Reis suletud rahakotiraudadega

Piiratud eelarvega reisimine nõuab küll ohtralt planeerimist ja mugavuse ohverdamist, kuid pakub väärikat vastutasu − huvitavaid kohtumisi ja tüüpilisest marsruudist kõrvalekaldumist. Hollandis õppiv Merle Must pakub häälega reisimise häid nippe.

Piiratud eelarvega reisimine nõuab küll ohtralt planeerimist ja mugavuse ohverdamist, kuid pakub väärikat vastutasu − huvitavaid kohtumisi ja tüüpilisest marsruudist kõrvalekaldumist. Hollandis õppiv Merle Must pakub häälega reisimise häid nippe.

Kuna olen ajakirjanduse magistritudeng Groningeni ülikoolis, mis asub Põhja- Hollandis ehk küllaltki lähedal Lääne- ja Kesk-Euroopa huvitavatele paikadele, siis otsustasin nädalavahetustel ja koolivaheaegadel võimalikult palju reisida. Kuidas aga teha seda üliõpilase eelarvest liiga suurt tükki hammustamata? Alustasin reisisihi valikust. Nimelt otsustasin teisel Hollandis viibimise nädalal kodupaigast – Tallinna sõpruslinnast, mida ummistavad jalgratturid ja kahe ülikooli hoonete vahel pendeldavad noored – nina kaugemale pista ning avastada teisi tulpide ja tuuleveskite maa paiku. Otsustasin minna Utrechti, Groningenist umbes 200 kilomeetri kaugusel asuva linna, mis sai alguse juba I sajandil m.a.j loodud roomlaste kindlusest. Minu tähelepanu püüdis see eelkõige tänu nii keskaegsele kui ka moodsale arhitektuurile; teadsin ka, et Amsterdami jõuan veel korduvalt minna ning Haagi külastamine on planeeritud juba õpingutesse. Tegin lõpliku otsuse vaid kaks päeva enne minekut ja nii asusin kiiresti planeerima. Kuna Holland on elamiseks üsnagi kallis riik – üür on Eestist umbes kaks korda kallim, toit pea sama palju – ja mul puudub tudengina ka korralik sissetulek, siis oli eesmärk kulutada võimalikult vähe, kuid seejuures mitte loobuda linna avastamisest ja lõbutsemisest. Tripadvisori kodulehelt nägin, et avastamist Utrechti juba jätkub − seega polnud mõtet kohale sõita vaid üheks päevaks. Reisil tuleb aga just ööbimiskoha eest välja käia just lõviosa eelarvest. Hostels.com-i või hostelworld.com-i kodulehtede soodsaimatest pakkumistest selgus, et ühiselamutüüpi toas saaks voodikoha 17–18 euro, hariliku toa aga ligi 25 euro eest. Eraldi hääletamisplatsid Kuigi ka kümnekohalise toa jagamine võib olla omaette seiklus, siis otsustasin sellisest väljaminekust loobuda ja hakata esimest korda aktiivseks sohvasurfajaks. Kodulehel couchsurfing.com pesitseva kogukonna inimesed, kel on kodus kas vaba madrats, diivaninurk või lausa tuba, pakuvad seda ränduritele. Vastutasuks on harilikult väike kingitus, kas või šokolaaditahvel. Tasub vaid minna kodulehele, täita ära oma profiil ja asuda reisi planeerima. Mul oli kasutajakonto juba enne olemas, aga seni polnud ma seda reisimiseks ega ruumipuuduse tõttu kellegi võõrustamiseks kasutanud, kuid kuulun nende inimeste hulka, kes on nõus lihtsalt oma kodupaika tutvustama ja kohvitassi juures kokku saama. Couchsurfing’i kodulehelt sain soovituse saata oma kiri vähemalt kuuele Utrechtis sohvat pakkuvale inimesele. Vaja on vaid kirjeldada, mida linnas teha soovin, kui kauaks jään ning kas mul on erilisi nõudeid (näiteks kas saabun koos lastega). Eraldi foorumid on ka viimase minuti reisisellidele, kes saavad sinna oma majutuskohasoovi postitada lootuses, et nad veel viimaselgi minutil öömajata ei jää. Turvalisuse huvides on kasulik lugeda võõrustaja kohta kirjutatud tagasisidet ning teha igaks juhuks ka varuplaan. Mulle saabus esimene sohvasurfamise vastus – küll eitav, kuna neiu pidi nädalavahetuseks kaugemale sõitma – juba kolme-nelja tunni pärast. Järgmisel päeval kirjutas aga 32-aastane meditsiinitudeng Karen, et on hea meelega nõus mind võõrustama ning ka midagi koos tegema. Samal ajal hakkasin ka mõtlema, kuidas võimalikult soodsalt sihtkohta jõuda. Groningeni ja Utrechti vahel sõidab küll üsna kiire, aga ka üsna kallis rong: 23 eurot ühe otsa eest ei ole sugugi väike summa. Kuna olen Eestis alates oma 16. sünnipäevast ohtralt hääletanud, siis sean siingi selle plaani. HitchWiki kodulehe abil planeerisin marsruudi, tegin paberile märkmed, kuna arvutit mul vaid kahepäevasele reisile plaanis kaasa võtta polnud, maalisin paberile sildi „Utrecht” ja seadsin end hommikul pärast toitva pudru söömist teele. Kogu varanduse, mida kaasa tahan võtta, olin sunnitud mahutama õlakotti – minu seljakott asub hoopis Eestis. Niisiis otsustasin, et järgmisteks reisideks tuleks kindlasti korralik vastupidavate rihmadega seljakott otsida. Linnast lahkumine sujus kiirelt – startisin oma kodu juurest ratta seljas nagu Hollandis ikka. Muuseas, kas teadsite, et 60 protsenti reisidest tehakse vähemalt minu kodulinnas ratta seljas? Parkisin selle raudteejaama juurde ning läksin vaid 250 meetri kaugusel olevasse spetsiaalsesse hääletajate pealevõtmiskohta, liftplaats’i. Tõstsin sildi püsti ja jälgisin laupäevahommikust suhteliselt rahulikku liiklust. Õige pea tuli samasse paika seisma teinegi neiu. Mõtlesin juba, et temagi on hääletamisreisil, kuid kui umbes viie minuti möödudes talle eraldi autoga järele tuldi, selgus vastupidine. Minul kulus auto peale saamiseks umbes pool tundi, mis on vägagi mõistlik aeg – Eestis olen oodanud ka üle tunni. Seekord võtsid mu peale mees ja naine, kes sõitsid Groningeni lähedasest külast Rotterdami ehk ligi 300 kilomeetri kaugusele, et tuua sealt endale kassipoeg – eelmine kiisu läks kahetsusväärsel kombel taevaseid hiiri jahtima. Rääkisime Hollandist ja Eestist – ning selgus ka, et järgmisel nädalal külastavad neid sõbrad Soomest. Siiski on Lääne-Euroopas hääletades kasulik teada, et kiirteel kõndimise eest võib saada isegi umbes 50-eurose trahvi, autojuhtidele tasub aga läheneda bensiinijaamades või kasutada juba eelmainitud hääletamisplatse. Tagasi hääletades eksisin selle reegli vastu, kuna olin lugenud, et peaksin hääletamispaiga leidma kohe ühe viadukti lähedalt, kuid mida polnud, seda polnud. Tõstsin sildi püsti ja asusin samal ajal tagasi kõndima. Teinud seda umbes 15 minutit, tõmbab üks naisterahvas ikkagi oma valge autoga teeservale. Selgus, et ta nägi mind ja otsustas tagasi pöörata. Temaga läbisin umbes kaks kolmandikku kogu teekonnast, sealt „andis ta mind üle” oma eksabikaasale, kes viis mu omakorda Groningenist 20 kilomeetri kaugusele. Siit läheb linna ka buss, toonitas insenerialal töötav mees, kes jutustas mulle teel Hollandi tuule-, päikese- ja veemajandusest. Kuna aga bussi väljumisajani oli ligi 40 minutit ning kellgi on juba pool kaheksa õhtul, seadsin väikeses Marumi-nimelises külakeses jälle oma sildi püsti ega kulunud viit minutitki, kui juba peatus auto sõbraliku noorpaariga. Just see ongi hääletamise juures tore – välistudengina kohtun ma palju teistest riikidest pärit inimestega, kuid n-ö pärishollandlasi näen vähem, aga reisides on selleks rohkem võimalust. Tasuta ekskursioon Esimese autoga sain kohe Utrechti kesklinna, raudteejaama, kust haarasin kaasa vaatamisväärsusi ja muuseume tutvustavad voldikud, mille vahel on ka miniversioon kaardist. Siiski oleks eelarve suhtes olnud kasulik korralik kaart endale varem välja printida: minu järgmiseks peatuseks olnud turismiinfopunktis tuli selle eest välja käia 2,6 eurot. Küll aga plaanin järgmisel korral investeerida korralikku Euroopa teedeatlasesse. Teistelt pöidlaküüdiga reisijatelt nõu küsides kuulsin, et nemad kasutavad ka tahvelarvutisse või nutitelefoni tõmmatud kaarte. Odavreisijana tuleb linnas säästlikult ringi käimiseks teha ootamatute kulutuste vältimiseks hoolikalt kodutööd, et teada, milliseid vaatamisväärsusi ja millal on võimalik tasuta või odavamalt külastada. Näiteks on Londonis võimalik pääseda enamikusse muuseumidesse tasuta, aga paraku küündivad mujal, ka Eestis, piletihinnad 8–10 euroni. Hollandis reisimisel on väga meeldiv lahendus 53 eurot maksev Museum Card, millega on aasta vältel tagatud sissepääs üle 400 muuseumisse kogu riigis. Kasulikud on ka paketid, mis ühendavad ühistransporti ja vaatamisväärsuste külastamise: näiteks Brüsselis tuleb sellise ööpäevase pääsme eest tasuda 24 eurot. Mina seadsin eesmärgiks linna korralikult avastada ehk käia ka võimalikult paljudes muuseumides. Enne aga liitusin laupäeviti Domtoweri eest startiva Utrecht Free Touriga (www.utrechtfreetours.nl), mida korraldavad pooleldi oma lõbuks, teisalt inimeste harimiseks kohaliku kooli geograafiaõpetaja, ülikooli õppejõud ning mitu tudengit. Meie giid Björn, Utrechti ülikooli geograafiatudeng, kelle jaoks on see päris esimene ekskursioon, lubas teha umbes kolme tunni jooksul jalutuskäigu Utrechti vana- ja kesklinnas ning jutustada lugusid, mida reisiraamatutest niisama lihtsalt lugeda ei saa. Selle lubaduse noormees ka täitis – näiteks kuulsime, et Utrechtis elas Wilhelm Röntgen, keda aga sealne ülikool keeldus keskkoolist väljaviskamise tõttu vastu võtmast. Paljulugenud ja uuenduslike mõtetega mees leidis aga võimaluse õppida Šveitsis, kus ta ka oma meditsiiniajalukku läinud tehnoloogia välja töötas. Sel korral oli liitunud umbes 20 inimest maailma eri paigust: ümber ilma reisiv vanemas eas abielupaar Kanadast, Hollandis elav Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit naisterahvas, Euroopa ülikoole külastav ja oma doktoritööks sobivat valiv neiu Chicagost ning ka mitu Hollandis ülikooliõpinguid alustanud tudengit, nagu minagi. Kuna ekskursiooni tegijad korraldavad seda täielikult oma vabast tahtest, siis olid nad lõpuks tänulikud ka vaid tagasiside eest. Siiski pani suurem osa seltskonnast Björni kaabusse lõpuks ka vähemalt viis eurot. Korraldajad selgitavad, et sarnaseid tasuta ekskursioone tehakse ka teistes linnades, näiteks Amsterdamis ja Prahas, kust neilgi see mõte tuli. Jalgrattalaenutus säästab ühistranspordikulutustest Selle ekskursiooni juures nautisin teadmiste kogumise kõrval ka seda, et saime peaaegu kogu seltskonnaga tuttavaks, vahetasime osaga kontakte ning suundusime kahe naisega koos hiljem ka Utrechti Central Museumisse. Külastasin nädalavahetuse jooksul veel Utrechti ülikooli muuseumi, aborigeenide kunstimuuseumi – mis on vist üks unikaalsemaid selles linnas – ning Miffy muuseumi. Säästlikule reisilisele pole aga paremat võimalust kui minna ise giidita jalutuskäigule: enamiku suuremate linnade kohta saab oma nutitelefoni laadida ka Walking Guide’id. Kui see võimalus puudub, saab alati küsida nõu turismiinfost: minu võõrustaja Karen teadis rääkida, et Utrechti kohta on olemas ka eraldi väikeseid aedu tutvustav kaart. Kogu linnast ülevaate saamiseks soovitatakse kohe alguses panustada kahekorruselise bussiga ringkäigule, kuna siis on võimalik näha rohkem. Vähemalt Hollandis oleks kindlasti kasulik rentida jalgratas, mida saab lisaks ametlikele laenutustele odavamalt, umbes 3 euro eest ka sohvasurfajate seltskonnalt. Kui silmas pidada vaatamisväärsuste piletihindu, siis on arhitektuuri- ja religioonihuvilistele kasulikum külastada just kirikuid, kuhu pääseb enamikus riikides sisse tasuta. Õnnekombel oli minu reisipäeval avatud ka toomkirik ning seal toimus õhtu hakul tasuta klassikalise muusika kontsert. Astusin sisse veel kolme-nelja kirikusse, et nautida nendes valitsevat rahu ning hetke jalgu puhata. Ning mis seal salata – seal on ka WC-d, kus end kiirelt värskendada. Suur kuluartikkel on toit, eriti juhul, kui sellele, kus ja mida süüa, mitte varem mõelda: Hollandis maksavad tüüpilised nii hommikul kui ka lõunaajal söödavad suured võileivad keskmiselt kolm-neli eurot. Sellise kulu vältimiseks tegin endale lõunaks ühe võileiva kaasa ning pistsin kotti paar müslibatooni. Päeva kestel ostsin ka tahvli šokolaadi ning järgmiseks päevaks jogurti. Kasulik on internetis eeltööd tehes välja kirjutada odavamate toidupoodide asukohad, pikema reisi korral valmistada endale ööbimispaigas ise õhtusöök. Sohvasurfamise korral ongi väljas söömisest toredam einestada koos võõrustajaga, kuna nii saab tundma õppida kohalikku n-ö päriselu. Lühike nädalavahetus kujunes vägagi meeleolukaks – jalgsi ja kohalike seltsis linna avastamine on turismireisist hulka põnevam! Paari päeva jooksul sain kinnituse, et tillukese eelarvega seiklemine on täiesti võimalik – kokku kulus mul teekonnal umbes 12 eurot. Niisiis tasub hakata juba järgmist reisi planeerima!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga