GO Reisiajakiri küsis tuntud maailmaränduritelt kolm küsimust lootuses, et reisimisest paastuma sunnitud lugejad saavad ehk mõningaid nippe kannatuste leevendamiseks.
Meigo Märk
Kõndis 20 000 kilomeetrit Eestist Indoneesiasse ning kavatses teised 20 000 kilomeetrit veel kõndida, kuid koroona tuli vahele. Elab hetkel Vietnamis.
Kas sellepärast on kuskilt valus ka, et praegu reisida ei saa?
Ei ole valus. Kuigi ma ei ole siit Vietnamist praegu välja saanud, olen siiski piisavalt reisinud Vietnami sees.
Mida teistele soovitad ja mida teed ise selleks, et oma reisinälga kuidagi leevendada?
Reisida siinsamas lähedal – avastada ümbruskonda, minna külla naabritele. Lugeda raamatuid, vaadata filme, viibida looduses ning proovida mediteerida. Proovida reisida ja olla võimalikult hästi praeguses olevikus.
Vaadata ja reisida sissepoole, avastades omaenda meele ja südame sügavusi. Vaadata vanu reisifotosid, videoid ja kirjutisi. Meenutada naeratava soojusega kõiki neid imelisi inimesi ja paiku, kellega meil on õnnestunud kohtuda. Olla tänulik.
Miks mitte teha ka juba ettevalmistusi tuleviku rännakuteks? Uurida tolle uue maa ajalugu ja kultuuri ning märkida kaardile põnevamad paigad, mida kindlasti võiks külastada.
Kas kuskil on konkreetne koht, kuhu kohe lähed, kui piirangud hakkavad leebuma, või ei julge hetkel isegi mitte unistada?
Unistan naasta Sumatra saarele Indoneesiasse täpselt samasse punkti, kus mul täitus täpselt 20 000 kilomeetrit jalutamist läbi 22 riigi. Plaan on pikka jalutamist veel mitu aastat jätkata.
Andres Teiste
Krooniline maailmarändur ja ärimees. Külastanud 153 ÜRO riiki, mitut korduvalt. Pidevalt teel.
Kas sellepärast on kuskilt valus ka, et praegu reisida ei saa?
Loomulikult ma valutan, sest COVID19 olukord minimaliseerib mulle nii omase reisimise võimalusi. Õnneks õnnestus mul sel aastal külastada Bangladeshi, Katari, Põhja-Küprost ja Alandi saari, see ühtlustab olukorda. Paraku aga lükatakse mu plaanid Afganistani ja Pakistaniga, kus peaksin hetkel viibima, teadmata kuupäevaks edasi.
Mida teistele soovitad ja mida teed ise selleks, et oma reisinälga kuidagi leevendada?
Ausalt öeldes ei meeldi mulle nõu anda. Selles olukorras leidsin aga enese jaoks tundmatuid punkte Eestis ja rändasin siin mööda meie maismaapiire. Näiteks võite reisikihu rahustamiseks ja hea tuju saamiseks külastada Tõrva sauna või nautida Hiiumaad. Avastada enda jaoks Ruhnu ja Viirelaiu. Kuigi võib-olla võiks ka minna Gruusia tantsu kursustele ja seeläbi seda maad tundma õppida? Või koguda eri riikidest pärit veinipudeleid, tühjendades enne seda nende sisu? Ei tea.
Kas kuskil on konkreetne koht, kuhu kohe lähed, kui piirangud hakkavad leebuma, või ei julge hetkel isegi mitte unistada?
Mina olen alati valmis unistama uutest riikidest. Ehk ühe esimese kohana pärast piirangute kaotamist valin Suriname.
Margus Kalam
Ise ütleb: „Olen Universaal-Universumi kaubarändur, tuisates kolmveerandi aastast mööda Aasiat ringi, otsides käsitöölisi, kes oma kraami poolmuidu ära annaks, et mina saaksin siis selle suure vaheltkasuga Eestis maha parseldada, reisikulud katta ja taas otsast alustada."
Kas sellepärast on kuskilt valus ka, et praegu reisida ei saa?
Kõhul on valus, kui üritan püksirihma samasse auku kinnitada, kus see tavaliselt reiside ajal on olnud. Varem sai ikka päevasel ajal külast külla või linnades ühest töökojast teise silgatud ja vahepeal teelt eksides muuseas mõni tuhat sammu lisaks tehtud. Kui siis veel suurlinnad teele jäid, oli ööelus omajagu higistamist. Nüüd külastan oma varustajaid või karantiinis istuvaid aasialannasid arvuti ja nutitelefoni vahendusel köögilaua taga istudes, samal ajal võileiba mugides ja vatsa silitades.
Mida teistele soovitad ja mida teed ise selleks, et oma reisinälga kuidagi leevendada?
Reisinälga on raske kustutada, küll aga saab nälga kustutada ise neid toite tehes, mida söön tavaliselt reisides. Harjutamine teeb meistriks ja kui ikka üks korralik kanakarri on valmis tehtud, viiruk süüdatud ja vastav muusika taustaks kõlab, võib silmad kinni pannes end hetkeks kuhugi Indiasse lähetada. Reisipilte ei tohi vaadata – olen proovinud ja see teeb nukraks.
Kas kuskil on konkreetne koht, kuhu kohe lähed, kui piirangud hakkavad leebuma, või ei julge hetkel isegi mitte unistada?
Lendan kohe, kui olukord enam-vähem kontrolli all. Eelmisel talvel-kevadel jäi mitu saart ja riiki külastamata, nii mõndagi tegemata või pooleli, sealhulgas naisevõtt.
Rene Satsi
Reisikirjanik, giid, tõlk, maailmarändur. Elab Iirimaal, kuid peab oma vaimseks koduks Eestit. Viib eestlasi hea meelega rändama eriti eksootilistesse paikadesse.
Kas sellepärast on kuskilt valus ka, et praegu reisida ei saa?
Minul valutab kogu aeg kuskilt midagi, sest olen väga valuline inimene. Nüüd reisimise lõppemisega seoses otseselt küll ei valuta, aga see-eest on hing justkui kinni tõmmanud. See on ebameeldiv tunne. Ja väga ootamatu.
Mida teistele soovitad ja mida teed ise selleks, et oma reisinälga kuidagi leevendada?
Elan Iirimaal ja kuigi lootsin, et saan reisihimu vaigistamiseks vähemalt siin maal ringi rännata, on see piirangute tõttu osutunud võimatuks. Eestimaal peaks siseturism vist lihtsam olema. Kui elaksin Eestis, siis käiksin maakohtades ja spaades ja igal pool, kus ma tavaliselt ei käi, sest milleks, jumal küll, minna spaasse, kui võib minna Afganistani?!
Hiljuti lendasin Riia ja Dublini vahel ja tundsin ennast ebamugavas Ryan-ari lennukis nagu õnnelik laps, sest sain korraks õhus olla. See rahustas mu mõneks ajaks nüüd maha. Kõvematele reisisellidele soovitaksin mitte liiga palju reisipilte vaadata, sest need teevad pideva tarbimise juures hinge hoopis haigeks.
Kas kuskil on konkreetne koht, kuhu kohe lähed, kui piirangud hakkavad leebuma, või ei julge hetkel isegi mitte unistada?
Mul on GO Traveliga koos ette valmistatud suurel hulgal minu meelest äärmiselt huvitavaid rühmareise Aasia suunal. Laoses olen ise giidiks, teistesse kohtadesse, nagu Tai, Bali, Pakistan ja nii edasi, peaksin tõlgina kaasa minema. Ehk siis ootan kannatamatult seda aega, kui Aasia avaneb ja eks siis näeb, kuhu esimese reisiga läheme.
Karin Dean
Tallinna Ülikooli vanemteadur: „Põhiliselt reisin seoses oma poliitgeograafia-alase teadustööga Tallinna Ülikoolis – kogun materjali Hiina–Myanmari–India piirialadelt ja häid mõtteid konverentsidel üle maailma. Tööväliselt reisin vaid ühte piirkonda, aga seda korduvalt – mind tohutult tõmbab Kesk-Aasia.“
Kas sellepärast on kuskilt valus ka, et praegu reisida ei saa?
Ülikoolis on hakatud rahastust pakkuma virtuaalseteks lähetusteks! See toetab osalusi rahvusvahelistes online-töötubades ja -konverentsidel. Ent see on väga vilets asendustegevus, sest tavaliselt just spontaanselt tekkinud mõtted või tulised vaidlused väljaspool ettekande aega viivad uute koostöödeni. Ent välitöid virtuaalselt teha ei saa! E-posti teel Kirde-Indiasse või Myanmari saadetud intervjuuküsimused ei anna sama infot, mida kohapealsed arutlused paljude inimestega, juhuslikult öeldud repliigid või teadlikult ütlemata jätmised – mitte miski ei asenda seda, mida ma näen, kuulen ja tajun kohapeal aega veetes. Ehk siis vastus sellele jah-või-ei küsimusele on kindel jah.
Mida teistele soovitad ja mida teed ise selleks, et oma reisinälga kuidagi leevendada?
Kas see just leevendab reisinälga, aga kodus veedetud aega saab tõhusalt kasutada küll. Soovitan õppida mõnda keelt, mis reisimisel kasuks tuleks. Mina teen just nii — kuna „segamas“ ei ole ühtki välislähetust, otsustasin käia regulaarselt ja intensiivselt viis korda nädalas keeletundides. Muidugi võib kaugete maade kohta ka lihtsalt teadmisi omandada…
Kas kuskil on konkreetne koht, kuhu kohe lähed, kui piirangud hakkavad leebuma, või ei julge hetkel isegi mitte unistada?
Ma lähen kohe ja vastavalt sinna, milline paik avab end esimesena: kas Yunnan (Hiina), Myanmar või Arunachal Pradesh (India).
Silvia Pärmann
Reisihimuline fotograaf.
Kas sellepärast on kuskilt valus ka, et praegu reisida ei saa?
Veetsin suurema osa novembrist Türgis, peamiselt Ida-Anatoolias, mille kurdidest elanikega linnu ja külasid olin tahtnud ammu näha ja pildistada. Türgi, nagu mitmete teistegi väljaspool ELi asuvate riikide piirid on avatud ja haigussümptomiteta turistile karantiini peale ei sunnita. Muidugi on olukord sassi löönud ka minu reisiplaanid ja ehkki Türgi on suurepärane maa reisimiseks, oleksin sel ajal tahtnud olla hoopis Eritreas. Valus on aga täiesti absurdsete lennukeeldude pärast, mis reisimiseks avatud riigid eestlastele keeruliselt ligipääsetavaks ja kallimaks muudavad.
Mida teistele soovitad ja mida teed ise selleks, et oma reisinälga kuidagi leevendada?
Alustuseks reisida nendesse kohtadesse, kuhu saab, isegi kui need on totaalselt erinevad nendest, kus tegelikult seigelda olite plaaninud. Kui ise ratsionaalselt käituda, mida näiteks looduses matkates ja suuremaid kogunemisi vältides on päris lihtne teha (ma näiteks tundsin, et on vaja süda kõvaks teha ja mitte vastu võtta kutset 500 külalisega kurdi pulma, mis oleks kahtlemata olnud väga meeleolukas), siis õnnestub tõenäoliselt koju jõudes ka negatiivne test anda. Ja oleme ausad, Eesti ilma vaadates pole absoluutselt mingi probleem nädalake mõnusalt kodus isolatsioonis veeta.
Kevadel sisustasin hulga aega vanu reisikirju lugedes: Karl August Hindrey „Kongo-sõit“, Leonora Peetsi „Maroko taeva all“, Ants Laikmaa „Teelt“ jne – need kõik ligikaudu saja aasta tagant pärit lood on nii erinevad sellest, mida praegu samades kohtades näeks, et ei ole tunnet, nagu raputaks oma käega soola värskele haavale.
Kas kuskil on konkreetne koht, kuhu kohe lähed, kui piirangud hakkavad leebuma, või ei julge hetkel isegi mitte unistada?
Väga tunnen puudust Euroopa suurlinnade kultuurielust ja kohe, kui võimalik, sõidan kas Peterburi, Londonisse või Berliini teatrisse.