Mul on selline kiuks, et kogun kirikute, templite, mošeede ja muude sakraalehitiste postkaarte. Hull kollektsionäärihaigus. Sõbrad-tuttavad peavad ka oma reise sellega sisustama, et otsivad mulle erinevatest maailma nurkadest pühapaikade pilte. Olen ise oma reisidelt saatnud hulga kirikute piltidega kaarte Kuremäe kloostrile. Ja vastu saanud hulgaliselt ilusaid ja hardaid hetki Kuremäel.
Õigeusuga seotud teemadest jäävad Eesti turismimarsruutidele tavaliselt Neeva Aleksandri peakirik Tallinnas, Pühtitsa Jumalaema Uinumise stavropigiaalne nunnaklooster, seto kalmistupäevad Kagu-Eestis ja Loode-Venemaal ning vanausuliste „sibulatee“ Peipsi ääres. Õigeusk on mänginud Eestis erinevaid rolle: olnud ilmselt vanim maarahvani jõudnud kristluse vorm XI sajandil, olnud esimeseks toeks militaarsete eelpostide rajamisel XVI sajandil, XVII–XVIII sajandist on Peipsi lääneveer olnud turvaliseks koduks vene vanausulistele. Vene õigeusk on olnud oluliseks venestamise instrumendiks XIX sajandil ja poliitiliste tülide õhutajaks XX sajandil.
Ega õigeusualaseid teoseid Eestis just üleliia palju ei ilmu. Vaid Pühtitsa klooster on enda kohta välja andnud erinevaid brošüüre ja albumeid (viimane 2010). Ja nüüd siis ilmus 2011. aastal korraga suisa kaks mammutteost. Ahto Raudoja juhtimisel on välja tulnud „Setomaa tsässonad“ (578 lk) ning Jaanus Plaat ja Arne Maasik on üllitanud raamatu „Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis“ (1002 lk). Kui lisame siia Eesti Kunstimuuseumi läinud aastal välja antud albumi „Eesti ikoonikunst“, saame nii esindusliku valiku, et jumalapoegki rõõmustaks.
Ilmunud sakraalehitiste raamatute pealkirjad ütlevad tegelikult teoste sisu päris täpselt ette. Kahe telliskivi põhierinevus ongi see, et Raudoja räägib seto asjast ja Plaadi/Maasiku raamat hõlmab kõiki õigeusu pühakodasid tänase EV piires, sh setode tsässonaid ja kirikud.
Jaanus Plaat kirjutas mulle oma teosest: „Me panime erilist rõhku fotode kvaliteedile. Eesti arhitektuurifoto üks tippe, Arne Maasik, on talle omases stiilis teinud fotod kõigist 178-st õigeusu sakraalehitisest Eestis ja raamatu kujundus on paljuski suunatud nende fotode esiletoomisele. Fotodele lisanduvad ka projektid ja kaardid. Kogu tekst on kolmes keeles ja suunatud nii eesti- kui välismaisele lugejale. Raamatu juhatavad sisse Plaadi ja Pantelejevi ülevaated õigeusu ajaloost Eestis, õigeusu arhitektuurist, Pühtitsa kloostrist ja setode õigeusust.“
Raudoja räägib enda tööst: „See on uurimus tsässonatest, koondades kõik praeguseks hetkeks kättesaadava info (vanus, pildid, pärimus jne jne). Plaadil on rohkem hetke fotojäädvustused ja paljuski minult saadud (ja osati toimetatud) lühiinfo neist hoonetest. Samuti käsitlen ma Setomaad (EV-aegset Petseri maakonda) kui tervikut. Pladil/Maasikul on teema piiratud praeguse kontrolljoonega. Oluliseks ja tähtsaks pean ka sissejuhatavaid uurimuslikke artikleid, mis aitavad paremini tsässonate konteksti mõista ja avada. Oluline on ka see, et kogu info ja pildid on saadud paljudel kordadel neid kohti külastades ja jäädvustades. Et mina elan ses ruumis laiemas mõistes sees, siis pidin (ja pean siiani) seda tööd jätkama. See ei ole „projekt“.“
Ka Raudoja raamatus on lisaks kaartidele ja arhiivipiltidele suurepärased fotod. Pal- jud neist on kümne aasta jooksul tippfotograaf Toomas Tuule tehtud.
Õppejõud Plaadi ja fotograaf Maasiku raamatu on välja andnud Eesti Kunstiakadeemia ja teos ongi rohkem nagu tudengitele tehtud õppematerjal, selline asjalik ja konkreetne. Seto sootska Raudoja on teinud raamatu iseendale ja oma sõpradele, selles on vanaisade jutte ja autori emotsioone, lisaks suurepärane kujundus Endla Tootsilt.
Mõlemad on väga väärt teosed.