Ammu enne seda, kui Ahti Heinla sai 2005. aastal laiemalt kuulsaks Skype’i müügi ühe osalisena, oli ta tuntud suurepärase programmeerijana. Ja aastaid enne seda, kui ta oli asunud tegutsema professionaalse programmeerijana, oli temast saanud kõva matkaja. Ahti Heinlat usutles Villu Zirnask.
Maakaartidest olen ma vaimustuses olnud kogu aeg. Niipalju kui ennast lapsena mäletan, ikka olin ninapidi vanemate suures Haack-Weltatlas ́es – põnev oli paterdada neljakäpakil selle kohal, võtta ette mõni suvaline koht ja näpuga maanteid või jõgesid pidi vedada ... See maailm oli kohutavalt suur.
Nüüd jääb maailm äri mõttes või silmaringi arvestades küll muudkui väiksemaks, aga näiteks küngaste või jõekäärude järgi mõõtes on ta endiselt väga väga suur. Ei ole võimalik, et üks inimene oleks käinud kõikides maailma jõekäärudes või roninud kõigile maailma küngastele. Reisi palju sa reisid, ikka jõuad vaid pinda kratsida.
Matkamisega hakkasin ma tõsisemalt tegelema 13-aastaselt, kui sattusin matkapunti, mida juhtis selline poollegendaarne tegelane, nagu Juho Olveti. Ta oli siis umbes 50 ja erinevalt paljudest oma eakaaslastest talle meeldis noortega tegeleda, järelkasvu kasvatada. Kaks korda aastas käis ta Nõukogude Liidu aladel matkamas ja võttis kaasa pundi, kus olid mõned vanad kalad ja rohkesti minusuguseid teismelisi nagasid. Mõne aastaga tegi ta meist, kes me matkamisest suurt midagi ei teadnud, tõelised matkajad. See oli väga äge ja ma ütleksin, et panus, mis ta me kasvatamisse andis, oli kohati võrdne vanemate ja kooli omaga.
Juho matkapunt oli kõva kool. Esimene matk toimus mul 13-aastaselt talvel Koola poolsaarele. Edasi tulid Tjan-Šan, Kuznetski Alatau ...
Siis tuli Nõukogude Liidu lagunemise aeg, paljud meist läksid samal ajal ülikooli, mõned mujale elama. Oli väga suurte muutuste aeg ja matkapunt lagunes ka.
Minul tuli siis reisimisse paus – ei olnud aega, ei olnud raha jne. Kõigepealt tuli katsuda uues ühiskonnakorras selgust saada. Aga siis, umbes kaheksa aastat hiljem võtsin kätte ja põrutasin Indiasse, pärast seda tulid Laos ja Nepaal ja Kambodža, Birma jne, jne. Mõnikord olin kolmandiku aastast reisimas. Viimasel ajal on reisimist hõredamaks jäänud, töö on peale tunginud. Aga nii see ei jää, tahan ikka rohkem reisida.
Mille poolest nüüdsed ja nõukogudeaegsed matkad põhiliselt erinevad?
Ühest küljest on see, mis moodi tol ajal matkamas käidi, praegusest tohutult erinev. Väga vähesed asjad üldse kõlbasid tol ajal matkale kaasa võtta – seljakottidest oli sobilik praktiliselt vaid üks mudel, talvematkale sobis vaid teatud kindlat tüüpi Salvo kelk. Toitude osas olid ka väga kitsad valikud, mida pidi võtma, et matkal mitte hätta jääda. Nüüd on varustuse pool täiesti teist- moodi, variante on vaat et lugematu arv.
Aga teisest küljest on matkamine seesama, mis ta oli. Ikka helbid matkal oma pooleldi põhjakõrbenud toitu ja mõtled, kas järgmine mägi või linn, kuhu jõuad, on äge või mitte nii väga.
Sain sinuga „tuttavaks“ kümnekonna aasta eest Tšiilis Carretera Australil rattamatkates, kus ühes külakeses räägiti mulle, et mõne nä- dala eest sõitis siit jalgrattal läbi üks pikk blond eestlane. Mismoodi sul oma matkadel ja reisidel kõige enam ringi meeldib liikuda? Ja kus?
Kõige rohkem meeldib mulle mägedes jalgsi matkata. Aga ka rattamatk on väga lahe ja ma olen palju ringi liikunud ka seljakotirändurina ühistransporti kasutades. Kõik need on omamoodi vahvad.
Lemmikpiirkondi on mul kaks. Esimene on Himaalaja, kus mulle meeldib kõik – loodus, inimesed, kultuur. Olen seal nüüdseks käinud juba viis korda. Teine lemmikkant on Lõuna-Ameerika, kus mitmetesse kohtadesse olen juba paar korda sattunud. Üldiselt ma armastan kaugemaid ja eksootilisemaid kohti. Euroopa on kõik küllaltki sarnane Eestile, vaid Portugal on ehk teistsugune. Küllap on Euroopas neid teistsuguseid kohti veelgi – kõikjale pole ju sattunud –, aga need on siis sellised väikesed nurgakesed.
Kas eelistad reisida kambas või üksi? Kui pikalt?
Vahel olen reisinud üksi, vahel 4–6-liikmelises pundis, sõpradega. Suuremas pundis kui 6 inimest ma ennast matkamas ei kujuta, seegi on juba suur jõuk.
Tavaliselt mu reisid ei ole väga pikad. Kui paljud lähevad reisima kuudeks või lausa aastaks, siis mulle meeldib vaheldus. Juba kolme reisinädala järel võin tunda, et tahaks nüüd jälle kodus olla. Ja kui olen mõned nädalad kodus olnud, tuleb tunne, et tahaks nüüd Peruus olla, näiteks. Ideaal on viis nädalat. Kõige pikem reis on olnud kaks kuud ja seal tundsin viimasel nädalal juba kõva koduigatsust.
Kus oled sa saanud suurima kultuurišoki?
Kõige hullem šokk oli siis, kui esimest korda Indiasse saabusin, aastal 1999. Juhtus nii, et ma olin siis üldse esimest korda üksi välismaal. Maandusin Delhi lennujaamas, tulin transiiditsoonist välja – ümberringi on tohutu palju inimesi, suur kisa ja signaalitamine ... see oli tõeline kultuurišokk.
Huvitav on see, et aasta tagasi käisin jälle Indias, nüüd juba viiendat või kuuendat korda ja võtsin kaasa mõned sõbrad, kes on palju reisinud, aga mitte Indias. Tegin neile kõva eelhäälestuse, rääkisin, kui kõva kultuurišokk Delhi lennujaamast väljumisel tuleb ... Aga jõudsime kohale ja polnudki justkui midagi – peaaegu keegi ei tülitanud, ei haaranud varrukast kinni, ei pakkunud „special price for you“. Ei teagi, kas see oli minu subjektiivse tunnetuse erinevus, või on India muutunud.
Sinust rääkides ei saa üle ega ümber Skype’ist. Kas pärast Skype’i osaluse müüki on kuidagi muutunud see, kuidas sa reisid või matkad?
Ei, absoluutselt mitte. Kui mitte arvestada seda, et Portugali kalurikülas Skype’i T-särgiga ringi jalutades on juhtunud, et juurde astub vana onkel ja ütleb: „Skype! Ma tean seda, ma kasutan seda iga päev!“
Aga muidu ... kui oled ikka kuskil Himaalajas, üksi, mitme päeva kaugusel tsivilisatsioonist, sul on kõht lahti ja palavik 39 kraadi, siis pole erilist vahet. No võib-olla mõni, kellel on tohutud võimalused, tõesti haaraks probleemi- de tekkides SAT-telefoni ja käsutaks, et viige mind siit minema. Aga selline pole õige matkaja., Õige matkaja istub ikka oma telgis ja mõtleb, kuidas oma jõududega hakkama saada. Ja enamasti saab ka.
Kui palju sa oma matkadele töiseid tegemisi kaasa võtad? Põhimõtteliselt peaksid ju olema tüüp, kes oskab maailmaga igasugu moodsate vahendite abil kõikjalt ühendust pidada?
Peaaegu üldse ei võta. Ma ei ole eriline tehnomatkaja. Nojah, GPS on mul isegi olemas ja mõnele matkale olen selle kaasa võtnud, aga enamasti mitte. Mul ei ole sülearvutit, mis tähendab, et arvutit ma matkadel kaasas ei vea. Ma olen küll tehnikainimene, aga mitte selline, kelle jaoks päev ei ole täielik, kui ta pole arvuti taga istunud. Matkal on palju paremat teha, kui tehnikavidinate nuppe näppida.
Viimasel ajal olen ma reisidel vahel asjatanud selles mõttes, et otsinud üles minu tööalal tegutsevaid ettevõtteid, nendega tutvunud. Kuna tegutsen väikest viisi Eestimaa Looduse Fondis (Heinla on ELFi nõukogu liige – toim), siis olen püüdnud kohtuda kohalike looduskaitsetegelastega, uurinud, mis nemad teevad, rääkinud neile Eesti „Teeme ära“ prügikoristusaktsioonist.
Näiteks aasta tagasi Dharamsalas Indias tutvustasin Eesti aktsiooni sealsele Tiibeti kogukonnale, kes korraldab Dharamsalas regulaarseid prügikoris- tusaktsioone. Nad rääkisid, et India on neid aidanud – andnud varjupaiga, kui Hiina nad välja ajas – ja nad tahavad Indiale midagi vastu anda. Ei tea küll, mis peaks juhtuma, et India elanikud hakkaksid mõtlema, et prügi ei tasu igale poole maha loopida. Aga eks see häda kipub tegelikult olema kõikjal, et inimesed ei taipa looduse väärtust enne seda, kui nad pole seda vähemalt osaliselt kaotanud.
Ahti Heinla reisifotosid ja märkmeid näeb aadressil www.bluemoon.ee/~ahti