Oktoobris käis GO Travel väikese grupiga Põhja-Pakistani uurimas, reisijuhiks Alex Reynolds ja reisisaatjaks Rene Satsi. Üheks reisijaks oli Cristo.
Rene: Cristo on üks selliseid, kellega on rõõm reisil käia, eriti just sellisel reisil, mis ei ole kergemate killast. Alati heatujuline, huumorisoon laes – vot sellise inimesega saab Pakistani luurele minna. Näib, et ta kunagi ei vihasta. „Kas sa üldse vihastada suudad?“ küsisin ükspäev ja see oli ainuke kord, kui nägin, et Cristo natukene vihastas – minu küsimuse peale.
Noh, kuidas oli?
Sama küsisid ka sõbrad-tuttavad ja šokeerisin nii mõndagi kiire repliigiga – napilt saime eluga tulema! Tõde on muidugi sama kaugel kui Brasiilia Eestist ja see retk jääb kauaks meelde just oma positiivsete üllatuste poolest, mida Pakistan (esma?)väisajale ohtralt iga päev jagab.
Kuidas sa üldse selle peale tulid, et Pakistani tulla?
Mis tavainimene, näiteks ma ise, Pakistanist teab? Suurt midagi! Unusta uudised ja lenda peale – nii lood usutava pildi enesele ja saad jagada nähtut omas mahlas ka teistega.
Olles nüüdseks reisinud pea 70 riiki, otsin alati sihtkohti, kuhu massid ei trügi. Süües kasvab isu, nagu rahvusköökidegagi. Alustad mulgikapsast ja ühtäkki tabad end himustamas hinkaale või raipeleha poolest tuntud durianit – kasvab enesekindlus igas uues olukorras hakkama saada. Niiviisi peidetud aardeid jahtida ning autentsust kogeda saab aga ainult ise kohal olles. Pakistan kõlas eksootilise ja piisavalt väljakutsuvana, et kohe homme omapäi tulle ei sööstaks. Nähes pakkumist, mis põrmustas sisemised kahtluseraasud, ei mõelnud ma pikalt, sest elu pakub võimalusi vaid neile, kes härjal sarvist haaravad.
Mis oli retke kõige üllatavam hetk?
Sattusime kohalikku pulma, kus üks üllatus ajas teist taga! Esiteks, külalisi oli mägedevahelisele tantsuplatsile palutud sadu – näis, nagu kogu küla oleks tulnud austust avaldama ning pidu käis pea kogu päeva. Kummastav oli, et ainult mehed tantsisid ja naised vaatasid hardalt pealt, vanemad tegid monotoonseid viipavaid käteliigutusi hea õnne puhuks ning pruutpaar istus morni näoga pea kogu tseremoonia. Seejärel aga ühtäkki kõik lõppes ja edasi suundusid sajad külalised pulmasöömingule. Meie ootused olid kõrged, sest Pakistani toidulaud võib olla rikkalik ja olime söömata olnud juba hea tükk aega. Sattusime tahmase laega traditsioonilisse hütti, kus meid üllatati hea-paremaga ning selgus, et menüüs on maitsetu mass putru ning paksu kamaraga liha, riiulitel meid saatmas õõvastavad poolikud ja hammastega varustatud liigikaaslaste pealuud. Kõht jäi tühjaks, aga elamus oli meeldejääv ning see viimane just loeb!
Kas tajusid kuidagi ka seda, et Pakistan on ohtlik maa? Kui, siis millal?
Olime retke edenedes juba naiivselt arvama hakanud, et tõepoolest pole Pakistanis turvalisuse pärast mingit muret ning kõik on roosamanna. Siis ühtäkki aga olime lõhkise küna ees – öine maalihe oli viinud osa teest ning tuli ette võtta 14-tunnine ringsõit, millest enamiku aja eskortis meid relvastatud ekipaaž. Tõi pisut maa peale tagasi, kui suur on see riik ning et mõni osa võib tõepoolest olla läbitav ainult automaatide välkudes. Kus suitsu, seal tuld, aga ise kipun pigem arvama, et see on välismaalastele tehtav teater, millega valitsus ja sõjavägi näitavad, et nad hoolivad ja midagi ka ära teevad.
Kuidas reisijuht Alex tundus?
Staar! Alex on kindlasti suur osa sellest kogemusest oma lugude ja paeluva karismaga. Ta ei karda teha käed räpaseks ning olles ise kleenuke, tassib kasvõi kolme kohvrit, mille oled bussist välja tõstnud ja korraks unarusse jätnud. Krõbe huumor ja asjatundlik jutt mõnusas balansis. Autentne kogemustepagas ning kaasav juhtimine, kõik sellisel vabal ja sundimatul viisil.
Alkoholi eriti ei saanud. Kas see oli hea või halb?
Eks see paras võõrutusravi ole, aga tõsiselt rääkides, virgutav aeg, kus tabad end mõttelt – moodsas maailmas on pea kõik nupuvajutuse ja/või kõne kaugusel ning kui ühtäkki enam pole, naudid lihtsat elu ning naeratad viivuks.
Kas soovitaksid kõigil Põhja-Pakistani ronida või pole see reis kõigile sobilik?
Oh ei, kõigil sinna küll asja pole! Neile, kes armastvad hotellimugavusi ja kuurordis lebotamist, soovitan Pakistani jätta seiklushimulistele ja avatud meelega tõelistele reisisellidele. See öeldud, soovitan reisi kõigile, kes ihkavad täiesti teistmoodi elamust, mis jääb meelde kui põnev enese proovile paneku katsumus.
Kuidas sulle tundub oma kogemuse põhjal, kas selleks reisiks peaks olema füüsiliselt heas vormis?
Olin valmis palju hullemaks! Pean ennast pigem kontoriinimeseks ja selline mitmenädalane retk looduses on pigem võõras. Konti just ei murra, aga mägedes hulkumist ja trampimist oli omajagu. Siiski, kopsud said karget mägede õhku täis, tempo oli mõistlik ja grupp püsis kenasti koos. Usun, et küsimus on pigem mentaalses valmisolekus end tavarutiinist välja kiskuda ja mõõduka pingutuse vastu kogeda vaateid, mida isegi National Geographic ei suuda elutruult edasi anda!
Kas võiksid öelda, et saad nüüd Pakistanist natukene paremini aru?
Ütleme nii, et treiler on vaadatud ja tahan kindlasti ka pikemat filmi näha. Esimeseks katseks on kaks nädalat paras. Teekonnal avastasime mägesid ja sealseid olusid, pisut oli ka linnaelu ja kokkuvõtteks hea retsept, millega mööda panna ei saagi.
Kuhu ise järgmiseks reisid?
Mul on eriline side Kagu-Aasiaga. Ootan kannatamatusega piiride piirideta avanemist ja plaanin seejärel esimesel võimalusel järgmise turnee sinnakanti. Seniks aga kammin Brasiiliat – paradiisirandadest hiigelmetropolideni, põhjatutest vihmametsadest kultuurilise mitmekesisuseni.
***
Cristo Pajust
Vanus: 36
Elab ja töötab: Brasiilias São Paulos.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Cristo Pajusti erakogu