Kes Krimmi reisib, võiks teada, et eestlasi on Krimmi poolsaarel elanud juba 150 aastat. See on päris pikk aeg, eriti kui arvestada, et venelastegi ülemvõim Krimmis sai alguse alles 18. sajandi teisest poolest ja lõplikult kinnistus see alles pärast Krimmi sõda (1853–1856).
Venelaste koloniaalstsenaarium Krimmis oli põhimõtteliselt sama, mis Kaukaasias ja Siberis – maad vallutati, põlisrahvad sunniti taanduma (krimmitatarlased Türki) ja asemele toodi kristlasi (lisaks eestlastele toodi Krimmi ka sakslasi, poolakaid, lätlasi, tšehhe ja teisi) erinevatest Venemaa piirkondadest ning väljastpoolt sedagi. Eestlaste jaoks oli see esiteks suurepärane võimalus saada maad – hakata talupojast peremeheks. Krimm oli sõja järel laastatud ja üsna inimtühi.
Lisaks oli Krimmi minekul veel üks eripära. Nimelt kujutlesid need Harju- ja Järvamaa talupojad, kellest olid saanud prohvet Maltsveti järgijad, Krimmi ette tõotatud maana, kuhu prohvet oma rahva Egiptuse vangipõlvest viib.
Krimmi mälestusi on raamatuteks vorminud mitmed – Ottomar Laamannist (Toronto 1981) kuni Tiina Rekandini (Tänapäev 2010). Kolmes „Krimmi kogumikus“ (2002, 2005 ja 2011) esitatakse mitmete tõsiste uuringute tulemusi.
Katkendeid Georg Lukase (1914–1988) mälestustest on ilmunud 2010. aasta koguteoses „Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm“. Nüüd saame neid siis lugeda tervikuna ja suurepäraselt illustreerituna ning kujundatuna (kiitus mõlema raamatu kujundajale Andres Talile).
Meenutused eestlaste Kontši-Savva külast, kooliaastatest Džankois ja Krimmi-Tatari Autonoomse Vabariigi pealinnast Simferopolist on täis huvitavaid olmelisi detaile. Kohati on neid detaile võib-olla isegi liiga palju, üht-teist oleks võinud ehk välja toimetada, et pealiskaudsem lugeja väsima ei kipuks. Süvenemishuvilisele on siin aga materjali rohkesti.
Põnev on lugeda ka Lukase mälestusi elust Põhja-Kaukaasias (1931–1956), kus ta pere elas pikalt tšetšeenide hulgas. Erinevaid Krimmi eestlaste elusaatusi pakub aasta eest ilmunud kogumik „Eestlaste unistuste...“. Mõned neist meenutustest on pere- ja koduloolise väärtusega, enamik aga annab päris avara pildi suguvendade ränkraskest elust võõras kultuuriruumis. Vaatamata aga ruumilisele ja kultuurilisele kaugusele, elab killuke eestlust aga Krimmis siiani edasi.
Tiit Pruuli