituks“ ja kustutati asulate nimestikust, kuid külaelanikud jäid siia siiski käima, peamiselt suviti. Kodukülale jäi truuks ka Ortjo. Siin kirjutas ta suure osa oma loomingust, milles vanal heal Haikolal on oma kindel koht. 20. sajandi algupoolel oli saarel 11 majapidamist ja 23 hektarit liivast põllumaad, millel kasvatati peamiselt kartulit ja rukist. Muidugi peeti siin tollal ka loomi. Elanikke oli ajuti üle saja. Väga olulist rolli mängis kalapüük järvest, sealhulgas sügisene rääbisepüük. Rääbiseid soolati talveks tünnide kaupa.
Nüüd on Ortjo (Artjomi) poeg Mihhail Stepanov küla taastama asunud. Juba vanem hallipäine mees oma venelannast naisega. Nad elavad aasta ringi ühes suures, traditsioonilises stiilis renoveeritud talumajas ning tegelevad suuresti soomlastele suunatud kultuuriturismi edendamisega. Ühelt poolt on siin eri hooneis laiali paiknev etnograafia- muuseum, teisalt Ortjo Stepanovi majamuuseum ning karjala kirjanduse keskus. Lisaks korraldatakse koos soomlastega suviseid kontserte (Sommelo festival). Ümarpalkidest kontserdisaali ehitus on parajasti käimas. Peale paari üsna hästisäilinud talumaja kuulub Mihhaili valduste hulka ka järverannal seisev saun ning väidetavalt 300 aasta vanune ait. Üles on ehitatud veel üks eraldiasuv majapidamine, kuhu otsitakse taluperet, kes ka loomi peaks – see lisaks külale tublisti autentsust. Osa saarel säilinud majapidamisi on kasutusel kohalike elanike ja nende järeltulijate suvilatena. Elektrit saarel pole, välja arvatud mõned generaatorid. 1970. aastail rajati Ortjo eestvõttel saart mandriga ühendav teetamm.
***
Pärast sauna lähen ajatäiteks jalutama. Puhkeb ootamatult äge torm. Järvepinnale tekivad vahused määrdunudvalged laineharjad ja tuul on nii tugev, et ma ei söanda vana kalmistu hiiglaslike põlispuude vahele minna. Pelgan, et mõni neist võib mind murdudes lömastada. Torm vaibub umbes poole tunniga ja õhtu on taas rauge.
Kui ka naised saunast tagasi, sööme Stepanovite pool õhtust, sealhulgas kergelt soolatud keeduahvenaid. Toidu juurde pakutakse ka väike naps, ehkki üldiselt valitsevat saarel kuiv seadus. Mihhail jätab muheda talupoja mulje. Piilub kavalalt vidukil laugude vahelt, justkui oleks pidevalt veidi vintis. Ema on tal venelanna ja suurema osa oma täiskasvanuelust on ta elanud Petrozavodskis. Alles vanemas eas tuli siia, isa sünnikohta ja hakkas seda taastamise asja ajama. Abikaasa on intelligentne ja sõbralik naine, mehe üritusele lojaalne. Juminkeko Fond on neid tublisti toetanud ja ilmselt ei ela nad siinsete standardite järgi sugugi halvasti. Soome vahet sõidetakse tihti, poeg elab neil perega seal.
***
Hommikul käib Arp pererahvaga võrke välja võtmas. Püünisesse on takerdunud ka üks suur, oma kahekilone havi. Rabeleb, nii et võrguvai liigub. Peremees on rahul, hulk väiksemaid kalu veel niikuinii, sealhulgas maitselt siiaga konkureeriv pisike teib. Mihhail riputab võrgud ühes kalakestega sauna kuivama ja tuleb meile kalmistut näitama.
Kalmistu ees eraldi asuval Ortjo haual kargavad väikese sümboolse surnumajakese katuse alt välja jänesepojad ja pagevad kuuskede vahele. Ortjo esivanemate nimestik hauakirjal meenutab Matteuse evangeeliumi algust – Jouhkon Kalaskan Vasken Oleksein Pekan Miihkalin Ortjo. Mihhail näitab meile ka oma runolaulikust vanaisa Miihkali hauda. Too puhkab koos kaasaga surnuaia serval. Nende haudadel on ehtsad surnumajakesed, puusärgikaasi meenutavad madalad piklikud laudrajatised, väikesed neljakandilised avad ühel küljel – sealt saab surnu välja vaadata. Õigeusu puitristid on justkui väikeste viilkatustega. Ristide külge on kadunukeste mälestuseks seotud riideribasid. Surnuaed jätab hüljatud ja hooldamata mulje, sest looduslikesse protsessidesse pole siin kombeks sekkuda. Rohtu ei niideta, puudelt kukkunud oksi ei koristata, pehkinult ümberkukkunud riste ei aeta uuesti püsti. Kui rist pehkib, siis tähendab, et on tulnud aeg unustada ning konkreetse nimega lahkunu võib sulanduda esivanemate anonüümsesse massi. Lõpuks jäävad alles vaid metsaalusest vaevueristuvad, pohlavartega kaetud kalmukünkad. Nii peaks see vanas karjala kalmistukultuuris olema ja siin suuresti ongi, ent siiski mitte päriselt. Ortjo on oma vanemate traditsioonilist hauda pisut korrastanud ning mõnel platsil on koguni metallist piirdeaiad ja hauatähised, millel kirjas kadunukeste nimed ja eluaastad. Vanasti polnud see kombeks, kõik oli puust ja sulas lõpuks loodusega ühte. Täpseid sünni- ja surmadaatumeid sageli ei teatud ega peetud olulisekski.
Mihhail näitab meile ka karsikko ́t – mõne sündmuse (näiteks surma) mälestuseks elavale puule tehtud märki, kas puukoorde lõigatud kirja või noorel männil äralõigatud oksi. Puu kasvades märk moondub ning see annab aimu tähistatud sündmuse kaugenemisest ajas.
***
Mihhaili maja vahekojas (sarai) seisavad riidas raamatupakid − Juminkeko Fondi rahaga välja antud karjala kirjandusklassika, nõukaaegne ja soomekeelne. Kas surnud traditsioon? Enamus karjala nõukogude kirjanikke pärines just siitkandist, viena-karjala küladest, sest Karjalas tollal kirjakeelena pruugitud soome keel oli nende kodumurdele väga sarnane ega valmistanud raskusi. Lõunapoolsed livvi- ja lüüdikarjala suguvennad olid märksa ebasoodsamas positsioonis, sest nende murded seisid soome kirjakeelest kaunis kaugel.
VOKNAVOLOK/VUOKKINIEMI
Voknavolokis on meil inimene vastas, noor heledavereline naine, veel üks kultuuritöötaja, nimelt Julija. Paistab, et siin Karjalas on terve kiht aktiivseid keskealisi ja noori naisi, kes leidnud elatise kultuurisfääris, mis tänapäeval ju peamiselt projektipõhine. Niisiis omamoodi projektibeibed, kes loovad igasugu kultuurikeskusi, korraldavad üritusi, arendavad isetegevust ja koostööd. Vahel jääb mulje, et mitte niivõrd aatelistel kaalutlustel, vaid pigem pragmaatilistel. Kuidagi tuleb ju leiba teenida ja selline „kultuuratöö“ on enamvähem haritud naisele täitsa sobiv, konti ei murra.
***
Voknavolokist lahkudes näeme külapiiril maanteeservas pisut verist valget keskmisekasvulist koera külili maas hinge vaakumas. Ilmselt äsja alla aetud. Veidi hiljem jääme pidama ühe mehe tungiva märguande peale. Lühikeseks pöetud blondide juustega päevitanud mees on viha tõttu endast väljas ja hingeldab. Peab meid ilmselt soomlasteks ja küsib soome või karjala keeles, kas oleme näinud üht valget autot, kes ta koerale otsa sõitis ja peatumata edasi kihutas. Ta on seda saadanat oma žigulliga taga ajama asunud, ent pole kätte saanud. Tahab autonumbrit teada, tahab kätte maksta. Koera lubas maha matta. Kõige ehedam karjalane, keda ma siiani näinud olen. Tema väikesed sinakashallid silmad jäävad meelde. Sellisest mehest usud, et ta haarab pussi ja lööb.
SUDNOZERO/VENEHJÄRVI
Pongogubast (Ponkalahti) pöörame Venehjärvi peale. Sinna jääb 12 kilomeetrit. Mõnus liivane tee viib läbi ilusate okasmetsade. Reljeef on rahutu, künklik, orupõhjades on järved ja sood. Varsti siseneme Kalevala rahvusparki. Siia peaks jalgrattamatkale tulema. Venehjärvi paistab soojas õhtuvalguses idüllilise paigana. Siin on säilinud omajagu kultuurmaastikku, näha on kartulimaid ja isegi lapike viljapõldu. Samas tundub siiski, et põhiliselt kasutatakse elamuid suvilatena. Keset küla puudesalus seisab taastatud tsässon – õigeusu kabel. Vaiksel järvel ujuvad luiged. Teeme ühe panoraamfoto saunast järverannal.
Tagasiteel, veidi enne Voinitsat (Vounninen), sõidame ootamatult läbi ühe risti üle tee kulgeva järsu kraavikese. Ei jõua hoogu korralikult maha pidurdada ja buss saab korraliku hoobi. Peame kinni, et järele vaadata. Parem tagaratas istub sügaval koopas ja buss toob iga teekonaruse puhul kuuldavale varasemast märksa valjema ja kaeblikuma metallikolina, justkui mõni vigastatud loom. Aga kuskile vastu ratas õnneks ei käi ja saame tasapisi edasi liikuda. Lasen Anu rooli ja me roomame teisekolmanda käiguga maha need Kalevalani jäänud 40 kilomeetrit. Telefonilevi siin reeglina pole, välja arvatud suuremad asulad. Pidi see just siin, meie reisi kaugeimas punktis juhtuma! Kas siin kuskil saab seda viga parandada? Ees on nädalavahetus, nagu ikka sellistel puhkudel!
KALEVALA (UHTUA)
Kella üheteistkümneks naaseme Kalevalasse. Jelena on meil vastas ja juhatab enda poole, Berjozova 8. Abikaasa on tal Rudik, perenimi Kartunen. Elavad vanas ühekorruselises puumajas, vett sees pole, kuivkäimla on hoovi taganurgas, sõbraliku ketikoera kaitse all. Uut kahekorruselist maja ehitavad nad vana kõrvale juba viiendat aastat, aga tööde lõppu veel näha ei ole.
Õhtu on sääserikas. Suundume retrodiskole kohvikusse Ujut. Saal on rahvast ja lärmi täis ning pidu ja tants käivad juba täie hooga. Mängib kohalik bänd Kulkurit, vahel soomekeelseid laule, aga peamiselt siiski vene hitte. Trügime meile reserveeritud kohtadele ja maksame piletiraha – 100 rubla näost. Rahvast on siin põhiliselt kaht liiki – Soomest tulnud keskealised ja vanemad mehed ja kohalikud naised, nii keskealised kui ka nooremad. Paistab, et tegu on omamoodi pruudituruga. Üritus vääriks filmimist, aga valgust on vähe ja kaameramees väsinud ning initsiatiivitu. Trügin baarileti äärde ja tellin end üle lärmi uljalt kuuldavaks tehes mõned külmad õlled Zatečky Gus. Kõhnapoolse baarineiu napilt kaetud laudjas on kriibitud ja kärnane, aga ise on ta püüdlik ja tegus, nagu ametile kohane. Üks lauanaaber, vanem soome mees üritab minuga korduvalt juttu alata, aga et ta on purupurjus ja minu soome keele oskus tagasihoidlik, siis ei saa me sellise mürataseme juures teineteisest eriti aru. Istume, rüüpame õlut ja kommenteerime Anuga vastastikku poolkarjudes seda üritust. Lõbus on. Tahan autojama ajutiselt unustada. Mõned soome mehed on vägevasti hoos, üleni higist leemendavad, kahvatud kõhud särgiserva alt välkumas. Istutakse ja lüüakse üksteisele õlale, kisatakse oma keeli ja lüüakse tantsu. Soomlased on siin seoses homme toimuva külapeoga. On nii kunagi siitkandist Soome läinute järeltulijaid kui ka muid piiritaguseid naiste- ja napsihuvilisi. Egas alati jõua Eestisse sõita, siia tulla on paljudele lähem, odavam niikuinii.
Indrek Jääts